Araneae (0)

Araneae (ämblikulised) ehk rahvapäraselt ämblikud on ämblikulaadsete seltsi kuuluvad lülijalgsed. Eestis on ämblikulaadseid üle 520 liigi ning maaimas üle 42 000. Teadusharu , mis uurib ämblikuid, nimetatakse arahnoloogiaks, vastavat eriteadlast aga arahnoloogiks.
Keha on neil 1–10 sentimeetri pikkune ja koosneb väliselt lülistumata pearindmikust ja tagakehast. Ämblikukuil on kaheksa jalga, putukatel neist erinevalt on kuus jalga. Ämblike tagakeha ei ole sklerotiseerunud, see lubab neil rohkem toitu säilitada.
Ämblikele on iseloomulik kehaväline seedimine. Ämblikud viivad koos mürgiga oma ohvri kehasse seedemahlu mis lagundab ohvri koed ning hiljem tühjendavad ohvri söödava sisemuse. Ämblik toitub tekkinud vedelast energia- ja toitaineterikkast toidust. See vähendab jääkainete hulka kehas ja annab rohkem ruumi varude säilitamiseks saagirohkel perioodil. Ämblike tagakehas on kesksool tugevasti harunenud, mis võimaldab paremat toiduvarude säilitamist kehas. Ämblikel on madal ainevahetuse tase. Lisaks sellele on näidatud, et ainevahetuse taseme languse juures ei pruugi ämblike aktiivsus oluliselt langeda
Paljud ämblikud on võimelised püüdma suhteliselt suuri ja ka mürgiseid saakloomi tänu võimele mässida saakloom võrku ilma vahetu kontaktita. Ämblikud ei ole toidu suhtes eriti valivad ja enamus neist toitub väga erinevatest saakloomadest, mis võrku satuvad. Osad ämblikud ehitavad seejuures võrgu risti teda läbivate õhuvooludega. Ämblikuvõrke on palju erinevaid tüüpe. Sagedasemad on ratasvõrgud, mida teevad näiteks võrkurlaste hulka kuuluvad ristämblikud. Lääne-Eestis ja saartel esinevad lehterämblikud koovad omapäraseid lehterjaid võrke. Need asuvad madalal rohustus, mis on efektiivsed maa ligi liikuvate saakloomade püüdmiseks.
Osa ämblikke võrku ei koo ja varitsevad oma saaki kaevatud urgudes, kivide all kust nad saagi lähenemisel seda püüavad tabada. Tihti mähivad ka võrku mittekuduvad ämblikud oma saagi võrguniitidesse. Teistsugust püügiviisi kasutavad paljud krabiämblikud, kes varitsevad saaki tavaliselt õitel. Seejuures on nad võimelised saaklooma petmiseks omandama taustaga sarnase värvuse. Sellisel viisil võib suhteliselt väike ämblik püüda endast mitu korda suuremat, sageli seejuures ohtlikku saaki.