Keegi ei teadnud millal nad olid saabunud. Sel päeval ühinesid teistega veel mõned vabatahtlikud. Need olid aga nii arad, et esimese püssi paugu peale jooksid juba minema. Peagi märkas Konsap, et Mugur nurgas midagi nokitseb. Uurides sai ta teada, et Mugur teeb dum-dum kuule ( sellised millel tina otsast paistab). Peagi liitus nendega veel 2 vabatahtlikku. Neile tuli nüüd püssid muretseda. Nemad mõtlsid aga et saavad vahest ka koju minna. Aga ei sõdimine hakkas pihta koheselt. Soomusrongid olid saanud liikuma ja enamlased tulistasid nüüd seal. Ka nemad olid mõnest küljest ümber piiratud. Kõik olid suures hirmus. Tulistamine vaikis sama kiirelt kui oli alanud. Mehed läksid tagasi mõisa, et sooja saada. Põletati mööblit ja raamatuid. Nüüd jäädi ootama vaid soomusronge. Seati üles ka valvetõkked, sest ka Lätist tuli vägesid võitlusesse. Peagi antigi häire, et vaenlaste eelvägi oli nende ümber. Seati
Keegi ei teadnud millal nad olid saabunud. Sel päeval ühinesid teistega veel mõned vabatahtlikud. Need olid aga nii arad, et esimese püssi paugu peale jooksid juba minema. Peagi märkas Konsap, et Mugur nurgas midagi nokitseb. Uurides sai ta teada, et Mugur teeb dum-dum kuule ( sellised millel tina otsast paistab). Peagi liitus nendega veel 2 vabatahtlikku. Neile tuli nüüd püssid muretseda. Nemad mõtlsid aga et saavad vahest ka koju minna. Aga ei sõdimine hakkas pihta koheselt. Soomusrongid olid saanud liikuma ja enamlased tulistasid nüüd seal. Ka nemad olid mõnest küljest ümber piiratud. Kõik olid suures hirmus. Tulistamine vaikis sama kiirelt kui oli alanud. Mehed läksid tagasi mõisa, et sooja saada. Põletati mööblit ja raamatuid. Nüüd jäädi ootama vaid soomusronge. Seati üles ka valvetõkked, sest ka Lätist tuli vägesid võitlusesse. Peagi antigi häire, et vaenlaste eelvägi oli nende ümber. Seati
Kord seda üritades, kukkus Leemet redelilt uuesti ja murdis vasaku käe veel teisest kohastki. Onu Vootele laip mädanes. Leemet sisistas nädal aega ussisõnu, kuni teised ussid talveunest ärkasid ja ta päästsid. Leemeti vasak käsi jäigi kõveraks ja laibahais ei kadunudki tema sõõrmetest. 15. Onu surmast oli möödas juba seitse aastat. Salme oli üle viie aasta Mõmmiga koos elanud. Leemet oli viimane mees, kes mõistis ussisõnu. Mõmmi vaatas aga külatüdrukuid, kes teda kohutavalt kartsid. Ka nüüdseks juba 17 aastasele Hiiele püüdis ta külge lüüa, kuid Hiie ei võtnud vedu. 16. Kuna Hiie oli ainuke tütarlaps metsas, siis lootis Linda, et Leemet võtab Hiie endale naiseks. Leemetile aga ei meeldinud Hiie nõnda. Pealegi poleks Tambet ja Mall seda lubanud, sest Leemet oli ikkagi ,,külas sündinud värdjas". Pirre ja Rääk olid kolinud puu otsa, sest koopas elamine tundus liiga moodsana
Leemetil ei õnnestunud seda pealt lükata. Kord seda üritades, kukkus Leemet redelilt uuesti ja murdis vasaku käe veel teisest kohastki. Onu Vootele laip mädanes. Leemet sisistas nädal aega ussisõnu, kuni teised ussid talveunest ärkasid ja ta päästsid. Leemeti vasak käsi jäigi kõveraks ja laibahais ei kadunudki tema sõõrmetest. 15. Onu surmast oli möödas juba seitse aastat. Salme oli üle viie aasta Mõmmiga koos elanud. Leemet oli viimane mees, kes mõistis ussisõnu. Mõmmi vaatas aga külatüdrukuid, kes teda kohutavalt kartsid. Ka nüüdseks juba 17 aastasele Hiiele püüdis ta külge lüüa, kuid Hiie ei võtnud vedu. 16. Kuna Hiie oli ainuke tütarlaps metsas, siis lootis Linda, et Leemet võtab Hiie endale naiseks. Leemetile aga ei meeldinud Hiie nõnda. Pealegi poleks Tambet ja Mall seda lubanud, sest Leemet oli ikkagi ,,külas sündinud värdjas". Pirre ja Rääk olid kolinud puu otsa, sest koopas elamine tundus liiga moodsana ning nad
