Chevrolet Impala (0)

Contents
SISSEJUHATUS
1. GENERATSIOON
2. GENERATSIOON
3. GENERATSIOON
4. GENERATSIOON
5. GENERATSIOON
6. GENERATSIOON
7. GENERATSIOON
8. GENERATSIOON
9. JA 10. GENERATSIOON
KOKKUVÕTE

SISSEJUHATUS

Chevrolet Impala on täissuuruses sedaan mida hakati tootma General Motorsi Chevrolet osakonna poolt 1958. aastal. 1965. aastal võistles Impala kõige kallim mudel Ameerika turul Ford Galaxie 500 ja Plymouth Furyga, olles kõige rohkem müüdud auto Ameerikas. Impala jätkas Chevrolet kõige populaarsema täissuuruses mudelina kuni 1980. keskpaigani. Aastal 2000 tutvustati Impalat uuesti tavalise esiveolise keskmise suurusega sedaanina. 2014. aastast alates müüakse Impalat USAs, Kanadas, Mehhikos ja Lähis-Idas. Ed Cole , Chevrolet peainsener nimetas Impalat 1950. lõpus prestiižikaks autoks, mis on kättesaadav ka tavalisele Ameerika kodanikule.

1. GENERATSIOON

Impalat tutvustati 1958. aastal kui Bel Airi tüüpi kupeed ja kabrioletti. Esiklaasist tahapoole erines Impala ehituse poolest tavalistest Chevroletist. Kinnise katusega autode salong tehti lühemaks ja auto tagaosa tehti pikemaks. Ka teljevahe oli pikem kui odavamatel mudelitel, kuid üldine pikkus jäi teiste mudelitega võrreldes samaks. Impala oli pikem, madalam ja laiem kui selle eelkäijad. Impala tunnuseks olid kolme kaupa asetsevad tagatuled. 1958. aasta oli ka kahekaupa asetsevate esitulede esimene aasta.
Uue kere all oli ka uus šassiil. Standartne raamistik vahetati välja uue raamiga , mille talad asetsesid pika X-i kujuliselt. Chevrolet väitis, et selline raam lisab kerele jäikust ja lubab madalamat, kuid samas ruumikamat salongi. Selle disainiga hakati ka teed rajama ühes tükis olevale kerele. Kere struktuuri tugevdati mitmest kohast, et luua kere osade vahel paremat ühendust, kuid selline muudatus ei kaitsnud kere sisemisi struktuure kokkupõrke eest nii hästi. kui tavaline raam.
Kuue silindriga Chevrolet Bel Air Impala maksis $2,586, kuid $2,693 eest sai osta kaheksasilindrilise masina. Kokku ehitati 55,989 kabrioletti ja 125,480 kupeed, mis tegi kokku 15% kogu toodangust. Sees oli kahe kodaraga rool ja sobitatud värviga uksepaneelid alumiiniumist äärega. Kõikidel Chevroletidel oli kas vedru- või õhkamordid mis vahetasid välja tagumised lehtvedrud.
1958. aasta Chevrolet Bel Air Impala aitas Chevroletil võita tagasi esikoha tootmises tollel aastal.

