FONEETIKA päris häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine LEKSIKON sõnavara, kinnistunud sõnade allsüsteem MORFOLOOGIA sõnade sisestruktuuri allsüsteem SÜNTAKS lauseehituse allsüsteem ELEMENT üksuste, kategooriate ja nende realisatsioonide ühine nimetus INHERTNE iseloomulik DISTRIBUTSIOON jaotumine RELATSIOON suhe SÜNTAGMA ühe tasandi elementide järjend PARADIGMA asendusseoses olevad elemendid FUNKTSIONINAALNE ehk DISTINKTIIVNE eristav KORPUS lausung ehk tekstilause INTROSPEKTSIOON uurimismeetod, kus uurija toetub oma keeleoskusele ja hindamisvõimele LOOMULIK NORM reegel KEELEVASTANE mittegrammatiline UNIVERSAAL keelte võimalikud ühised omadused ja struktuurid LINGVISTIKA keeleteadus, keeleuurimine loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus ÜLDKEELETEADUS käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi
towards her kayak` 6. Strukturalismi sünd (Baudouin de Courtenay, Sassure) ja edasiareng Praha koolkonnas (Jakobson): Strukturaallingvistikaga keel on terviksüsteem, mille ajalugu uurida on tarbetu. Foneetikud olid juba teinud märkimisväärseid edusamme 19. sajandil. 1877 avaldatud raamatus Handbook of Phonetics tegi Henry Sweet vahet häälikutel, mille erinevus sõltub kontekstist ja neil, mis on erinevad ,,iseenesest". Sama erinevus võib ühes keeles olla distinktiivne ja teises mitte. Foneemi mõistet tal veel ei olnud, see tuli esimest korda Baudouin de Courtenay 1893 publitseeritud foneemiteoorias, mille ta tõenäoliselt oli formuleerinud juba varem (st Tartus, sest BdC töötas Tartu ülikoolis 1883-1893). Saussure tundis BdC töid ja pidas teda üheks vähestest, kes keeleteooria kohta midagi olulist on öelnud. 20. sajand - ajalooline keeleteadus kaotab oma juhtpositsiooni, juhtima asub deskriptiivne (sünkrooniline) keeleteadus
Ekstrinssed allofoonid kuuluvad rohkem keele normatiivsesse häälikusüsteemi. Neil on kalduvus põhjustada hääldamisvigu, seega interferentsi võõrkeele omandamisel. Kaht häälikut peetakse ühe ja sama foneemi allofoonideks vad siis, kui nad on foneetiliselt sarnased. Vaba vaheldus Kui kaks häälikut esinevad samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis, on nad vabas vahelduses ja kujutavad endast ühe ja sama foneemi allofoone. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Vaheldumine on häälikusüsteemi tasandil vaba vastavalt sellele, kas on olemas eri tähendusega sõnu, mille ainule erinevus seisneks võrreldavates häälikutes. Küsimus on sõnade põhitähenduses. Vabas vahelduses häälikud võivad vahendada ka muud laadi tähendusi, nt rootsi keeles näitab r-i häälduse erinevud inimese päritolu. Fonoloogilised tunnused
Sellist teoreetilist asendusoperatsiooni nimetatakse kommutatsiooniks. Näiteks ,,...uu" ( puu, luu, muu, suu, kuu...). Asendussuhetes olevad elemendid moodustavad paradigma. Näiteks foneemiparadigma. Vaadeldavad nähtused on alati mingil määral varieeruvad. Üksikjuhtu nimetatakse esinemisjuhuks. Kaks teineteisest erinevat juhtu on erinevate kategooriate ( invariantide ehk muutumatute ) esindajad, kui esinemisjuhtude erinevus on funktsionaalne ehk distinktiivne (eristatav). Need elemendid on opositsioonis. Erinevuste võimalik distinktiivsus annab võimaluse eristada tähendusi. Näiteks, häälikute s ja p erinevus on distinktiivne, kuna sõnadel suu ja puu on erinev tähendus. Aga näiteks erinevus heliliste ja helitute häälikute vahel ( h) sõnades sahk ja viha ei ole distinktiivne, vaid hoopis liiane. Kontrastiivsed struktuurivõrdlused aitavad ennustada, millised võivad olla hääldusraskused mõnda keelt õppides.
(nt Põhisõna on substantiiv) Distributsioon kõik need ümbrused ehk kontekstid, milles element võib esineda. Süntagmaatiline seos on nendel elementidel, mida saab ühendada lineaarseks järjendiks. (nt sõna hunt on süntagma). Paradigmaatiline seos on nendel elementidel, mida saab asendada üksteisega. Kommutatsioon on asendusoperatsioon. (nt foneemid /p l m s k/ ja sõnad puu, luu, muu, suu, kuu) Asendusseoses olevad elemendid moodustavad paradigma. Funktsionaalne ehk distinktiivne erinevus nt häälikute [s] ja [p] erinevus, sõnadel suu ja puu on erinev tähendus. Need sõnad on opositsioonis. Liiane erinevus häälikute erinevus ei anna erinevust tähenduses. (nt poolheliline [h] ja helitu [h] sõnas viha) Suletud keelesüsteem piiratud arv märke. (nt mesilane saab teatada meeallika asukoha ja mee hulga, kuid ei saa vestelda eilsest päevast või surmast) Avatud keelesüsteem ainult loomulikud keeled. Mitutähenduslikud sõnad, sõnade arv ja
(Wiki) IPA - http://www.langsci.ucl.ac.uk/ipa/fullchart.html Soome- ugri transkriptsioon- http://heli.eki.ee/kohanimed/pdf/foneetilise_transkriptsiooni_ylevaade.pdf FONEEM- häälik häälesüsteemi üksusena, väikseim tähendust omav keele üksus Struktualistliku fonoloogia alus: minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus Kana – kala; kann- kann`; kas- kass Distinktiivne distributsioon (vähemalt üks minimaalpaar)- eri foneemid Komplementaarne distributsioon(vähemalt üks minimaalpaar ja sarnasus)- sama foneemi allofoonid 4. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna on ortograafias see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Suulises kõnes pause tavaliselt ei ole ja sõnapiiri määratlemine raskem. Tüüpiline sõna: • Esineb üksi • Liigub tervikuna
dissimilatsioon alamsaksa rover; eesti röövel Foneetiline transkriptsioon- kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. Transkriptsioon on vajalik selleks , et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna õhesugusel ja arusaadaval viisil. minimaalpaar – kana – kala – tikk-takk-tukk-tokk-tekk– kann - kann´; kas - kass eesti vokaalide destinktiivsed tunnused distinktiivne distributsioon (leidubvähemalt üks minimaalpaar) >eri foneemid komplementaarne distributsioon(+sarnasus) > sama foneemi allofoonid Sõna, homonüüm, homofoon, homograaf Sõna Tüüpiline sõna • esineb üksi • liigub tervikuna • omab tähendust ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei sõnavorm sõne – statistiline sõna lekseem – sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma, mõnikord eristatakse tüve ja juurt • homonüümid tee - tee
deontiline modaalsus- viitab välisele sunnile, kohustusele või loale determinatiivsed liitsõnad- liitsõna, millel on erineva tähtsusega osad, põhiosa ja täiendosa diakrooniline käsitlus- ajaloolisi arenguetappe jälgiv dialektsed teisendid- inimesest endast ja tema taustast tingitud variatiivsus üksikisikute vahel diatüüpsed teisendid- kui sama inimese keel varieerub sõltuvalt olukorrast diftong- kahe samasse silpi kuuluva vokaali järjend distinktiivne funktsioon- tähendust eristav funktsioon distributsioon- jaotumine dünaamiline modaalsus- viitab subjekti enda võimalusele, võimele või sisesunnile eksotsentriline tarind- subjektist ja predikaadist või kaassõnast ja selle põhisõnast koosnev tarind ekstensioon- lause tõeväärtus, mis selgitatakse välja nii, nii et võrreldakse väidetud olukorda keelevälises maailmas valitseva olukorraga ekstraverbaalne (keeleväline) kommunikatsioon- kehakeel, eelkõige ilmed, zestid, pilgud
Dictionary) 41. DIFFER - be unlike or dissimilar - erinema, eristuma (Oxford Dictionary) 42. DIMENSION - a part or feature or way of considering something - mõõde, dimensioon (Cambridge Dictionary) 43. DISCRETIONARY - available for use at the discretion of the user - omal äranägemisel toimuv, valikuvaba (Oxford Dictionary) 44. DISTINCT - clearly noticeable; that certainly exists - märgatav, selge, eraldiseisev, distinktiivne, erinev (Cambridge Dictionary) 45. DISTRIBUTION - the process of spreading or supplying something - levimus, levik, jaotus, levitamine, jaotamine, distributsioon (Cambridge Dictionary) 46. DIVERSIFY - make or become more diverse or varied - mitmekesistama, diversifitseerima, varieerima (Oxford Dictionary) 47. DRAMATICALLY - by a strikingly large amount or to a strikingly large extent; greatly - järsult, muljetavaldavalt (Oxford Dictionary) 48
Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. 5. Keele reeglid on süntagmaatilised (kõnes näha) ja paradigmaatilised (kõnes pole näha) 6. Keele struktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia. 5. Strukturalismi mõisted: 1. keeleüksus e -element ühe keele kategooria esindaja; 2. distributsioon e jaotumine mingi elemendi kõikide kontekstide summa; 1. distributsioon on kas distinktiivne (tunnused ei sõltu kontekstist) või komplementaarne (tunnused sõltuvad kontekstist); 3. süntagma sama tasandi keeleüksuste (foneemide, sõnade, tähenduste ...) järjend 4. paradigma sama tasandi keeleüksuste kogum, mida saab antud kontekstis üksteisega asendada 6. Strukturalismi edasiarenguid: 1. deskriptivism (Bloomfield 1933, USA): sõnastada reeglid võõra keele jaoks 2
minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne. Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ja n. Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles h, mis võib madala tagavokaali järel häälduda kahel viisil (sõna nahk erinev hääldus inimeseti). Distinktiivtunnuseid e. fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, millised kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnused on binaarsed st neil on reeglina kaks väärtust. Näiteks: helilisus, nasaalsus, labiaalsus, näiteks konsonandid võivad olla [- helilisus] või [+helilisus].
6. Strukturalismi sünd (Baudouin de Courtenay, Sassure) ja edasiareng Praha koolkonnas (Jakobson): Strukturaallingvistikaga keel on terviksüsteem, mille ajalugu uurida on tarbetu. Foneetikud olid juba teinud märkimisväärseid edusamme 19. sajandil. 1877 avaldatud raamatus Handbook of Phonetics tegi Henry Sweet vahet häälikutel, mille erinevus sõltub kontekstist ja neil, mis on erinevad ,,iseenesest". Sama erinevus võib ühes keeles olla distinktiivne ja teises mitte. Foneemi mõistet tal veel ei olnud, see tuli esimest korda Baudouin de Courtenay 1893 publitseeritud foneemiteoorias, mille ta tõenäoliselt oli formuleerinud juba varem (st Tartus, sest BdC töötas Tartu ülikoolis 1883-1893). Saussure tundis BdC töid ja pidas teda üheks vähestest, kes keeleteooria kohta midagi olulist on öelnud. 20. sajand - ajalooline keeleteadus kaotab oma juhtpositsiooni, juhtima asub deskriptiivne (sünkrooniline) keeleteadus
6. Strukturalismi sünd (Baudouin de Courtenay, Sassure) ja edasiareng Praha koolkonnas (Jakobson): Strukturaallingvistikaga keel on terviksüsteem, mille ajalugu uurida on tarbetu. Foneetikud olid juba teinud märkimisväärseid edusamme 19. sajandil. 1877 avaldatud raamatus Handbook of Phonetics tegi Henry Sweet vahet häälikutel, mille erinevus sõltub kontekstist ja neil, mis on erinevad ,,iseenesest". Sama erinevus võib ühes keeles olla distinktiivne ja teises mitte. Foneemi mõistet tal veel ei olnud, see tuli esimest korda Baudouin de Courtenay 1893 publitseeritud foneemiteoorias, mille ta tõenäoliselt oli formuleerinud juba varem (st Tartus, sest BdC töötas Tartu ülikoolis 1883-1893). Saussure tundis BdC töid ja pidas teda üheks vähestest, kes keeleteooria kohta midagi olulist on öelnud. 20. sajand - ajalooline keeleteadus kaotab oma juhtpositsiooni, juhtima asub deskriptiivne (sünkrooniline) keeleteadus
funktsiooni; fonoloogia põhiüksus. Foneem on tähendust eristava funktsiooniga häälik või häälikuühend. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast varieeruvate tunnustega. Strukturalistliku fonoloogia alus: minimaalpaar – kana – kala – tikk-takk-tukk-tokk-tekk – kann - kann´; kas - kass – ingl. beat bi:t - boot bu:t • distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) -> eri foneemid • komplementaarne distributsioon (+sarnasus) -> sama foneemi allofoonid 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna: • Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Suulises kõnes pause tavaliselt ei ole ja sõnapiiride määramine on probemaatilisem.
