Christo ja Jeanne-Claude, elu ja looming (0)

Christo ja Jeanne - Claude , elu ja looming 0
Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor
Disain loovettevõtluses
Graafilise disaini eriala
Liis Kirss
DS-3-P-E-Tal-1
Christo ja Jeanne-Claude, elu ja looming
Referaat
Tallinn 2011

Sisukord

Sisukord 2
1. 1958
Christo (Vladimirov Javacheff), sündis 13. juunil 1935. aastal. Tema abikaasa Jeanne-Claude (Denat de Guillebon), sündis samuti 13. juunil 1935. aastal, täpselt samal tunnil. Christo õppis kunsti Fine Arts Academy ’s, Sofias 1953-1956. Juba 1957. aastal pages Christo läände. Jeanne-Claude sai oma hariduse Prantsusmaal ja Šveitsis, kus ta õppis filosoofiat ja Ladina keelt. (Pagliasotti, 04.01.2002)
Christo ja Jeanne-Claude kohtusid esmakordselt Pariisis, 1958. aasta oktoobris , 23 aastastena. Sellel ajal oli Christo vaene kunstnik ja tegeles portreede maalimisega. Tuttavaks said nad tänu sellele, et Christo pidi maalima Jeanne-Claude’i ema, Précilda de Guillebon’i, portree. (Grimes, 19.11, 2009) Jeanne-Claude on öelnud, et see ei olnud armastus esimesest silmapilgust, Christo’le meeldis algselt hoopis Jeanne-Claude’i poolõde Joyce, kuid mingil hetkel kõik muutus (Lazar, 15.05, 2007). Juba 1960. Aastal sündis neile poeg Cyril (Grimes, 19.11, 2009).
2. Looming ja ruum
Journal of Contemporary Art intervjuus rääkisid kunstnikud , kuidas nad sarnanevad arhitektidega kuna nad ei suuda tegeleda ainult ühe projektiga korraga, läbikukkumine oleks neile liiga valus. Selle tõttu on neil paljud projektid alguse saanud ühel ajal, kui ühel neist avaneb võimalus realiseerimiseks, jäävad teised seniks ootele. Christo ja Janne -Claude’i jaoks oli looming nii oluline, et nad isegi lendasid eralid lennukeis, juhuks kui üks peaks alla kukkuma , saab teine alustatud projektid lõpule viia. ( Miller , Crow 20.11, 2009)
Christo ja Jeanne-Claude’i sõnul on oluline on mõista, et kohad mida kunstnikud oma projektide jaoks kasutavad, linnas või maal, on inimeste poolt kasutusel olevad kohad. Nad ei tee kunagi ühtegi projekti, mis oleks inimtühjas või maha jäetud kohas. Isegi Mastaba, Abu Dhabi kõrbes, ei ole tühjusesse planeeritud projekt, selle kõrval asub kiirtee . Kõikide projektide kohad on valitud nii, et inimesed neid näeksid. Nad on planeeritud sinna, kus inimesed elavad. Inimesed kasutavad ruumi—maju, kirikuid, postkontoreid, monumente . Kõik projektid on tehtud kohtades, kus inimesed kasutavad ruumi. Ruum, mida nad kasutavad on inimeste jaoks juba mingi eesmärgiga kasutusel. Kunsnike paar tuleb kohale, teeb oma projekti ja laenab seda ruumi lühikese perioodi jooksul. Inimesed oma suhtumisega enne projekti elluviimist ja projekti käigus rikastavad seda, nende jaoks on see ruum hoopis teise tähedndusega ja kunstnikel on seda väga huvitav jälgida, mida inimesed nende töödest arvavad , kuidas nemad neid tõlgendavad. (Journal of Contemporary Art)
3. 1961-1962
1961. aastal leidis astet nende esimene koostöö, milleks olid kangaga kaetud tünnid Kölni sadamas. 1962. aastal võttis paar ette esimese monumentaalse projekti. Ilma ametivõimude nõusolekuta blokeerisid nad Berliini müüri vastu suunatult õli tünnidega Rue Visconti, mis on väike tänav Seine ’i jõe läheduses. Jeanne-Claude püüdis politseid peatada ja neid veenda, et nad laseksid kunstiteosel mõned tunnid kesta. 27. juunil, kaheksa tunni jooksul, sulgesid nad Rue Visconti 240 õli tünniga. Selle kunstilise barrikaadi mõõdud olid 4,3 korda 1,7 meetrit. Teos takistas suurema osa liiklusest Pariisi vasakul kaldal. Nad ei katnud tünnidel olevaid firmade nimesid vaid jätsid kõik rooste ja tööstuslikud värvid nähtavale. Berliini müür ehitati 1961 aasta augustis ja Alžeeria sõja protestidemonstratsioonid leidsid aset Pariisis samal ajal kui Christo ja Janne-Claude lõid oma ajutise kunstiteose . Alles Viscont’i projektiga kogus paar Pariisi tuntust, kuigi nende esimene koostöö oli samaaegselt galeriis näitusel vaatamiseks avatud. (www.christojeanneclaude.net)