2. GENERATSIOON

1959 . aasta Impalale tehti radikaalseid muudatusi. General Motors leidis odavama lahenduse ja kasutas teisi keretüüpe. Oldsmobile, Buicki ja ka Pontiacki väljanägemisega autod olid nüüd 1-0.5 tolli pikemad kui varem. Uuel X-kujulisel šassiilil seisid katused 3 tolli madalamal ja kered olid üle kahe tolli laiemad. Tagatiivad olid nüüd suunatud pigem kõrvale, kui üles. Tom McCahill väitis, et Chevrolet pagasiluugile saab maandada väikese lennuki. Chevrolet vahetas ka kolmekaupa asetsevad tagatuled pisarakujuliste tagatulede vastu välja.
Nüüd oli Impala juba eraldi seeria , mille osaks olid ka neljaukseline hardtop, neljaukseline sedaan, kaheukseline sportkupee ja kabriolett . Sportkupeel oli lühendatud katusejoon ja lai tagaaken, mis lubas piiramatut tahavaadet. Kasutusel oli 138kW ja 4640cm3 V8, kuid valida sai ka veel 220kW ja veel võimsama, 5700cm3 V8, millel oli juba 235 kW. V8 maksis tollal $2,967, aga V6 säästis klient $118. Impala sisustus näitas selle head staatust. Pakkuda oli käetugesid, elektrilist kella ja kahte päikesesirmi. Näidikute paneel oli peidetud sügavale armatuurlaua sisse, et vältida peegeldust. Uus võimalus oli ka algne kiirusehoidja, mis lasi sõitjal märkida ära kindla kiiruse ja mis andis põriseva heliga märku, kui määratud kiirust ületati.
1960. aasta mudelid olid konsevatiivsema välimusega kui 1959. aasta mudelid, kuna stilistid ja müügimehed leidsid , et tagatiibadega ja kroomitud mood oli juba oma aja elanud. Tagasi toodi mõistliku suurusega kolmekaupa asetsevad tagatuled ja esitulede kohal asuvad õhuavad kaotati täielikult. Tagasihoilikumalt kroomititud Impalad müüsid paremini kui Biscaynesid ja Bel Airid ja neid toodeti üle 490 000. Impaladel oli ka valge triip mis jooksis üle tagumise poritiiva ja dekoratiivsed õhuavad. Sai valida nelja keretüübi vahel: Hardtop sportsedaan, sportkupee, kabriolett ja sedaaan. Kõige kallim neist, kabriolett, maksis $2,847
Uus- Meremaa , Austraalia ja Lõuna-Aafrika turule tehti Kanadas ka parempoolse rooliga autosid, mille armatuur oli tavalise mudeli peegelpilt .

3. GENERATSIOON

Esimest korda võeti kasutusele GM-i B- platform 1861. aastal. Esimest korda tuli müüki ka Impala Super Sport (SS).
1962. aasta mudelitele tehti palju muudatusi kujunduses, mis tegid kollektsionääridele järgmiste aastate Impalad ihaldusväärsemaks. Vana V8 asendati 6700cm3 ja 280 või 305 kW mootoriga . Nendel mootoritel oli ainult manuaalne käigukast . Võimalik oli valida ka väiksema kubatuuriga mootorit millel oli kahe lõõriga karburaator . Impalade istmed olid pehmed ja kasutati rohkem kroomi . Tagatulede paneel oli kroomitud alumiiniumist. SS-ide puhul kasutati mustriga alumiiniumit, mis tegi selle väljanägemiselt lihtsasti eristatavaks. Autosse oli võimalik soetada ka uus raadio.
Kollektsionääride hulgas on kõige populaarsem 1963. aasta Impala on oma kere tõttu, kuigi kõige muu poolest oli see 1962. aasta Impalaga identne. Auto oli moodsalt pikk ja madal. Tagatugelede paneel oli alumiiniumist (SS-idel mustriga) ja kroomitud äärega. Mootoriks valiti enamasti väiksema kubatuuriga V8 mootorid . Uus näidikute paneel nägi välja ilus, kuid sellel asendati temperatuurinäidik tuledega, mis näitasid ainult kõrget ja madalat temperatuuri. Rahvakeeli on seda uuendust kutsutud ka “Idioodituleks”. Rooli kohale sai tellida ka tahhomeetri, kuigi seda harva tehti, mis andis SS mudelitele sportliku välimuse.
1964. aasta mudelitele palju muudatusi ei tehtud. Kere muutus veidi ümaramaks ja pehmemaks ja laiemasse kasutusse tulid taas suurema kubatuuriga mootorid. Parempoolse rooliga autod tehti valmis Kanadas ja pandi kokku Uus- Meremaal ning Lõuna- Aafrikas.

