Barokk (0)

Barokiks nimet kummalise ja teatraalse väljenduslaadiga ajajärku Euroopa kultuuris aastatel 1600-1750. See oli väliselt toretsev ja elu nautiv : priiskav õukonnaelu. Muusikaline barokkstiil on pärit Ülem- Itaaliast , mis mõjutas muusikamoodi suures osas Lääne-Euroopast. Kõige suurem muutus oli kompositsioonitehnikas: tuli monoodia-stiil, mille väljenduslikkus peitub peamiselt ühehäälses meloodias. Barokkmuusika iseloomulikku harmooniasaadet tähistab mõiste basso continuo ( katkematu bass ) ehk generaalbass . Mängitakse seda pillirühmaga, kuhu kuulub vähemalt basspill ja harmooniapill. Ajastu üldisemateks iseloomustavateks mõisteteks on kontsert ja kontsertstiil.
Renessansiaegse ansamblilaulu asemel sai 17.saj algue ideaaliks instrumentaalsaatega soololaul . See pidi väljendama vanakreeka luulekunsti. Samuti sai nüüdseks näppepilliks lauto . Hilisrenessansi ansamblimadrigali asemele tõusis aaria(sooloaaria v duett) mida lauldi kas lauto, basso continuo pillirühma v pisut suurema ansambli saatel. Süžee arendus jäetakse retsitatiivi kanda. Retsitatiiv on kõnelähedane laul, mis arenes varabaroki laulvast deklamatsioonist. Üksiku aaria kõrval oli tähtsaim kammermuusikažanr kantaat . Itaalias oli kantaat eelkõige väikese esituskoosseisuga kammerlik žanr, Saksamaal aga kujunes 17saj lõp suurema koosseisu ja keerulisema ülesehitusega kirikukantaat. Oratoorium on ulatuslik kontsertteos solistidele, koorile ja orkestrile, mille ooperlikult dramaatiline sisu antakse edasi ilma lavastuseta. Saksa kirikliku orat alusepanijaks oli Heinrich Schütz. Oratooriumižanri tähtsaimaks alaliigiks sai passioon -Jeesuse kannatuslugu.
Uutest žanridest, mis on seotud 1600.a paiku sündinud soololaulu stiiliga, on ooper kõige suurejoonelisem , aga ühtlasi ka kõige iseloomulikum. Vanakreeka tragöödia eeskujul on selle tähtsaimaks osaks ülevat lugu jutustav poeetiline tekst. Esimeseks suureks ooperiheliloojaks oli Claudio Monteverdi, kelle viievaatuseline ooper oli esimene tõeliselt terviklik ja muusikaliselt rikka väljenduslaadiga teos selles žanris. 17.saj keskel kujunes Euroopa kõige toretsevamast ja rikkamast linnas Veneetsiast ooperikeskus, kus 1637.a avati esimene avalik ooperiteater Teatro San Casiano. 17. saj lõpul kujunes Napoli ooperikoolkond , mille stiil valitses 18.saj esimesel poolel peaaegu kõikjal Euroopas. Rohkem kui Veneetsias loodud teosed keskendusid Napoli koolkonna ooperid muusikale ja laulule .
Nimetusega " sonaat " tähistati barokiajastul mitmeosalist, tavaliselt pilliansamblile loodud instrumentaalteost. Algselt koosnes sonaat lihtsalt erineva karakteri ja tempoga lõikudest, hiljem mitmest iseseisvast osast. Sonaate loodi 17saj nii kirikus esitamiseks kui ka tavalise kammermuusikana. Sonaadi paralleelvormiks on kontsert . See on virtuoosne teos suuremale ansamblile või barokkorkestrile. Üks kontserdi erivorm on concerto grosso , kus tavalisele barokktriole lisatkse suurem ansambel . Sonaadi ja kontserdi kõrval oli kolmas olulisem vorm süit. See on eri karakteriter tantsude , aga ka lihtsalt instrumentaalpalade tsükkel . Saksamaal kujunes süiditsüklike ka kindlam raam neljast erineva karakteri ja päritoluge õukonnatansust: allemande -rahulik saksa sammutants, courante - kiire prantsuse hüppetants, sarabande -pidulik hispaania tants, gigue -šoti hüppetants.
Soolipilli ja ansamblipillina kerkis esile viiul. Teistest poognaga mängitavates keelpillidest on väga iseloomul viola da gamba . Puhkpillidest oli kammer - ja orkestrimuusikas meloodiapillina kasutusel oboe . Bassipillina oli kasutusel fagott ja kammermuusikas oli meloodiapillina armastatud ka plokkflööt. Klahpillidest oli kammermuusikas suur roll klavessiinil kui ka positiivorelil ja kalvikord. 17.saj teisel poole ja 18.saj algul hoogustus orelite ehitamine. Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks pilliansambliks barokktrio samuti kujunes hilisbarokile neljahäälne itaalia orkester .