kuulab oma isa sõna. Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal Habahannesel ja ta tütre Mallel. Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda. Paari päeva pärast möödub veel 1 parv, kus on ainult 1 mees peal, kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima, ta arvab, et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas Nipernaadi. Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni. Rääkisid Habahannese puugist, Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki endaga kaasa. Nipernaadi pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks. Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi tunnistas, et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas. Ta ütles, et peab palgale järele minema ja siis tuleb tagasi. Loki ei uskunud teda. Järgmisel päeval Habahannes uuris, miks parvepoiss Kudisiimu hurtsikus on
luba tal parvepoistega suhelda ning Loki kuulab oma isa sõna. Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal Habahannesel ja ta tütre Mallel. Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda. Paari päeva pärast möödub veel 1 parv, kus on ainult 1 mees peal, kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima, ta arvab, et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas Nipernaadi. Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni. Rääkisid Habahannese puugist, Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki endaga kaasa. Nipernaadi pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks. Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi tunnistas, et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas. Ta ütles, et peab palgale järele minema ja siis tuleb tagasi. Loki ei uskunud teda. Järgmisel päeval Habahannes uuris, miks parvepoiss Kudisiimu hurtsikus on
luba tal parvepoistega suhelda ning Loki kuulab oma isa sõna. Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal Habahannesel ja ta tütre Mallel. Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda. Paari päeva pärast möödub veel 1 parv, kus on ainult 1 mees peal, kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima, ta arvab, et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas Nipernaadi. Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni. Rääkisid Habahannese puugist, Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki endaga kaasa. Nipernaadi pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks. Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi tunnistas, et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas. Ta ütles, et peab palgale järele minema ja siis tuleb tagasi. Loki ei uskunud teda. Järgmisel päeval Habahannes uuris, miks parvepoiss Kudisiimu hurtsikus on
enda peale ning vastutasuks peremehelt saab paar vakamaad liivast neeme jõe suunas. Sõitsid vallamajja eellepingut sõlmima. Ühtlasi saatis ta lehte kuulutuse, et otsib hulgalisi töölisi. Koju jõudes näitas Ellole lepingut ja ütles, et peremees rentis talle selle 50 aastaks. Nipernaadile hakkas hästi palju kirju tulema, mida ta näitas ainult Ellole. Ello ei tahtnud enam abielluda, vaid hoopis Nipernaadiga põgeneda. Nad pidid varahommikul enne pulmi koos minema. Nipernaadi lubas saata tallu oma venna, kes neile kulla järele saadab, kuid Ello ütles, et teda ei huvita raha ning neil pole kulda tarvis. Kodus sosistas Tralla aida lävel, et on nõus Nipernaadiga minema igale poole. Lõpuks Nipernaadi põgenes üksi. VALGED ÖÖD Nipernaadi oli teel olnud juba kaua. Ta oli rahutu ning selle põhjuseks olid valged ööd. Ta jõudis läbi Jaanihansu metsadest. Siis hakkas äikest sadama. Äkki nägi ta metsa poolt jooksmas ühte meest koos naisega
parvepoistega suhelda ning Loki kuulab oma isa sõna. Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal Habahannesel ja ta tütre Mallel. Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda. Paari päeva pärast möödub veel 1 parv, kus on ainult 1 mees peal, kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima, ta arvab, et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas Nipernaadi. Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni. Rääkisid Habahannese puugist, Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki endaga kaasa. Nipernaadi pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks. Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi tunnistas, et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas. Ta ütles, et peab palgale järele minema ja siis tuleb tagasi. Loki ei uskunud teda. Järgmisel päeval Habahannes uuris, miks parvepoiss Kudisiimu hurtsikus on
