Bourdieau "Praktilised põhjused" (3)

Kristo Tõnissoo
AÜEP2
Pierre Bourdieau „Praktilised põhjused“ – Sotsiaalne ruum ja sümboolne ruum
Esmalt vihjab Bourdieu , et loetava lektüüri puhul ei ole tegemist harjumusliku sotsioloogilise struktuuriga. Bourdieu kohaselt käsitletakse teatud grupi raames olevaid ja levivaid ootusi kui välja. Sellel väljal eksisteerivad just antud kultuuriruumile omane suhtumine, sotsiaalne keel ning funktsioonide ning rollide mõistmine. Bourdieu väidab, et teoses on ühendatud kõige abstraktsem ja kõige konkreetsem mis iseenesest peaks hõlmama väga laia spektrit.
Bordeau seisukohalt koosneb sotsiaalne ruum erinevatest väljadest nagu majandusväli, haridusväli, poliitikaväli, kultuuriväli, akadeemiline väli jne.
Iga väli töötab vastavalt oma seaduspärasustele loogikale ja võimusuhetele.
Väli on Bourdieu teoorias sotsiaalne ruum kus kehtivad omad seaduspärasused mis mõjutavad subjektide käitumist. Väljal käib pidev võitlus kus erineva kapitaliga inimesed püüavad seista ja võidelda oma väljavaadete ja arusaamade eest. Võitlus on igikestev kuna konsensust pole võimalik saavutada kuni on eri arvamused ja iga arvamus seisab enda heaolu ning tõekspidamiste eest.
Bourdieu seisukohalt võib sama terminit mõista ja tõlgendada erinevalt, olenevalt vaatleja seisukohast , rahvusest, staatusest ja muudest tunnustest mis teda eristavad teistest indiviididest. Olenevalt vaatleja isikuomaduste ning vaadete kulminatsioonist kujuneb ka tema arusaam vaadeldavasse ehk sotsiaalne positsioon. Seda on illustreeritud erinevate näidetega millest võiks esile tuua „Loomulik maitsetus“ mis selgitab, et mis on ühe silmis maitsetu võib teise mõttes ja arusaamas leida rohkem tolerantsust ja positiivset tooni.
Bourdieu väidab, et sotsiaalne ruum on konstrueeritud nii, et agentide või gruppide paiknemine vastab nende positsioonile kahel eristumisprintsiibil milleks on majanduslik kapital ja kultuuriline kapital. Sellest järeldub, et agentidel on seda enam ühist mida lähemal need kaks dimensiooni üksteisele on ja seda vähem mida kaugemal nad üksteisest asetsevad.
Bourdieu väidab, et inimeste seisukohad sõltuvad kultuurilise ja majandusliku kapitali osakaalust kapitali kogumahust.
Habitus on generatiivne ja ühendav printsiip, mis tõlgib ühe positsiooni seesmiselt omased ja relatiivsed karakteristikud ühtseks elustiiliks ja ühtseks valikutetervikus isikute, hüvede ja praktikate osas. Teisisõnu see on nö kultuuriliselt ja klassidelt erinevatele subjektidele kohane käitumine.
Näitena on toodud tööline ja tööstusjuht. Nende kahe kultuuriruum , kultuurikapital ning majanduslik kapital on suuresti erinevad mis omakorda tingib erineva tõlgenduse erinevatest käitumismaneeridest või väärtushinnangutest sh.näiteks maitsekusest.
Need indikaatorid toimivad eraldusmärkidena. Siit liigub Bourdieu ühele oma alusteesile milles ta väidab, et kõigi inimhoiakute ajendiks on erinemispüüd ehk et iga indiviid soovib olla teistest erinev mida võib ka mõista, et igaüks tahab olla tähendusrikas. Eristumistunnustena on toodud erinevaid tunnuseid nagu autod, toitumisharjumused, spordialade eelistused , kunst .Lisaks väidab raamatu autor, et erinevusest saab märk või maitsekuse märk vaid siis, kui talle rakendatakse käsitsus- ja eristumisprintsiipi.
Analüüs
Nagu Bourdieu ise väidab on tema mõttekäiku raske jälgida ja mõista kui puudub selleks vajalik teadmistekapital. Antud kirjandus oli veidi raske lugeda ja hoomata kuna olen selles valdkonnas võhik. Kuid siiski kui keskenduda oli võimalik infot omandada ja töödelda. Kuigi tekst sisaldab palju erialast terminoloogiat ja teksti ülesehitus ning struktuur on veidi harjumatu (ma mõtlen siin pikki lauseid kus on järjepidevalt erialaste sõnadega ja komadega eristatud mõttekäike, mis lause lõppedes moodustavad ühtse üldterviku). Pean tunnistama, et tutvusin ka ühe bakalaureuse töö ja ühe doktoritööga, et omandada paremat arusaama ja ülevaadet raamatu autorist ja tema ideoloogiatest, kuna ainult Bourdieu tekstist oli raske vajalikku välja lugeda. Olen küll rohkem filosoofia huviline kuid kui mul oleks rohkem aega siis tutvuksin sotsioloogiaga põhjalikumalt olenemata selle keerulistest kuid vägagi valgustavatest mõttekäikudest, aga eks kõik hea ja kasulik omandatakse läbi raskuste.