4. 1964
1964. aasta veebruaris saabusid Christo ja Jeanne-Claude New Yorki . Kuigi Christol jäi vajaka inglise keele oskustest demonstreeris ta oma töid mitmetes galeriides, sealhulgas tuntud Castelli galeriis. Lisaks muudele pakitud töödele hakkas Christo looma ka poodide vaateakende fassaade, millest teenitud summad aitasid tal samuti suuremaid projekte rahastada.(www.christojeanneclaude.net)
5. 1968-1969
Little Bay ranniku pakkimisega tegeles paar 1968-1969, Sydneys , Austraalias. Vaikse ookeani ranniku kaldapiirkond, mis sai pakitud, oli ligikaudu 2,4 kilomeetrit pikk, 46 kuni 244 meetrit lai ja 26 meetrit kõrge. Ranniku pakkimiseks kasutati million ruutmeetrit erosioonikindlat kangast ja 56,3 kilomeetrit polüpropeen köit, 1,5 sentimeetrise diameetriga, millega seoti kangas kivide külge. Nelja nädala ja 17 000 töötunni vältel kasutati 15 professionaalset mägironijat, 110 töölist—arhitektuuri ja kunsti tudengeid, paljusid kunstnikke ja õpetajaid Sydney ülikoolist ja Ida Sydney Tehnikaülikoolist. Kõik mägironijad ja töötajad said tehtud töö eest palka, välja arvatud üksteist arhitektuuritudengit, kes keeldusid töötasust.
Projekti finantseerisid täielikult Christo ja Jeanne-Claude ise, müües maha Christo varasemad tööd ja pakitud objektid 1950-ndatest ja 1960-ndatest. Rannik jäi kümneks nädalaks pakituks. Seejärel eemaldati kõik materjalid ja taaskasutati ning rannik sai tagasi oma algse konditsiooni. (www.christojeanneclaude.net)
6. 1970-1972
1970 võttis paar ette projekti nimega Valley Curtain . Selle projekti eelarve suurenes aga 400 00 dollarini ja paaril tekkis probleeme rahastamisega. Lõpuks suudeti müüa piisavalt kunstiteoseid , et koguda kokku vajalik summa. 10. oktoobril, 1971 . aastal oli oranž kardin riputamiseks valmis, kuid kahjuks tuul ja kivid purustasid kanga. 10. augustil, 1972. Aastal võeti ette teine katse, mis oli ka edukas. Colorado osariigis, Rifle maakonnas , Grand Hogbacki mäestikus olid töös 35 ehitustöölist ja 64 ajutist abistajat. 12780 ruutmeetri suurune nailonist oranž kardin kinnitati kinnituspostide külge üle Rifle’i oru. Kuid 28 tundi hiljem tuli kangas uuesti maha võtta kuna lähenemas oli torm (www.christojeanneclaude.net). Valley Curtain’i projekt, mis kestis kokku 28 kuud, näidati ka dokumentaalfilmis „Christo’s Valley Curtain“(David and Albert Maysles). Film kandideeris ka parima lühikese dokumnetaalfilmi auhinnale. (NY Times : Christo's Valley Curtain)
7. 1972-1976
1972. aastal alustasid Christo and Jeanne-Claude ettevalmistustega Running Fence projekti jaoks. Running Fence pidi tulema 5,5 meetrit kõrge ja 40 kilomeetrit pikk, kangast, terasest postidel ja kaablitel, mis jooksevad läbi maastiku ja ulatuvad merre. Running Fence ristas kokku 14 teed ja Valley Fordi linna, jättes seljataha autod, karjad ja ürgse looduse. See oli disainitud nii, et ta paistaks tervelt 65 kilomeetrilt, avalikel sõiduteedel sõites, Sonoma ja Marini maakonnas. Projekti toimimise jaoks pidid Christo ja Jeanne-Claude veenma 59 peret ja ja luba küsima võimudelt. Nad palkasid selleks üheksa advokaati. 1973. aasta lõpuks oli niel Running Fence’i teekond puidust postidega märgitud. 1976. aasta 29. aprillil, peale pikkivõitlusi bürokraatiaga, hakkas töö lõpuks peale. Käiku läks umbes
200 000 ruutmeetrit nailonist kangast, 2050 terasest posti ja 145 kilomeetrit terasest kaablit. 1976 aasta 10. septembriks, oli töö lõpetatud. Kuid Christo ja Jeanne-Claude pidid maksma 60000 dollarit trahvi kuna neil ei olnud ranniku regiooni luba. Kogu projektile kulus neil 42 kuud. (www.christojeanneclaude.net)
8. 1977-1978