kahekordset verevõlga: sepa poega ja saare piigat. Ema pistab rinna suhu, aga meelt ei pista pähe! Ema hoiatab poega mõõga eest: veri ihkab vere palka! Kodus pajatavad vennad oma reisilugusid. Vanem vend rändas mööda ilma, kohtas teel tinast, vasest ja hõbedast neidusid, kes ei saanud suudki maigutada, alles kulne neiu ütles, et ema jälgi tuleb küsida lihase neiu käest. Leidiski neiu, kes teda kosilaseks kutsus, aga ema jälgedele juhatust anda ei osanud. Vanem vend ei ole aga kosjaskäija, tema otsib ema jägi. Kaskmine vend otsist vastust sauna eidelt-taadilt, hundipojalt, karult ja käolt. Kägugi soovitab küsida neidudelt. Ka taluneiud ei mõista aidata, küll aga kutsuvad kosilaseks. Keskmine vend ei taha naist, vaid on ametis ema otsimisega. Nooremgi vend rääkis oma teekonnast, saarepiigast ja sepa pojast aga vaikis. Tunnistati, et ema saatus on neil ikka teadmata. On tulnud aeg liisku heita, kellest saab maa valitseja.
seda und. Ta rääkis vananaisele oma unenäost: Poiss oli lammastega põllul, kui äkki tuli üks laps ja hakkas loomadega mängima. See poisile ei meeldinud, kuna ta teadis, et lambad kardavad võõraid, aga lapsi nad ei kartnud miski pärast. Ta mängis natuke lammastega. Järsku võttis ta poisilt käest kinni ja viis ta Egiptusess püramiidide juurde. Püramiidide juures ütles laps talle: " Kui siia tuled, leiad peidetud varanduse." Just siis kui ta hakkas näitama varanduse asukohta, ärkas poiss üles. Ja nii juba kaks korda. Naine alguses oli palunud oma seletuste eest raha, aga kui seda lugu kuulis, siis otsustas, et hetkel ei taha ta midagi. Aga hiljem, kui poiss saab varanduse, tahab ta ühte kümnendikku varandusest. Naine seletas siis, et see unenägu on maailma keeles. Seda on raske seletada, ja sellepärast ongi tal õigus varandusele. Ta ainus seletus oli, et ta peab minema Egiptusesse ja leidma varanduse, siis on ta rikas. Poiss vihastas ja ei näinud mingit
Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma ..
aga onu küsis veel, et mida ta oskab ja Kessu vastas, et kõike. Tegid mängu, et Tripp on selline ülemus, kes arvab, et ta kõigest kõike teab.Nt juhid ajas segamini (bussijuhi trammi juhtima ja vastupidi- nood ei osanud seda teist sõiduvahendit juhtida), müüjad (toidumüüja ja mööblimüüja- toidumüüja müüs mööblit kilogrammides ja mööblimüüja ütles, et näiteks jahu ei saa osta kg kaupa), ajas segi sepad (kellassepp, plekksepp- kellassepp pidi plekki taguma, aga vaatas, et katus ei tiksu ja hakkas koputama tiksumist) jne. IGA AMET TAHAB ÕPPIMIST: PALJAST ÜTLEMISEST, ET MINA OSKAN; ON VÄHE. Kessu teatas, et ema jääb tööle kauemaks ja peavad ise lõuna valmistama. Tripp ostustas konstrueerida söögitegemise automaadi- SUP(supp)RA (praad)MAG (magustoit)Seal sai suppi (piima, herne, kapsa, klimbi), praadi (sea, lamba, karbonaad, kotletid), ja magustoitu( kiselli, vahukoor keedisega, rosinad suhkrus)
Umbes viie minuti pärast astus klassi üks tütarlaps. Tal oli seljas must kleit, mis sobis kokku käekotiga tema käes, mis omakorda sobis kokku mustade kingadega.Tal olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Tüdruk sammus Ethani poole, poiss aga kuulas muusikat sel hetkel kui neiu küsis tema käest:"Tervist, kas ma saaksin siia istuda?" poiss ei kuulnud aga midagi. Tüdruk koputas ettevaatlikult poisi õlale, seda tundes poiss lülitas enda MP3 välja ning vaatas ülespoole. Tal vaju suu lahti, kui ta tüdrukut nägi, noormees ei suutnud ühtki häält teha ega ka liigutada. See oli tüdruk fotolt. Tüdruk küsis ettevaatliku häälega:" Kas juhtus midagi?" "Ei... ei...ei midagi.Kas sa tahtsid midagi?" "Jah, ma küsisin, kas ma saaksin siia istuda?" lausus neiu osutades vabale istekohale Ethani kõrval. "Muidugi." see oli vaikne pobin, nii et see oli ime, et tüdruk üldse midagi kuulis. Neiu istus maha.
