Biheiviorism (0)

02.10.2011
Biheiviorism
Aigar Orav 11c
Biheiviorismiks nimetatakse mitmesuguseid vaateid, mis taandavad inimese ja muude loomade vaimu uurimise nende käitumise uurimisele või näevad ette nende käitumise uurimist puhtloodusteaduslike meetoditega. Rõhutatakse mõtlemise väliseid käitumuslikke aspekte ning ignoreeritakse selle seesmisi kogemuslikke ning sageli ka protseduurilisi aspekte.
Teaduses on biheiviorism 20 sajandil tekkinud psühholooga, etoloogia , sotsioloogia ja kasvatusteaduse suund, mis seletab inimeste ja loomade käitumist reaktsioonidena välismaailmast saadud stiimulitele, ignoreerides teadvust või organismi aktiivsust. Tänapäeva psühholoogias on see suurelt jaolt tähtsuse minetanud.
Filosoofias nimetatakse biheiviorismiks eelkõige vaadet, mille järgi vaimuseisundid on käitumiskalduvused
Biheiviorism on olnud empirismist lähtuv väljakutse teadvuse uuritavaks pidamisele ning mõtlemisele subjektiivsuse omistamisele.
Kuna biheiviorismi nime alla koondatud vaated on nii mitmekesised , siis ei pruugigi neil leiduda ühist nime:
Ühisjooned:
eeldatakse, et psühholoogia on loodusteadus ning peab olema empiirilise alusega ja objektiivne
eitatakse introspektsiooni väärtust teadmiste allikana
eitatakse seesmise kogemuse ja teadvusseisundite seletuslikku jõudu
eitatakse arusaama  vaimust  kui seesmiste kogemuste vallast
vastustatakse füsikalistlikku või kognitivistlikku arusaama, et mõtlemine on paratamatult neurofüsioloogiline või arvutuslik
stiimulit ja reaktsiooni vahendavate sisemiste füsioloogiliste ja arvutuslike protsesside tähtsust peetakse väikeseks
umbusaldatakse rahvapsühholoogiat, eriti uskumuste ja soovide seletuslikku jõudu
vaimunähtusi peetakse käitumisdispositsioonideks või stiimulite ja reaktsioonide mustriteks
Metodoloogiline biheiviorism on seisukoht,et pühholoogia on teadus käitumisest, mitte teadus vaimust. Psühholoogia ei tohiks tegelda vaimuseisundite ega -sündmustega ega ka mitte seletama käitumist sisemise infotöötlusega. Kuna vaimuseisundid on privaatsed, siis ei saa neid empiiriliselt uurida. Metodoloogilise biheiviorismiga tuli välja J. Watson .
Termini "biheiviorism" loomise au kuulub ameerika psühholoogile John Watsonile. Selle teoreetiline eesmärk on käitumise ennustamine ja kontrollimine. Selle meetodites ei ole introspektsioonil mingit põhimõttelist osa, ka ei sõltu selle andmete teaduslik väärtus sellest, kuivõrd need on interpreteeritavad teadvuse terminites. Oma jõupingutustes luua ühne skeem elusolendite käitumisele ei tee biheiviorist vahet inimesel ja loomal. Inimese käitumine koos oma üksikasjade ja keerukusega moodustab biheivioristi uurimisprogrammist ainult ühe osa.
  Et rajada psühholoogia kindlale eksperimentaalsele alusele, pani Watson ette loobuda teadvuse eksperimentaalsest uurimisest ning keskenduda arukuse eksperimentaalsele uurimisele. Tema lähenemine ei olnud vastolus mitte ainult valitseva psühholoogiasuunaga, vaid ka filosoofide valdava arvamusega ja terve mõistusega. Teadvuse asemel pani ta ette võtta "lähtekohaks esiteks vaadeldava fakti, et organismid – niihästi inimene kui ka loomad – kohanevad oma keskkonnaga" ja "teiseks, et teatavad stiimulid viivad organismid reaktsioonidele ."
Watson umbusaldas kesknärvisüsteemi ning oletas, et mõtlemine toimub hääleelundites ning on kuuldamatu iseenesega rääkimine.
Biheivioristid loobusid uurimise objektiivsuse huvides teadvuse kui mõõdetamatu muutuja kirjeldamisest (tunnistades samas selle olemasolu) ja hakkasid uuringutes kasutama mõõdetavaid suurusi – stiimuleid ja reaktsioone. Biheiviorism osutus võrreldes introspektsionismiga edukamaks programmiks, mis tõi kaasa edusamme ka inimpsühholoogias, eriti õppimise uurimises .
Sellise lähenemise üks kindlaid plusse on see, et John Watson, tehes asju teisiti, avastas palju uusi asju ja pani aluse ka metodoloogilisele biheiviorismile.
Miinuseks on aga see, et näiteks ta arvas , et inimese mõtlemine toimub hääleelnudites, mis võis mõjutada palju teisi osühholooge, viies neid eksiteele.
Mina arvan, et John Watson oli omamoodi hull. Ta loobus paljudest täthsatest asjadest psühholoogias, et midagi teist tõestada. Ta sattus vastuollu põhimõtteliselt kõikide varem olnud psühholoogia põhitõdetega.
Ma arvan ka seda, et ta oli väga pühendunud oma tööle, sest muidu ei oleks ta seda kõike teinud, ja tänu sellele ta avastas ja tõestas ka palju uusi asju.
Kasutatud allikad:
J.Uljas, T. Rumberg . ,,Psühholoogia gümnaasiumile’’Koolibri, 2002
“Psühholoogia gümnaasiumile”. Toim. J. Allik , M. Rauk. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Internet : google.