4. GENERATSIOON

1965. aasta uue disainiga Impala müüs USA-s üle ühe miljoni masina ja püstitas müügirekordi mida ei ole siiani ületatud. Kõik uued täissuuruses Chevroletid võtsid kasutusse tervikliku kere ja muutsid kõikide akende ning amortide disaini. 1965. aastal läks müüki ka Impala Caprice, neljaukseline hardtop. Caprice sai pehmed istmed ja puidust lisad armatuurile. 1966. aastal tutvustati Caprice kui eraldi mudelit. Mootoritena kasutati väiksema ja suurema kubatuuriga V8 mootoreid ja ka V6 mootorit, ostjad said valida ka uue Mark IV. Vana ja tuntud 409 mootori kasutamine lõpetati 1965. aasta alguses. Hiljem toodetud mootorid olid väiksema kubatuuriga. Kasutati rohkem kroomi. Impala 1966. aasta kabriolett oli müüginumbritelt teisel kohal 38 000 müüdud autoga. Esimese koha sai Mustang , mida müüdi peaaegu kaks korda rohkem.
1967. aasta Coca - Cola pudeli disainiga mudelil olid Corvettest inspireeritud esimesed ja tagumised poritiivad. Nõuete kohaselt tehti uus Impala ka turvalisemaks. Lisati turvavööd, suunatuled ja uus energiat neelav roolisammas. 1967. aasta Impala neljaukselist hardtopi kasutatakse USA sarjas Supernatural ja seetõttu on selle mudeli väärtus kollektsionääride hulgas tõusnud.
1968. aastal tuli välja uus Impala mudel, Impala Custom Coupe, mis oli väga edukas ja mida toodeti 1976. aastani.
1969. aastal oli Coca-Cola pudeli disain täissuuruses Chevroletide jaoks vanamoeline ja hakati kasutama rohkem ametlikumat kujundust. Impala nägi välja suurem kui varem, aga tegelikkuses olid mõõdud samad. Kasutusele võeti ka konditsioneer , süütelukk toodi üle roolisambasse ja kui võti eemaldati, siis rool ja käigukang lukustusid. Kõik need muudatused viidi ellu üks aasta enne nõuete jõustumist. 1969. aastal toodeti Capricest 611 000 Impalat rohkem. Impala universaalid jätkasid Kingswoodi nime all kuni 1972. aastani.
Parempoolse rooliga autode armatuuriks kasutati 1965. aasta armatuuri , mis valmistati metalli asemel klaasikiust kuni 1969. aastani ja sinna ei olnud võimalik paigaldada raadiot.

5. GENERATSIOON

Impala jätkas Chvrolet enim müüdud mudelina. 1971 . aastal oli V8 veel saadaval, kuid Impala mootorite võimsus vähenes järgmiste aastate jooksul järk-järgult. 1971. aasta B-kere on suurim kere mida Chevrolet on tootnud. Kõikidel 1971. aasta General Motorsi V8 mootoriga auodel oli kevadest standardvarustuses Turbo Hydra-Matic ülekanne. Poweglide ülekanne jäi valikuliseks V6 mootoritega autodele kuni 1973. aastani. B-kerega Chevroletid sarnanesid mitmesti Cadillaciga. Tihti võis segi ajada 1971. aasta impalat Cadillac Eldoradoga.
1973.-1976. aasta mudelite standardiks sai kahe lõõriga karburaatoriga V8 mootor millel oli neli erinevat kubatuuri : 5 700cm3, 6 550cm3, 6 600cm3 ja 7 400cm3. Kõige paremini müüs Custom Coupe keretüübiga mudel. 1972. aasta algusest ehitati mootorid ümber tinavabale bensiinile. 1972. aastal tehti ka viimane Impala kabriolett. Neid müüdi 6 456 masinat ja müüginubritelt sai see neljanda koha, Cervette 6 508-st masinast koht tagapool ja Mustangi 6 401-st masinast koht eespool .
1973. aasta chevroletidel oli suurem energiat neelav esistange mis pidi vastama uutele turvanõuetele ja kaitsma kokkupõrgete eest kiirusel 8km/h. Väikesed muudatused amortidele ja raamile pidid Chevrolet peadirektori John Z. DeLoreani sõnul tegema auto paremini sõidetavaks. 1971.-1972. aastal kasutatud mati musta asemel olid rool ja näidikud nüüd interjööriga samas toonis. Esistmed pagutati ümber, et suurendada jalgaderuumi. Kingswoodi universaal sai uuesti Impala nime.
1974. aastal uuendati ka tagastanget uute standardite kohaselt ja kasutusse tulid uued tagatuled. Ka esiotsa uuendati. Suunatuled kolisid tagadi esitulede kõrvale. Ka kupeede katusekujundust muudeti. 1974. aasta Custom Coupe ei olnud enam hardtop, Sport Coupe oli ikka veel hardtop, kuid sellel oli fastbackile omane tagaklaas. Sedaanid kasutasid eelmiste aastate mudelite keresid.
1974. aasta Sport Coupel anti välja ka eraldi disainipakett nimega Spirit of America, mis sisaldas valget või sinist kerevärvi, valget vinüülkatust, valgeid istmeid sinise või punase äärega, sama värvipaleti järgi kujundatud turvavööd, põrandamatid, ilukilbid, valikuliselt valged rallirehvid, punased triibud ja palju muud. Sama paketti pakkus Chevrolet ka Nova ja Vega mudelitele.
1975. aasta Impala tõi üle Caprice esiosa . Istmetele, uksepaneelidele ja armatuurlauale tehti uuendusi. Muudeti ka raadiot ja kliimaseadmete välimust. Spidomeeter näitas nüüd kuni 110 miilini tunnis ja juurde lisati ka kilomeetrid. Ametlikult tutvustati ka katalüüsmuundurit, jahutusvedeliku tenperatuuri andurit ja HEI(High Energy Ignition )süsteemi, kuigi see oli juba salaja eelneval aastal valikuna kasutusel. Oli ka Chevroleti täissuuruses kabrioleti viiman aasta ja neljaukselised mudelid said uue katusekujunduse. Peale 1975. aastat lõpetati kaheukselise hardtop Sport Coupe tootmine, mis jättis Coustom Coupe ainukeseks kaheukseliseks Impalaks 1976. aastal.