käest, mis see on ning ta sai väga kurjaks, kui sai teada, et Christopher pole detektiivi mängimist ära lõpetanud ja viskas raamatu ära. Möödusid mõned päevad ning Chris hakkas oma raamatut otsima. Alguses prügikastist, siis õuest, tubadest, kuni ta jõudis isa tuppa, kus ta midagi puutuda ei tohi. Ta leidis oma raamatu üles isa särgikarbist, kuid siis jäid talle silma veel 43 kirja, mis olid adresseeritud talle. Ta luges ühe kirja läbi ning see oli ta emalt. Ta vaatas kuupäeva ning see ei saanud tõsi olla, sest ema oli surnud varem ja kirjad hiljem kirjutatud. Peale pikka mõtlemist sai poiss aru, et ema ei olegi surnud, vaid elab hoopiski Londonis. Väga hästi on kirjeldatud seda, kuidas Christopheril halb hakkab, kui ta saab teada tõe. Isa tuli koju ning sai aru, et ta poeg teab, et ema on elus ning palus vabandust pojalt, et ta talle valetas, arvates, et nii on parem kõigile. Siis tunnistas isa ka selle üles, et tema tappis Wellingtoni
Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal Habahannesel ja ta tütre Mallel. Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda. Paari päeva pärast möödub veel 1 parv, kus on ainult 1 mees peal, kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima, ta arvab, et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas Nipernaadi. Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni. Rääkisid Habahannesepuugist, Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki endaga kaasa. Nipernaadi 1 pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks. Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi tunnistas, et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas
rikutud, ei oleks nii neitsilik, nagu ta seda oli. Mehe armastus oli kadunud, ta pettis oma naist, nende õdedega, kellega Irmat oli hoiatatud, Irma aga oli armastusest niivõrd joobunud, et ei täheldanud seda pisiasja ta lausa leppis sellega. Varsti täheldas Irma, et ta tundis oma kodukohas naist, kelle silmad kustusid poole aastaga, siis ta ei teadnud, mis see on, kuid nüüd täheldas, et see olla armastus. Kuid nüüd nagu ilm vaheldus, tulid jälle head ajad, nii head ajad, mida Irma ei osanud ette kujutadagi. Irmale meenusid kevaded. Irma hakkas meelega meest lokaalidesse ja kohvikutesse vedama, et mees kodust ei tüdineks ning sealt salaja ei põgeneks. Irma hakkas ka kõiki neid ehteid kandma, mis mees talle kinkinud. Samuti hakkas ta jälle oma lõhnaõlisid tarvitama. Nüüd pöörati suurt tähelepanu oma talule- Soonikule, mis mineval sügisel kiiruga ostetud sai, appi kutsuti arhitekt. Sinna pidi tulema ka eeskujulik sealaut, mida Rudolf soovis
Järgmine granaat plahvatas juba nende vahel. Paar meest karjusid ja silmapiirile jõudsid rohelised raketid. Keset tulemöllu roomas hirmunud nekrut Kati ja Pauli vahele. Ta oli pea käte vahele peitnud ja ta kiiver oli maha kukkunud. Nekrut polnud nõus kiivrit tagasi pähe panema, selle asemel puges ta peaga Pauli hõlmade vahele. Ta värises. Lõpuks möll vaibus, tulelöök vuhises nendest mööda. Paul raputas nekrutit õlast, mille peale too vaatas segase pilguga ringi. 9 Korraga läks ta näost tulipunaseks ja ta ilmes oli ujedust. Paul taipas kohe, et tegu on kahuripalavikuga. Eemal said paar kolonni täistabamuse ja hobused said haavata. Nad hakkasid peale seda „kodu“ poole liikuma ning jõudsid sõdurite kalmistule. Algas uuesti varjumine. Lendasid raketid ja mürsud plahvatasid, taevast sadas mullakamakaid ja mürsukillud kahjustasid nahka