Autori seisukohtade ja vaadetega nõustun põhimõtteliselt kõiges (seda muidugi sel juhul kui olen materjali õigesti tõlgendanud ja selles sisalduvat infot objektiivselt omandanud ).
Nõustun, et inimeste arvamused tulenevad nende põhimõtetest moraaalikoodeksitest, maailmavaadetest ning erinevatest kapitali osakaaludest mis moodustavad kogukapitali. Väljad kus käib pidev võitlus oma uskumuste ja tõekspidamiste ees on minu arvamuse kohaselt täiesti reaalne mõttekäik, iseenesest on juba kahe inimese omavaheline interaktsioon võitlus väljal kus mõlemad omapooled soovivad domineerivaks jõuks oma arvamust ja tahet ning sellest tulenevalt käib pidev olelusvõitlus oma seisukohtaden nende säilitamise ja nende võimuspektri laiendamise eest. Poliitika on hea näide välja võitlusest on üks riigi nö õigusruum mis on nagu malelaud, ning esinevad koalitsioon ja opositsioon mis on pidevas vastuolus oma väljavaadete ja tõekspidamiste ees, muidugi jagunevad need kaks põhilist jõudu veel eraldi erakondadeks jne.
Nõustun ka sellega, et nö „Ilu on vaataja silmades“. Inimeste ambitsioonid, kultuurilised iseärasused, väärtushinnangud jne. on väga erinevad ning põhjustavad erinevaid eelistusi inimeste kombekuses ja maitse-eelistustes. Näiteks muusika on midagi mis on väga varieeruv oma stiili ja alastiilide poolest ning nende kuulajaskond on väga erinev näiteks punk ja klassikaline muusika on täiesti erinevad nagu üldjoontes ka nende kuulajaskond on üksteisega võrreldes täiesti erinevate elustiilide ja väärtushinnangutega. Kindlasti on ka erandeid kuid erand kinnitab reeglit või siis nö seaduspärasust.
Minu arvamus sarnaselt Bourdieu omale on see, et iga indiviid soovib olla erinev ja tunda ennast erilisena ehk siis teistest kõigist erinevamana ja seda positiivses mõttes. Me kõik tahame uskuda , et meie elul on eesmärk ja me viime oma elutee jooksul läbi mingit missiooni. Sarnaselt budistide uskumusele, et inimene sureb siis kui ta on oma elu õppetunni omandanud ja kui ta seda ei oma käesoleva elu jooksul ei omanda toimub reinkarnatsioon ning inimesel tuleb elutee uuesti läbida, et oma vajalikku õppetundi omandada ning jõuda kõrgemasse hingelisse ja vaimsesse staatusesse. Me kõik otsime oma kohta siin päikese all kus tunneksime, et see on see mida me oleme otsinud ja soovinud, kuid nagu on öeldud „Rahulolu allikas peab tärkama mõistuses ja see, kel on nii vähe teadmisi inimloomusest, et hakkab õnne otsima millegi muu kui oma meeleseisundi muutmise kaudu, raiskab oma elu viljatutele pingutustele ja mitmekordistab südamevalu mida ta loodab kaotada.“
Tulenevalt teksti raskusest ja osakesest tervikust ning minu võhiklikkusest antud teemas on raskendatud objektiivse ning faktipõhise info esile toomine.
Paralleele tänapäeva ühiskonnaga leiab mitmeid, tegelikkuses on Bourdieu aluspõhimõtted kehtivad ka tänapäeval võibolla küll väikeste erisustega kuid siiski suuremas osas kehtivad.
Alustaksin siis analüüsi lõputeemast ja tooksin paralleelideks inimeste soovi erineda ja mis tänapäeval on veelgi olulisem, välja paista omasuguste seast. Sellised võimalused on tänapäeval palju mitmekesisemad, vähem väärtustatakse pööbli seas inimintelligentsi ja väärtuslikke isikuomadusi kuivõrd on moes, seda just Eesti ühiskonnas, et oleks naabrist parem auto ja maja. Kõik otsivad oma erinevusi, iseärasusi ning eesmärke materiaalsetest väljunditest kuna see on kujunenud tänapäeva ühiskonnas staatuse ja edukuse mõõdupuuks. Jätaksin nüüd selle vaese inimese kibestunud jutu ja toon mõned teemakohasemad paralleelid. Otseselt Eestiga on keeruline leida tugevaid seoseid mis oluliselt eristuks teistest riikidest ja kultuuridest. Tulenevalt tehnoloogia hüppelisest arengust on väljade teooria omandanud uue mõõdu, erineva seisukohaga isikuid ning subkultuure on tänu internetiseerumisele tekkinud nagu seeni pärast vihma. Sellest võiks järeldada, et võitlusväljale on lisandunud palju erinevaid arvamusi ja tõekspidamisi. Samas võiks ka mingis teoorias väita, et inimese sotsiaalne tagaõu või lävimisulatus on terve maailm. Enam pole keeruline suhelda täiesti teisest kultuurist, geograafiliselt kaugelasetsevas piirkonnas ning muude tõekspidamistega indiviididega ja vastanduda nendega erinevatel sotsiaalsetel väljadel.