1977. aastal tegelesid Christo ja Jeanne-Claude peamiselt pangalaenude tagasimaksmisega ja raha kogumisega. Kuid samal ajal tegelesid nad ka tuleviku projektide nagu: Berliini Reichstag ’i ja Pariisi Pont -Neuf’i pakkimise planeerimisega. Samal ajal võtsid nad ka ette projekti Wrapped Walk Ways , mis pidi katma jalakäijate teed Kansases. Installatsioon algas esmaspäeval, 2. oktoobril 1978. aastal ja lõppes kolmapäeval, 4. oktoobril. Selle projektiga kattis paar ligi 4,5 kilomeetrit kõnniteid Loose Park’is. Kokku läks vaja 12 500 ruutmeetrit kollakas-oranži sädelevat nailonist kangast. Jalakäijad said kunstiteost imetleda kaks nädalat oktoobri kuus, peale mida materjal eemaldati ja anti Kansase linna parkidele taaskasutamiseks. Kahe nädala jooksul, mil inimesed said nendel teedel jalutada, juhtus üks huvitav lugu. Neile helistas grupp inimesi, kes soovisid nende projekti näha. Nad saabusid bussiga kohale ja inimesed, kes asutusid bussist välja olid pimedad. Nad võtsid oma jalanõud ära ja kõndisid kangal paljajalu. Grupp jalutas seal 10-15 minutit ja ütlesid peale seda „Me nägime teie projekti“. Projekti maksumus ulatus 130 000 dollarini, mille maksid ikka kunstnikud ise, müües maha Christo joonistusi projekte ettevalmistavatest töödest ja muid kunstiteoseid. (www.christojeanneclaude.net)
9. 1977-1978
Alates 1980. aastats palaneerisid Christo ja Jeanne-Claude projekti, mille idee tuli Janne-Claude’ilt. Plaan oli ümbritseda üksteist saart Miamis Biscayne Bay’s, 603 850 ruutmeetri roosast polüpropeenist kangaga, mis kattis veepinda, hõljus veekohal ja ulatus 61 meetri kaugusele saartest laheni. Projekt saadi valmis 4. mail 1983. aastal, 430 töölise abiga. Vaatajad said kunstiteost imetleda kahe nädala jooksul nii õhust, maalt kui vee pealt. Surrounded Islands oli kunstiteos , milles rõhutati erinevaid elemente ja viise, kuidas inimesed Miamis elavad, maa ja vee vahepeal . (www.christojeanneclaude.net)
10. 1984-1985
1984. aastal sai paar loa Pont-Neuf’i pakkimiseks, pärast üheksat aastat läbirääkimisi ja ettevalmistusi, sai projekt alata. Pariis vanima silla pakkimiseks oli neil tarvis 40 876 ruutmeetrit polüamiidist kuldset liivakarva kangast ja abilisteks ligi 300 professionaalset töölist. Pakkimine algas 25. augustil 1985. aastal ja lõppes 22. septembril samal aastal. Järgneva kahe nädala jooksul külastast projekti üle kolme millioni inimese. (www.christojeanneclaude.net)
11. 1990-1991
Christo ja Jeanne-Claude valmistusid oma järgmiseks projektiks „The Umbrellas “. Plaan oli püstitada kollased vihmavarjud Californias ja sinised varjud Jaapanis , samal ajal. 1990. aasta detsembris, peale pikki ettevalmistusi, olid esimesed terasest alused valmis vihmavarjude paigaldamiseks. 1991 septembril paigutati vihmavarjud omadele kohtadele 2000 töölise abiga. Californias asetati mõned alused helikopteritega kohtadele. Projekti lõplik maksumus ulatus 26 millioni dollarini. 7. septembriks oli 1340 sinist vihmavarju Ibarakis ja 1760 kollast vihmavarju Tejon Ranch ’is, lõuna Californias paigaldatud. Kunstiteos avati vaatamiseks 9. oktoobril 1991. aastal. Kokku käis varje imetlemas ligi kolm millionit inimest. Varjud olid 6 meetrit kõrged ja iga varju diameeter oli ligi 9 meetrit. Varjudest kujunes suur turistide tõmbenumber, neid kasutati nii piknikeks kui pulmades altaritena. Selle projektiga sai kahjuks ka kaks inimest surma. Üks naine, Lori Mathews, suri kui üks varjudest tuulehooga teda tabas ja mees, Masaaki Nakamura, sai elektrilöögi varju eemaldades, kui see tuli alla koos kõrgepinge elektriliiniga. Sellest projektist on tehtud ka dokumentaalfilm , mille lõputiitreis pühendati film nendele kahele inimesele, kes kunstiteose ja ilmastikuolude koosmõjul hukkusid. (Weisman, 13.11, 1990)
12. 1971-1995