Aphrodite(Veenus) · armastuse ja ilu jumalanna · sünd: I merevahust, kanti Küprosele; II Zeusi ja Dione tütar · oli väga ilus · võis muutuda kadedaks surelike naiste peale(ilu pärast) · abikaasa oli Hephaistos · ükskord jäi Hephaistos vahele Aresega · Lind: tuvi · loom: luik · Aphroditel oli poeg Eros(Amor, Cupido) · väike vibuga vallatu poiss, laseb nooli inimeste südameisse · kes noolega pihta saab, sellel ei ole armastuse eest pääsu Hermes(Mercurius) · Zeusi ja Maia poeg · ta kandis tiivulisi sandaale, madalapõhjaline tiibadega kübar ja tiibadega võlukepp · Zeusi käskjalg täitis käsu mõtte kiirusel · oli kõige kavalam · meisterlik varas(I vargus: varastas ära kõik Apolloni lehmad) · Zeus andis käsu lehmad tagasi anda · lepituse märgiks leiutas lüüra Apollonile · kaubanduse ja turujumal, kaupmeeste kaitsja
Samuti võiks kõrvalprobleemiks pidada seda, kui kaugele on inimene valmis võimu nimel minema. Hamleti iseloomustus Hamlet oli Taanimaa prints, mõrvatud kuninga Hamleti ning Gertrudise poeg. Hamletit võib pidada ausaks, väärikaks ja sõnapidajaks. Tema isa palus pojal kätte maksta alatu mõrva eest ning Hamlet tegigi seda. Enne isa vaimuga kohtumist ei kahtlustanud Hamlet Claudiust ega oma ema. Ta ise oli aus ning ehk just sellepärast ei osanud oodata ka teistest midagi nii alatut ja vääritut. Hamletit võiks pidada suhteliselt umbusklikuks, kuid siiski mitte piisavalt. Kui tema endised koolikaaslased kuninga soosingu nimel tema järele nuhkima tulid, siis Hamlet ei usaldanud neid hoolimata vanast sõprusest ning testis neid osava sõnamänguga ning tegi õigesti. Ja piisavalt umbusklik ei olnud ta seetõttu, et läks kergemeelselt Laertesega mõõgavõitlusele, kuigi selleks ajaks oleks pidanud tal juba
Valgus tuli läbi klaas ukse kus oli näha naise varju, kes ennast riietab. Tüdruk aga haaras mehelt tugevalt käevarrest ja vedas mehe teisele poole kus oli koridor. Koridor oli pikk ja hämar, seal istus ka laua juures üks valge kuuega mees. Järsku jõudsid nad ukseni, kuhu tütarlaps koputas ja siis ukse lahti lükkas. Tuba oli väike ning soe. Ukse vastas oli kaetud aken tumeda riidega. Ukse kõrval oli kuusk ja kui mees kuuse vastu läks siis pudenesid okkad maas olnud ajalehele. Mees vaatas teisele poole ja seal oli suur voodi kus arvatavasti oli pool istuli see noormees Olle. Tüdruk ütles Ollele, et näed siin ta on lõpuks ja Olle vastas talle, et ta teab, ta ju lubas tulla. Mees oli nii mõnegi inimestest peaaegu et ära tundnud, kõik olid temas äratanud hämarad mälestused, aga Ollet nähes teadis ta kindlalt, et on teda kohanud. Nüüd ütles tüdruk, et peab minema ja Olle ütles tänan Bella. Nüüd sai mees teada, et tüdruku nimi on Bella