6. GENERATSIOON

Autoturul toimunud muutuste ja uuenenud nõudmiste tulemusena muutis Chevrolet aastal 1977 taaskord Impala disaini. Uued Impalad olid küll lühemad, kuid see-eest kõrgemad ja kitsamad kui vararasemad mudelid. Uue Impala raam oli lühendatud versioon 1971. aastal tutvustatud raamist ja oli kasutusel kuni B-tüüpi kerede tootmine 1996. aastal lõpetati. Kuigi uuel Impalal olid varasemast kompaktsemad välisdimensioonid, suurenesid pearuum , tagaistmete jalgaderuum ja pagasiruum. Vähenenud suurusega mudelite tootmine suurenes 1976. aastal oluliselt ja Impala oli taas USA müügiedetabelite tipus. 1977. aastal ümberkujundatud Impala/Caprice nimetati ajakirja Moto Trend poolt aasta autoks. Uus kere oli pikem ja kitsam kui 1976. aasta mudelil. Hardtopide tootmine lõpetati, kuna liikusid kuulujutud uutest turvaregulatsioonidest. 1977.-1979. aasta kupeede tagaklaas sarnanes 1987. aasta Chevrolet Monte Carlo Aerocoupega. 1980. aastal võeti kautusele lehtmetall , kuigi kerestiil jäi samaks.
Mootorite kättesaadavust vähendati 1977. aastal. Vanal V6 mootoril oli nüüd ainult 82kW. Valida oli 4 400cm3 ja 5 000cm3 V8 mootorite vahel. Mõne aasta mudelitel oli valikus ka suurema kubatuuriga ja Oldsmobile V8 diiselmootor .
Impala müüs 1980. aastate alguses hästi. Impala muudeti Chevrolet täissuuruses baasmudeliks ja seda kasutati taksode ja politseiautodena, kuid selle tootmine lõpetati 1985. aastal ja täissuuruses mudelit toodeti edasi Caprice nime all. Caprice paremaid mudeleid kutsuti Caprice Classic ja Caprice Classic Broughamiks.