Peale „The Umbrellas“ projekti, võtsid Christo ja Janne-Claude uuesti ette oma murelapse, Berliini Reichstag’i. Riigipäevahoone on pidanud kogema pidevaid muutusi: ehitati 1894, maha põles 1933, peaaegu hävitati 1945, taastati taas kuuekümnendatel. Reichstag on alati olnud demokraatia sümbol. Parlamendi presidendi, Prof. Dr. Rita Süssmuth’i toetusega, püüdsid nad parlamendi liikmeid veenda. Paar käis läbi mitmeid amatikohti ja kirjutas seletuskirju 662-le liikmele, ning tegi lugematuid telefonikõnesid, et saada luba, mida nad soovisid. 25. veebruaril 1995. aastal, pärast 70 minutilist debatti, said nad loa projektiga edasi minna. Rohkem kui 100 000 ruutmeetrit tulekindlat polüpropeen kangast, kaetud alumiiniumist kihiga ja 15 kilomeetrit köit oli neil tarvis projekti läbiviimiseks. Pakkimine algas 17. juunil 1995. aastal ja lõppes 24. juunil. Kahe nädala jooksul rikkalikust hõbedasest kangast loodud, luksuslikult voolujooneliste vertikaalsete voltidega, toodi esile hoone proportsioonid ja struktuur, mis paljastab vaid Riigipäevahoone olemuse. Seda teost kogunes vaatama ligi viis miljonit külastajat. (www.christojeanneclaude.net)
13. 1979-2005
2005. aastal, 3. jaanuaril algas paari kõige pikaajalisema projekti paigaldamine: „The Gates “, New Yorgi Central Park’is. Projekt kannab ametlikku nime: "The Gates, Central Park, New York , 1979-2005" mis viitab ajale, mis on möödunud nende ettepanekust seda projekti ellu viia. Tänu uuele New Yorgi linnapeale, Michael R. Bloomberg’ile, oli neil võimalik projektiga jätkata (ARTINFO, 25.12, 2005). „The Gates“ avati rahvale 12. veebruaril ja jäi avatuks 27. veebruarini, 2005. aastal. Kokku valmistati 7503 safrani värvi väravat, mis asetati Central Park’i teedele. Väravad olid viis meetrit kõrged ja tee, mida nad katsid oli 37 kilomeetrit pikk. Ligikaudu 600 värava mundris inimest ("värava-pidajat") olid projekti toimimise ajal inimestele jagamas 1000000 tasuta kanga näidiseid ja andsid külastajatele küsimuste tekkimisel projekti kohta informatsiooni, ning valvasid ühtlasi, et värvad püsikisd ka tuulega sellised nagu nad ette nähtud olid. Projekti maksumus oli 21 millionit dollarit. (www.christojeanneclaude.net)
14. 2009
Jeanne-Claude suri 74. aastasena, 2009. aastal. Ta on ise öelnud, et kunstnikud ei jää kunagi pensionile, nad surevad mil nad ei suuda enam luua. (Lazar, 15.05, 2007) Kuid siiani on lõpetamata kaks projekti Over the River ja Mastaba.
15. 2010
Christo ja Janne-Claude’i töödele põhjal oleks just kui valminud AT&T reklaam, mis jõudis eetrisse 2010. aastal. Kuid firma väitis, et sellel reklaamil ei ole mingit seost kunstnike töödega ja mingit viidet ega seost kunstnike töödele selles reklaamis ei näidatud. Reklaamis näidati massiivseid oranže kangaid lahti rullumas erinevatele hoonetele, monumentidele jne, mis sarnanes väga kunstnike projektile „The Gates“. Reklaami eesmärk oli näidata kui suurt osa katab AT&T mobiilileviala. ( Weiner , 26.05,2010)
16. Lõpetamata projektid...
Mastaba, Abu Dhabi’s on projekt, millega nad alustasid juba 70-ndatel ja varastel 80-ndatel. Selle projekti jaoks on vaja paigaldada 400 000 õli tünni, mis on 150 meetrit kõrge. Kunstnikud kulutasid sellele projektile 70ndatel väga palju aega, kuid siis algas ka Iraani -Iraagi sõda, pinged kasvasid ja projekt on siiani ootamas, eriti Lahesõja tõttu.
Üks oluline teema kunstnike paari projektides on „ruum“ ja „sisemine ruum“. Veidi on seda näha „The Umbrellas“ projektis , „The Gates“ kompab veelgi suuremat pinda sisemisest ruumist, kuid seni lõpetamata projektis „Over The River“, saab seda sisemist ruumi taas näha. Arkansase jõgi valiti selle projekti jaoks kuna ta on hästi ligipääsetav, jõeni lähevad jalgrajad, teda kasutatakse palju paadiga sõitmiseks ja kanuutamiseks. Projekt oleks väga mänguline, sest on võimalik kasutada seda sisemist ruumi, sõita kunstiteose all, jägida seda nii alt kui ülevalt. Kangas ei planeeritud üle jõe ühtlasena, kasutusel oleksid erinevad paneelid, erinevatel kõrgustel. Üldmulje kangast sarnaneks jõele, mis on läbipaistev, voolav ja liikuv. (Wainwright, 07.04, 2010)
17. Kasutatud Allikmaterjalid