pistnud. Nii läksid aastad mööda ja väikeset Peedist sai suur 17. a priske poiss, kes sügisel lugema pidi minema ja kodus töö juures hästi isa aset täitis ja kupjaameti pärast mõisas pidi käima. Väike Ain oli ka juba asjaajaja ja karjaskäija. Ta oli õrna näoga, nõrga kasvuga 10. a poisike, kes mitte maikugi Ennosaare meeste moodi ega laadi polnud ei näost ega teost. Ilus heinailm oli õues. Tuli kuum päike kõrvetas pea kohal ja mõnigi silma vaatas arglikult taeva poole. Mõisas oli suur loog maas ja kõik valla teovaimud väljas teda koristamas. Talu heinamaal aga tehti ka heina nagu mõisaski ja vihm võis siingi kahju teha. Ka Ennosaare rahvas oli heinamaal. Väike Ain oli loa saanud loomi, kes palavuse käes ei söönud koju ajada ja siis pidi ta kapsaste vahelt umbrohtu kitkuma. Sama ajal kui Ain, kes kodutalus teiselpool jõge kapsaste latvade vahel põlvitas ja umbrohtu kitkus kuulis vee
et loomad teda kuulavad, ainult putukad ei mõistnud ussisõnu, neil oli liiga väike aju selleks - juba 9-aastaselt sisistas Leemet ussisõnu hästi ja onu oli temaga rahul, ta sai kitse lihasaamiseks kohale kutsuda - soodsalt sõnade õppimisele mõjus kohtumine Intsuga, kes oli rästik, siil ründas Intsu, mõlemad püüdsid ussisõnadega peale panna keeldu, et siil tarduks, kuid see ei mõjunud, sest siilid olid rumalad ja ei osanud ussisõnu, neile ei mõjunud ka mürk, Leemet aitas rästikut, andes siilile jalahoobi, Ints tänas, kiitis Leemeti ussisõnaoskust, kutsus ta külla oma vanematega kohtuma, Leemet vaimustus ideest ussikuningatega tutvuda, Intsu isa arvas Leemetit olevat viimast inimest, kes neid sõnu räägib, tal oli hea meel, et Vootele oma järglast niiviisi õpetanud oli, Leemet oli alatiseks ussikoopasse teretulnud
Siis Ja peaaegu kätel talutas ta tuikuva sõjamehe tuppa. See ei rabelnud enam vastu, vaid jäävad järele ainult hundid, rebased ja hirved. Ja siis pean mina sõda edasi!" Ning ta vajus hääletult voo-disse, kael kahekorra vastu seina. naeris karmilt: "Ho-ho-hoo!" Siis süütas Maret lambi ja ruttas jälle haige juurde. Ta tuli sisse, vaatas silmapilgu vaikides haiget. Märg koer lähenes sellele, nuusutas See lamas liikumata, nägu põsega vastu seina pööra-tud, silmad kinni, käed rippu ja hakkas urisema. Siis lahkusid nad jälle mõlemad. kõrval. Maret hakkas rabelevail käsil ta rõivaid ja jalarätte päästma. Ta ei pannud vastu, Nii ei saanud Maret metsavahilt mingit lohutust. Ta pidi üksi kandma oma muret. ei liigutanud end ega vastanud küsimus-tele. Siis asetas Maret ta selili voodisse
krati tehes ei andnud talle kolme tilka verd, vaid tilgutas sõstraid hoopis. Tänapäeval on selliseid inimesi vähe, kes aitaksid ja raviksid teisi, kas oma teadmiste või kavalusega. Tänapäeval keskendutakse rohkem iseendale, sellepärast oli ka raamatus üks rehepapp. Kupja-Hans – „Ta oli poissmees, orb, ning elas oma talus üksipäini. Vahel oli ta küll mõelnud, et poleks paha naine majja tuua, kuid õigest pealehakkamisest jäi puudu ja pealegi ei osanud ta külatüdrukute hulgast seda õiget välja valida. Kui mõni nagu hakkaski pisut meeldima, siis jõudis keegi teine oma kosjadega ikka ette.“ (lk. 74)Hans tahtis ennast ohverdada, et päästa teisi, eelkõige mõisapreilit, katkust. Ta võttis juba vastu otsuse, et kui katk tuleb, siis tõmbab ta katku koos enesega kuuma reheahju, kuid Hans oli pigem mees, kes mõtles suurelt, aga ei teostanud
Nad elava d sa m a s väikelinn a s, käivad koos koolis ja on siiani ka suve d veet n u d koos. Nüüd, kuue t ei st a a s t a s t e n a , tuleb neil esim e s t korda suvi vee t a lahus, kuid nad on kindlalt otsust a n u d oma v a h e l ühe n d u s t pidad a . Tibby osta b kaltsuk a s t teks a p ü k si d , mis kum m a lis el komb el sobiva d neile kõigile. Tüdruku d tulev a d mõtt el e teks a s ei d suve jooksul oma v a h e l jagad a , saa t e s ne e d postiga järg mis el e sõbra t a rile ja asut a v a d õeskon n a . Nõnda alga b pükst e ränn a k ja me eld ej ä ä v ai m suvi tüdruku t e elus. 1.Rändavate Pükste Õeskond. 1.1Kirjanikust Ann Brashares on sündinud 1967.aasta 30 juulil. Ta on Ameerika kirjanik ja noor täiskasvanud ilukirjanik. Brashares on sündinud Alexandrias, Virginias ja üles kasvanud Chevy Chases, Marylandis. Ta on lõpetanud keskooli Sindewelli Friends School, mis asub Washingtonis. Pärast filosoofia õppimist
» «Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!» «Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2? Pöörate ülikoolile selja ja sörgite linna poole?» «Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin. Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega. «Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner?» Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte. «Maha pedellid! Maha kaikakandjad!» «Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?» «See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledzi laekahoidja.» «Säh, mu king! Sul on parem asend, viruta talle näkku!» «Saturnalitias mittitnus ecce nuces.»* «Maha kõik kuus teoloogi oma valgete ülekuube-dega!» «Kas need on teoloogid? Mina arvasin, et need on haned, mida Sainte-Geneviève Roogny läänimõisa eest linnale kinkis.» «Maha meedikud
on mugu(d); see oli ülimalt solvav väljend). Nad jätsid Malfoy selja taha ja läksid edasi. Vahepeal olid nad Fredi, Georgi ja Ginny silmist lasknud, kuid jätkasid teed metsasügavusse. Järsku avastas Harry, et ta võlukepp on kadunud! Seda polnud jakitaskus, aga see võis olla ka telgis. Hetk hiljem kuulsid nad põõsaste sahinat ja sealt tuli välja majahaldjas Winky, keda nad olid üleval loozis näinud ja kes nüüd kartlikult ringi vaatas ja imelikult, suurte raskustega edasi üle tee jooksis, ise piiksudes: "Siin on kurjad võlurid, Winky läheb eest ära. Inimesed kõrgel-kõrgel õhus." Siis kadus ta pimedusse ning Harry, Ron ja Hermione olid jälle üksi. Nad läksid edasi ning otsisid Fredi, George´i ja Ginnyt. Peagi jõudsid nad päris metsasüdamesse, kus oli pime, vaikne ja ühtegi häält polnud kuulda. Harry pani ette, et nad jääksid siia ootama, sest siit kuuleb miili kauguselt, kui keegi tuleb. Äkitselt
Tallinna Ülikooli Pedagoogiline Seminar Alushariduse ja täiendõppe osakond Kätlin Kattai Lugemispäevik Lastekirjandus Juhendaja: Maire Tallinn 2013 Sisukord: Eesti rahvalaulud lastele.........................................................................................................................4 K.E. Sööt................................................................................................................................................4 August Jakobson.....................................................................................................................................5 Leelo Tungal..........................................................................................................................................6 Jüri Parijõgi............................................................................................................
PILET NR 3 KAKS SUURT MAAJUMALAT DEMETER E. CERES Demeteril oli ainuke tütar, Persephone. Ta kaotas tütre, kohutavas mures võttis ta oma annid maa pealt, mis muutus külmaks ja tühjaks. Hades viis Persephone ära, kui too nartsissiõit imetledes oma kaaslastest liiga kaugele jäi. Hades haaras neiu kaarikusse ja nad läksid allilma, kus Persephone hädakisa kajas kõikjale, tema ema kuulis seda. Demeter läks Persephonet otsima, kuid keegi ei osanud talle vastata. Demeter rändas 9 päeva ja jõudis viimaks päikese juurde, kes rääkis talle, kus Persephone on. Demeter lahkus Olümposelt, asus elama maa peale moondatult. Üksinda rännates jõudis ta Eleusisesse ja istus teeveerele kaevu juurde. Neli neidu tulid kaevule vett tooma, nägid teda ja pärisid, mis on juhtunud. Demeter vastas, et oli põgenenud mereröövlite küüsist, kes teda orjandusse olid tahtnud müüa. Neiud võtsid Demetri enda juurde elama
õhtupoolik, teiseks sellepärast, et oli õudne näha inimesi keset päeva liigutamatult magamas. Järsult mürises ja kõmises maapind ning Kristiina ehmatas hetkeks ära, nähes aga, et see oli olnud isa imeilus hobune Guldsvein, jooksis Kristiina rõõmsalt hobuse juurde ega kartnud enam. Ta lonkis koos hobustega kaasikunõlvast alla kuni ühe oja juurde. Seal oli muinasjutuliselt ilus. Oja oli must ja peegelselge, sest otse vastaskaldal kerkis suur kaljusein. Kristiina vaatas enda peegelpilti ning nägi, kuidas tema see põhja poolt üles poole tuli. Äkitselt nägi ta veepeeglist veel ühte vastaskaldal seisvat imeilusat naist, kes tema poole end sirutas. Naine näitas Kristiinale kuldset pärga ja viipas sellega. Siis aga kuulis Kristiina Guldsveini hirnatavat ning teiste hobustega ära jooksvat. Kristiina hakkas kartma ning pistis jooksu karjudes vaheldumisi oma isa ja siis Guldsveini. Ta oli vahepeal kukkunud ning ta oli verine, higine ning pisarais
Ta laskis tõlgil öelda, et kõik võivad koju minna, üks aga peab pantvangiks jääma. "Tooge oma noorim vend siia, siis jääb pantvang ellu. Kui ei, siis ta sureb," lausus Joosep. Ta laskis meestel kotid viljaga täita ja käskis neil teele asuda. Kodus avastasid vennad, et nende kottides olid vilja peal ka nende kukrud sellesama rahaga, mille nad viljaostuks kaasa olid võtnud. Peagi sai Jaakobi kodus jälle leib otsa ja isa võttis nõuks pojad Egiptusesse teisele ostureisile saata. Vennad kostsid, et ilma Benjaminita pole mõtet teekonda ette võtta. Mida teha? Valikut ei olnud. Nii asutigi teele koos Benjaminiga. Kui nad Egiptuses Joosepi kotta jõudsid, laskis too oma teenritel uhke lõuna valmistada ja kõik mehed paluti majja. Pärast lõunasööki täideti vendade kotid viljaga ja jälle pandi vilja peale meeste kukrud, Benjamini kotti käskis Joosep oma sulasel hõbepeekri panna. Linnast lahkumisel mehed peatati, avati kotid, leiti raha ja peeker
Ta laskis tõlgil öelda, et kõik võivad koju minna, üks aga peab pantvangiks jääma. "Tooge oma noorim vend siia, siis jääb pantvang ellu. Kui ei, siis ta sureb," lausus Joosep. Ta laskis meestel kotid viljaga täita ja käskis neil teele asuda. Kodus avastasid vennad, et nende kottides olid vilja peal ka nende kukrud sellesama rahaga, mille nad viljaostuks kaasa olid võtnud. Peagi sai Jaakobi kodus jälle leib otsa ja isa võttis nõuks pojad Egiptusesse teisele ostureisile saata. Vennad kostsid, et ilma Benjaminita pole mõtet teekonda ette võtta. Mida teha? Valikut ei olnud. Nii asutigi teele koos Benjaminiga. Kui nad Egiptuses Joosepi kotta jõudsid, laskis too oma teenritel uhke lõuna valmistada ja kõik mehed paluti majja. Pärast lõunasööki täideti vendade kotid viljaga ja jälle pandi vilja peale meeste kukrud, Benjamini kotti käskis Joosep oma sulasel hõbepeekri panna. Linnast lahkumisel mehed peatati, avati kotid, leiti raha ja peeker
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