7. GENERATSIOON

1991. aastal tehti General Motorsi B-platvorm ümber, kuid see säilitas 1977. aastal kasutusse võetud luhendatud raami. Impala SS-i märk toodi tagasi 1992. aasta Detroit Auto Showl GM-i disaineri Jon Mossi poolt.
1994. aasta veebruaris hakati tootma Impala SS-i, mis põhimõtteliselt oli Caprice kõrgjõudlusega versioon. Standardmootoriks oli 5 700cm3 190kW V8. Autos kasutatud ülekanne oli 4L60E, mis oli hüdraulliselt kontrollitud 4L60 elektriline versioon. Kuna ülekannet ei tehtud võimsamaks hakkasid peale 160 000km ilmnema vead. 1994.-1996. aasta Impala SS-el ei olnud valikus manuaalülekannet.
1996. aasta mudelil oli mõningaid väikseid muudatusi. Digitaalne spidomeeter ja tahhometer vahetati välja analoogse vast, käigukang viidi üle keskkonsooli ja mootorile anti OBD-II kontrollsüsteem . 1996 oli ka SS-i tootmise viimane aasta, mil müüdi 41 941 masinat. Viimane Impala SS valmis 13. detsembril 1996.
Terve B-keretüüpi autode liin lõpetati, kuna GM tahtis rõhku panna teist tüüpi autode tootmisele. Lõpetati Chevrolet Caprice, Impala SS-i ja Buick Roadmasteri tootmine.

8. GENERATSIOON

Impala toodi tagasi 2000. aastal keskmise suuruse autode programmi asendama Luminat. Tootmisel kasutati Lumina W-keretüüpi ja erines vanematest Impaladest selle poolest, et oli esiveoline ja kasutas ainult V6 mootoreid. Uus Impala SS sai valmis 2004. aastal.
Impalal oli aastast 2000 aastani 2003 kaks varusstustaset. Põhimudelil oli 130kW 3 400cm3 LA1 V6 ja LS-il 150kW 3 800 cm3 L36 V6 mootor. Olemas oli katuseluuk, Driver Information Center koos sisse ehitatud HomeLink süsteemiga, istmesoojendus, 16 tollised veljed, elektroonilised aknad, lukud ja peeglid. Tagatiib oli valikuline.
2004.-2005. aasta Impala SS-il oli 3 800cm3 180kW L67 V6 mootor, mida kasutas varem Pontiac Grand Prix GTP, Buick Regal GS, Buick Riviera ja H-kerega Pontiac Bonneville SSEI ja Buick Park Avenue “Ultra”. Kergekaaluline esiveoline sedaan oli tegelikult kiirem kui üheksakümnendate Impala SS. Et mälestada Chevrolet pikka sõprust Indianapolis Motor Speedwayga, anti välja 2004. aastal erimudel Impala Indy SS, mida toodeti 4 088 eksemplari. Sellel oli must iluvõre kuldse embleemiga, mis kanti ule kõigile Impala mudelitele 2005. aastal.

9. JA 10. GENERATSIOON

2006. aasta Impalat tutvustati esimest korda Los Angelese Auto Showl. Nagu ka Buick LaCrosse, kasutas see mudel uuendatud General Motorse W-platvormi. Mootoriks oli 3 500cm3 157kW V6. Tulid ka uued tagatuled. Valida oli nelja varustuspaketi vahel.
Kõige tähelepanuväärsem oli esiveolisel SS mudelil IV generatsiooni väikse V8 esmakordne kasutamine ja see oli ka esimene V8 Chevrolet sedaanil peale 1996. aasta Caprice. Mootor oli 5 300cm3 ja võimsust oli 226 kW. Impala SS kiirendas 5.6 sekundiga 60 miilile. Auto ise oli 5 090mm pikk, 1 491mm kõrge ja 1 850mm lai.
Auto tehti mugavamaks. Baasmudelil olid topsihoidjad, raadio, CD-mängija, kõlarid, võtmeta sisenemine , rehvirõhu kontrollsüsteem ja kliima. Teistel varustuspakettidel oli veel rohkem mugavusi, nagu näiteks MP3-mängija, istmesoojendus, nahkistmed ja muud.
Et mälestada Impala 50. juubelit, anti välja 2008. aastal erimudel mis baseerus LT varustuspaketil. Juurde lisati palju varustust ja firma logosid.
Kümnenda generatsiooni Impalat tutvustati esmakordselt sellel aastal, kuid tootmine ja müük algas juba eelmisel aastal.

KOKKUVÕTE

Impala on esimene Ameerika sedaan viimase 20 aasta jooksul, mis on saanud tarbiauuringutel võimalikust 100 punktist 95 punkti. Impala on läbi teinud palju muudatusi ja arenenud läbi aastate. Tootmist alustati 1958. aastal ja mudel on veel siiani tootmises.
KASUTATUD ALLIKAD
http://en.wikipedia.org/wiki/Chevrolet_Impala
16