Christo and Jeanne-Claude. Journal of Contemporary Art, Inc. and the authors . [ http://www.jca-online.com/christo.html ]

Christo & Jeanne-Claude’i kodulehekülg. [ http://www.christojeanneclaude.net/index.shtml ]

Pagliasotti, J. (04.01.2002), Interview with Christo and Jeanne-Claude, Eye-Level, A Quarterly Journal of Contemporary Visual Culture.

Lazar, S. (15.05, 2007), Chriso & Jeanne-Claude, The Gates Project , LX.TV. [ http://blogcritics.org/culture/article/lxtv-interview-with-jeanne-claude-and/ ]

Wainwright, J. (07.04, 2010), Interview with Christo, Over The River, The Art Newspaper Digital. [ http://www.theartnewspaper.tv/content.php?vid=1009 ]

Weiner, D. (26.05,2010), AT&T Rips Off "The Gates" By Christo And Jeanne-Claude?, The Huffington Post. [ http://www.huffingtonpost.com/2010/05/26/att-rips-off-the-gates-by_n_590075.html ]

Grimes, W. (19.11, 2009), "Jeanne-Claude, Collaborator With Christo, Dies at 74". The New York Times. [ http://www.nytimes.com/2009/11/20/arts/design/20jeanne-claude.html ]

Miller,S ja Crow,K. (20.11, 2009). "Part of a Creative Powerhouse Behind Ephemeral Artworks". The Wall Street Journal. [ http://online.wsj.com/article/SB125868344992956721.html ]

ARTINFO. (25.12, 2005), 2005: Art World Year-in-Review. [ http://www.artinfo.com/news/story/9347/2005-art-world-year-in-review/ ]

Weisman, S. (13.11, 1990) "Christo's Intercontinental Umbrella Project." New York Times. [ http://www.nytimes.com/1990/11/13/arts/christo-s-intercontinental-umbrella-project.html ]

"NY Times: Christo's Valley Curtain". NY Times. [ http://movies.nytimes.com/movie/52141/Christo-s-Valley-Curtain/details ]