tõesuse ja väärusega, millest hiljem kasvas välja tõeväärtussemantika. 14. Strukturalismi sünd: Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Sassure ja edasiareng Praha koolkonnas (Jakobson). Strukturalism käsitleb keelt kui süsteemi. Sweet eristab 2 sorti häälikuid, mille erinevus sõltub kontekstist ja mis on „iseenesest“ erinevad. Sweet oli teadlik, et sama eristus võib ühes keeles olla distinktiivne, teises mitte. Courtenay: •Foneem – avaldas foneemiteoorias, mille oli formuleerinud juba varem Tartus. Tegi katseliselt kindlaks, et inimene tajub vähem häälikuid, kui oskab moodustada. Eristades hääliku materiaalset ja psühholoogilist (seda, kuidas kuuleme) poolt, pani aluse foneemi mõistele. Saussure Hariduselt indoeuroopa keelte (kreeka, ladina, sanskriti) asjatundja. Sõnastas strukturalismi põhitõed: Keel on autonoomne märgisüsteem
tähtis, nahk jne foneem häälik keelesüsteemi üksusena; allofoonide kogum, mis täidab keeles sama funktsiooni. Eesti keeles on üks foneem /h/ minimaalpaar- sama häälikulise koostisega sõnad, mis erinevad ühe hääliku poolest: - kana kala foneemid, tähendus pole sama - tikk-takk-tukk-tokk-tekk- tükk täkk - kann - kann´; kas - kass · s s' · n n' · t t' · l l' (palk); (tall; tal) distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) eri foneemid komplementaarne distributsioon (+sarnasus) sama foneemi allofoonid: ühes kontekstis üks allofoon, teises teine allofoon (nt kanngi ja kangas) 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna keele kõige olulisem üksus. Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna:
· Arutledes lause tähenduse ja referentsi üle, algatas ta probleemiringi, mis on seotud lause tõesuse ja väärusega, millest hiljem kasvas välja tõeväärtussemantika. 14. Strukturalismi sünd: Baudouin de Courtenay, Sassure ja edasiareng Praha koolkonnas (Jakobson). Strukturalism käsitleb keelt kui süsteemi. Sweet eristab 2 sorti häälikuid, mille erinevus sõltub kontekstist ja mis on ,,iseenesest" erinevad. Sweet oli teadlik, et sama eristus võib ühes keeles olla distinktiivne, teises mitte. Courtenay: · Foneem avaldas foneemiteoorias, mille oli formuleerinud juba varem Tartus. Tegi katseliselt kindlaks, et inimene tajub vähem häälikuid, kui oskab moodustada. Eristades hääliku materiaalset ja psühholoogilist (seda, kuidas kuuleme) poolt, pani aluse foneemi mõistele. Saussure Hariduselt indoeuroopa keelte (kreeka, ladina, sanskriti) asjatundja. Sõnastas strukturalismi põhitõed: Keel on autonoomne märgisüsteem
Kvantiteedisuhteid juhivad kõne tootmisel aju ajastus- ja koordinatsioonimehhanismid. Kvantiteedi akustiline vaste kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul vastab sellele tajutud pikkus. Rõhku reguleeritakse õhuvoolumehhanismiga koos fonatsiooniga. Rõhu akustiline vaste on intensiivsus, kõne tajumisel vastava hääle tugevus. Pearõhk (märgitakse IPAs ülapüstjoonega), kaasrõhk (alapüstjoon), liikuv sõnarõhk (distinktiivne rõhk, rõhk muudab sõna tähendust) Kinnistunud sõnarõhuga keeltel on pearõhk alati samal silbil, sellisel juhul on sõnarõhul piiritlev funktsioon. Neutraalrõhulisus - mittekontrastiivne rõhk. Üldine tendents on keeltes see, et rõhk asetub sõnale, mis väljendab uut infot (remaatiline rõhk). Emfaas e tunderõhk (väljndab tundeid) Sõnade tooni ja lause intonatsiooni määrab häälekurdude võnkumise sagedus (fonatsioon).
Foneemi mõiste. Ferdinand de Saussure - oli Šveitsi keeleteadlane, semioloog ja strukturalismi rajajaid. Jakobson - oli Venemaa juudi päritolu lingvist ja semiootik. Strukturalismi eellugu • Foneetikud olid juba teinud märkimisväärseid edusamme 19. sajandil. 1877 avaldatud raamatus "Handbook of Phonetics" tegi Henry Sweet vahet häälikutel, mille erinevus sõltub kontekstist ja neil, mis on erinevad „iseenesest“. Samuti oli ta teadlik, et sama eristus võib ühes keeles olla distinktiivne ja teises mitte. • Foneemi mõiste esimest korda Baudouin de Courtenay 1893 publitseeritud foneemiteoorias, mille ta tõenäoliselt oli formuleerinud juba varem (st Tartus, sest BdC töötas Tartu ülikoolis 1883-1893, foneemi mõiste arvatavasti Tartust). • BdC tegi katseliselt kindlaks, et inimene tajub palju vähem häälikuid kui suudab moodustada. Eristades hääliku materiaalset (kuidas hääl välja tuleb) ja psühholoogilist poolt pani aluse foneemi mõistele.
annaabi.ee 
