Carmina Burana kokkuvõte (0)

Essee
Carmina Burana
Olen sellest kantaadist kuulnud osasid numbreid , aga ma pole seda kunagi otsast peale näinud. Sellest essee tegemine oli selleks hea võimalus. Aga tean, et tegemist on 20. saj ühe suurima teosega kindlasti. Võtsin raamatukogust partituuri ja Cd ja kuulasin teose läbi. Kahju, et koolis polnud DVDd, aga vaatasin youtubest üksikuid osasid. Ka informatsiooni on tegelikult vähe selle teose kohta eesti keeles. Oleks tahtnud leida rohkem. Aga leidsin palju huvitavaid fakte inglise keeles. Leidsin ka kohe kodulehe , kus on palju materjali- http://members.optusnet.com.au/~charles57/Carmina/
Carmina Buranat on ka Eestis mitu korda esitatud. Nt. 2007 esitati Tartu Ülikooli 275. juubeli puhul kantaati kolmes linnas rekordilise koosseisuga. Esitasid TÜ ja Tallinna Tehnikaülikooli koorid ja Pärnu linnaorkester Jüri Alperteni juhtimisel. Eestis poldud seda varem nii suure koosseisuga tehtud.
Autor on Carl Orff . Sündis 10. Juulil, 1895 Münchenis. Suri 28. Märtsil, 1982. Oli saksa helilooja ja muusikapedagoog. Sündis sõjaväelase peres ja sai hariduse Müncheni Muusikaakadeemias. Pärast seda töötas Müncheni teatris kontsertmeistrina. 1925. aastast kuni surmani õpetas lapsi Güntheri nimelises muusika ja tantsukoolis. Lisaks kirjutanud muinasjuttooperid „Kuu“ (1939) ja „Tark naine“ (1943), muusika tragöödiale „Antigone“ (1949) ja Shakespearei komöödiale „Suveöö unenägu“ (1964) ja muusikalise etenduse „Aegade lõpu komöödia“ (1972).
Ta on olnud abielus 4 korda ja on üks laps.
Carl Orff on maailmas tuntud ka oma metoodikaga. Selle abil õpetatakse lastele solfedzot ja eelklassides ettevalmistust. Kõik toimub Orffi instrumentaariumi abil.
Carmina Burana on kirjutatud 1937. aastal orkestrile, solistidele ja koorile. Tegelikult moodustab see triloogia „Trionfi“ koos teoste „Catulli Carmina“ (catulluse laulud) ja „Trionfo di Afrodite“ ( Aphrodite Triumf). Carmina Burana tähendab tõlkes „Beuerni laulud“. Selle tekstid on 13. saj Saksamaa tudengite ja mässumeelsete õpetlaste ladina- ja ülemsaksakeelsed värsid. Käsitlevad ajalikke rõõme ja naudinguid. Käsikiri leiti 1803 . Lõuna Saksamaalt Benediktbeuernist. Mõndade tekstise juures on ka neumades noodid . See annab aimu, milline muusika võis saata tekste. Orff ei kasutanud neist ühtegi meloodiat. Mõned leheküljed olid ka puudu, kui käsikiri leiti. Selles olevad poeemid võib üldiselt jagada ka teemade kaupa osadesse:

• 55 laulu moraalist ja narrusest
  
• 131 armastuselaulu
  
• 40 joomalaulu
  
• 2 pkemat keskaegse teatri tükki
  

Need on kõige esinevamad teemad. Peale selle käistletakse veel ka rahaahnuse, armastatu ajateenistuse ja palju muid teemasid .
1935. Võttis Orff Scmelleri kogutud teosed ja kohandas paar tosinat teksti uute meloodiatega.
Esimest korda oli Carmina Burana laval 8. juunil, 1937 Frankfurdi ooperi poolt Frankfurdis. Dirigent oli Bertil Wetzelsberger, koor Cäcilienchor. Lavastaja oli Oskar Wälterlin, kostümeerija Ludwig Siewert. Esimene esitus väljaspool Saksamaad oli Scala Milanis 10. Oktoober, 1942. Ameerika Ühendriikides esietendus teos 1954. aastal San Franciscos. Teos oli väga menukas kohe algusest peale.
Teos koosneb kolmest osast: „Kevad“, „Kõrtsis“ ja „Armastusest“. Teoses esitavad koor ja solistid ja orkester kordamööda oma numbreid, millest moodustub üks tervik. Kõik osad lähevad attaca. Kõiki osi on võimalik esitada ka eraldi, mida tihtipeale ka tehakse.
Kokku on Buranas 24 osa: „O fortuna “, „Fortunae plango vulnera“. „Kevad“: „Veris leta facies“, „ Omnia Sol temperat “, „Ecce gratum“, „Tanz“, „Floret silva“, „Charmer, gip die varwe mir“, „Reie“, „Were diu werlt alle min“. „Kõrtsis“: „Estuana interius“, „Olim lacus colueram“, „Ego sum abbas“, „In taberna quando sumus“. „Armastusest“: „Amor volat undique“, „ Dies , nox et omnia“, „Stetit puella“, „Circa mea pectora“, „Si puer cum puellula“, „ Veni veni, venias“, „In trutina“, „ Tempus est iocundum“, „Dulcissime“. Lõpus on veel kaks osa: „Ave formosissima“ ja „O fortuna“. Kõige rohkem on laule koori esituses. Kõige tuntum kindlasti on teose avakoor „O fortuna“. See on võimas ja dramaatiline. Terve orkester mängib ja koor laulab . Dünaamika on võimsast fff kuni sosinani välja. Selliseid avakoore annab kõrvale otsida. See räägib saatusest. Fortune plango vulnera on natuke pikem ja seal on tähtsamad madalad hääled.
Üldse Carmina Burana on väga võimas, vägev suurteos, mis samas on väga lihtne oma olemuselt .
Meloodiad on lihtsad, aga rütm on väga põnev ja pulseeriv. Mängib väga tähtsat rolli, nagu ka Stravinskyl. Rütm on lihtne, aga taktimõõt vaheldub ühest teise väga vabalt ja kiiresti. Rütmilised muutused ja tsensuurid nende vahe peal tekitavad tunde, et muusika on hästi liikuv ja jutukas. Rütm ei tundu seepärast nii keerukas, kui see tegelikult on. Mõni soolo on väga nõudlik lauljatele. Nt. tenori soolo „Olim lacus coluera“ tuleb laulda peamiselt falsetiga. See näitab karakteri kannatusi. Samuti on baritonil selline näide : „Dies nox et omnia“. See on haruldane näide baritoni repertuaarist, et nii kõrged noodid on baritonil. Soprani aaria „Dulcissime“ on samuti väga kõrge. See on kirjutatud lüürilisele sopranile, mitte koloratuurile. Siis on see kannatus rohkem väljapaistvam. Ka orkester, koor on väga suur Carmina Buranas. Harmoonia on samuti lihtne, seda on ka mitmed kriitikud märkinud. Dramaatilised ja rütmilised osad (nt. „Tempus est iocundum“, „ kus kasutatakse suurt löökpillirühma, vahelduvad laulvamate ja meloodilisemate osadega (nt. „Dies nox et omnia“). See näitabki keskaja maailma süngust ja samas lustlikkust. Seda muusikat on oma kaasajal kujutatud kui sünget ja barbaarlikku. Aga tegelikult on see lihtsalt pilguheit olnud ja olemasolevale ajastule . Orff kujutas ise enda teost ette tantsude, efektsete kostüümidega ja dekoratsioonide ning püroefektiga. Alguses seda nii ongi esitatud. Aga kui ma kuulasin seda muusikat, siis ma seda kõike hästi ette ei kujutanud. Tänapäeval esitatakse seda tavlsielt lihtsalt kantaadina. Ühe klassikalise teosena.
Kõige tuntumaid osasid olin ma enne juba kuulnud ise või laulnud. Suvisel laulupeol laulsin ise ka kahte osa: „Were deu werlt alle min“ ja „Tempus est iocundum“.
Veel on tuntud „Ecce garatum“, „Veni, veni venias“, „Si puer cum puellula“.
Kõik osad estavad keskmiselt umbes 2 minutit. Pikemad osad on „Reie“, „Veris lata facies“. Lühemad osad on „Veni veni, venias“, „Dulcissime“.
Tänapäeva on teose mitmeid osi ka tehtud kaasaegseks. On mitu balleti versiooni ja nt. 1991 on teinud grupp Apotheosis „O fortunast“ pop variandi . „O fortnat“ on kasutatud ka paljudes filmides ja reklaamides.
Tuntumad lindistused Carmiona Buranast on:

• Eugen Jochum koos Saksa Berliini ooperikoori ja orkestriga. Laulsid Gundula Janowitz, Gerhard Stolze ja Dietrich Fischer-Dieskau. Lindistati 1967 oktoober Berliini Ufa- Stuudios , avaldatud 1968 (Deuche Gramophon). See versioon oli heaks kiidetud ka Carl Orffi enda poolt ja võitis ka BBC auhinna "Building a Library" 1995.
  

• Saksa Berliini orkester ja ooperikoor ja Knabenchoir Berliin Christian Theilemanni juhatusel . Sopran on Christiane Oelze, tenor David Kuebler ja bariton Simon Keenlyside. Välja antud 2003 Deuche Grammophoni poolt. Ära märgitud „Editors choise“(Teadjate valik) Gramophoni ajakirja poolt. Ma ise kuulasin ka seda varianti . Hea, et sain kuulata tasemel esitust .
  

Sain väga palju uut teada Carmina Buranast. Ja ootan juba et saaks vaatama minna ka esitust. Oleksin palju targem. Kui tead nüüd nii palju põnevaid fakte sellest teosest, siis kohe tahaks näha elavat esitust.
Esietendus: