„Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ (2)

Referatiivne kokkuvõtte raamatust
„Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“
Peategelaseks on 15-aastane (3-kuud ja 2 päeva vana) Christopher Boone, kes põeb Aspergeri tõbe, mis on üks autismi vormidest. Ta elab Swindonis oma isaga kahekesi, sest ta ema suri südamerabandusse 38 aastaselt. Ta unistus on saada astronaudiks, sest kosmoses ei ole teisi inimesi ja seal ei ole ka kollast ja pruuni värvi. Christopher ei saa aru metafooridest ning ta ei usu üleloomulikkudesse võimetesse. Ta teab peast kõiki algarve kuni 7507ni, kõiki maailma maid ja nende pealinnu. Tal on isiklik rott nimega Toby ning ta lemmikraamatuks on „ Baskerville 'ide koer“. Ta suudab arvutada väga suuri numbreid peast kokku ning lahendada väga keerulisi matemaatika ülesandeid peast. Talle jäävad kõik asjad väga hästi meelde ning ta kasutab oma aju nagu „DVD mängijat“, kus saab kerida asju edasi ja tagasi ning vaadata mis toimus sel ajal. Üks asi, mis Christopherile väga tähtis oli, oli kindel ajakava ning see, et tema taldrikus ei puutuks toiduained mitte mingil juhul kokku. Christopherile meeldis mängida arvutimänge ning vaadata loodus- ja teadussaateid. Ta oli väga tark poiss ning lemmikaineteks olid tal matemaatika ning füüsika, milles ta tahtis ka sooritada küpsuseksamit, kuigi käis erivajadustega laste koolis. Samuti oli tal uskumus , et 3 punast autot reas tähendas Päris Head Päeva, 4 punast autot Head Päeva, 5 punast autot tähendas Superhead päeva ja 4 kollast autot üksteise järel reas jällegi Musta Päeva. Talle meeldis lihtsalt, kui asjad on ilusti korras ja loogilised. Seoses tema haigusega on Christopheril mõned käitumisprobleemid :

• ei räägi inimestega tükk aega
  
• ei söö ega joo midagi tükk aega
  
• ei meeldi, kui teda puudutatakse
  
• kisendab, kui on segaduses või vihane
  
• oigamine
  
• lööb asju puruks, kui on vihande või segaduses
  
• ei meeldi kollased ja pruunid asjad ja keeldub neid värvi asju puudutamast
  

Kogu raamat on jagatud peatükkideks, kuid kõik peatüki numbrid on algarvud .
Lugu algab sellest, et ühel päeval läks ta pr. Shearsi hoovi, kes on tema naaber ja leidis eest lamava koera , kes oli mõrvatud mullahargiga. Pr. Shears kutsus politsei ning arvati, et koera tappis Christopher, sest ta hoidis surnud looma süles, kuid Christopher armastas koeri väga ja tal läks kõik hinge, mis oli seotud koertega. Ta lõi politseinikku, kuna talle ei meeldinud, kui keegi teda katsub ja ta viidi selle eest politseisse, kuhu talle isa hiljem järgi tuli. Lugu mõrvatud koerast tundus talle väga huvitav ning ta otsustas seda uurima hakata ja siis kirjutada sellest mõrvamõistatusromaani. Uurimine algas sellest, et ta küsitles samal tänaval elanud inimesi, et äkki on keegi juhuslikult näinud midagi kahtlast toimuvat tol ööl, aga keegi ei teadnud sellest rohkem midagi. Christopheri isa oli väga vastu sellele, et ta oma nina teiste asjadesse topib ning käskis tal see uurimine lõpetada, kuid Christopher ei teinud seda. Ta hakkas detektiiviks.
Christopher oli poiss, kes ei suhtlenud võõrastega, kuid ühe naabriga ta siiski julges teha juttu ning selleks oli pr. Alexander ning kui ta poes veel korra teda kohtas , siis ta rääkis Chrisile, et ta emal oli olnud armuke, kelleks oli olnud hr. Shears. Ükspäev koolist koju tulles unustas Christopher oma raamatu elutoa lauale ja läks ise mängima. Kui isa koju tuli, küsis ta lapse käest, mis see on ning ta sai väga kurjaks, kui sai teada, et Christopher pole detektiivi mängimist ära lõpetanud ja viskas raamatu ära. Möödusid mõned päevad ning Chris hakkas oma raamatut otsima . Alguses prügikastist, siis õuest, tubadest, kuni ta jõudis isa tuppa , kus ta midagi puutuda ei tohi. Ta leidis oma raamatu üles isa särgikarbist, kuid siis jäid talle silma veel 43 kirja, mis olid adresseeritud talle. Ta luges ühe kirja läbi ning see oli ta emalt. Ta vaatas kuupäeva ning see ei saanud tõsi olla, sest ema oli surnud varem ja kirjad hiljem kirjutatud. Peale pikka mõtlemist sai poiss aru, et ema ei olegi surnud, vaid elab hoopiski Londonis. Väga hästi on kirjeldatud seda, kuidas Christopheril halb hakkab, kui ta saab teada tõe. Isa tuli koju ning sai aru, et ta poeg teab, et ema on elus ning palus vabandust pojalt, et ta talle valetas, arvates, et nii on parem kõigile. Siis tunnistas isa ka selle üles, et tema tappis Wellingtoni. Poeg hakkas kartma isa ning tahtis põgeneda ära. Ta lükkas iga kord voodi ukse ette, kui isa kodus oli. Ta varjas end esimene öö oma enda tagahoovis, kuid siis võttis otsuse, et sõidab Londonisse ema juurde. Ta teadis ema aadressi ning võttis samuti isa pangakaardi, sest isa oli talle öelnud selle pin-koodi. Ta polnud varem üksi kuskil käinud ja kartis väga. Ta julges küsida ühelt naiselt teed rongijaama, sest võõraste meestega ei tohtinud rääkida, nad võisid olla pahad . Ta leidis lõpuks rongijaama ülesse ja seal abistas teda rongipileti ostmisel üks politseinik . Lõpuks ta sai pileti Londoni rongile. Rongis hakkas tema nime hüüdma üks võõras mees, kes oli politseinik ja ütles, et ta isa otsib teda. Politsei tahtis poisi rongist maha võtta, kuid poiss küsis WC-sse ning siis hiilis reisjate pakkide taha ning raputas politseiniku maha. Ta tegi enda rahustuseks mõned ruutvõrrandid peas ära ja tuli peidust välja. Siis ta avastas, et ta enda pagas on kadunud. Ta küsis ühelt naiselt, kes akna taha istus, et kas nad on Londonis ja naine kinnitas seda, et on küll. Naine andis talle juhiseid, kuidas ta jõuab emani, kuid enne seda pidi Christopher sõitma veel metrooga. Vahepeal kadus ka ta rott ära ning ta läks teda otsima. Ta sai roti kätte, kuid nägi, et rong tuleb ja pidi ronima betooni peale, kuid ei jõudnud. Õnneks üks mees tiris ta sinna ning Christopher oli päästetud surmasuust. Hiljem istus ta rongile ning sõitis Willesdeni sõlmjaama suunas. Ta ostis ühest kioskist Londoni kaardi ning läks kaardi abiga ema juurde. Õnneks see polnud eriti kaugel, aga ema ei olnud kodus ja siis hakkas veel ka väljas sadama. Ta kuulis ühe naise ja mehe häält ning tundis ära ema oma. Ema imestus oli suur, kui leidis poja väljast. Christopher rääkis, et isa oli Wellingtoni ära tapnud ning kartis olla kodus. Ema võttis ta enda juurde ning viis Christopheri vanni. Ema ütles pojale, et ta võib jääda sinna niikauaks kui soovib, kuid hr. Shelter polnud sellega päri, öeldes, et seal on ruumi vähe kahelegi. Ema päris pojalt, et miks ta talle kirjutanud ei olnud, kartes, et äkki on nad ära kolinud, kuid Christopher rääkis, et isa ütles talle, et ema on surnud ning hoidis kirju enda käes. Hr. Shelther muutus üha kurjemaks. Vahepeal käis ka politseinik Chrisi ema juures Chrisi otsimas ning ema ütles, et ta poeg võib jääda tema juurde ning sama tahtis ka Christopher ise, kuid mõni hetk hiljem oli ukse taga Chrisi isa Ed ning soovis oma poega näha, aga teised ei olnud sellega päri ning kutsusid politsei Chrisi isale , et ta ära läheks. Christopher pidi minema tagasi Swindonisse, kuna tal pidi olema paari päeva pärast küpsuseksam, kuid ema helistas kooli ning ütles, et poeg on Londonis ning et ta teeb küpsuseksami järgmine aasta. Christopher oli väga õnnetu ning tal hakkas jälle paha. Christopheri ema pakkis asjad ja sõitis tagasi Swindonisse. Kui nad koju läksid, ei olnud isa kodus ja ema keeras oma võtmega ukse lahti. Kui isa koju jõudis oli ta vihane, et leidis eest oma eksnaise. Ema selgitas, et neil polnud kuhugi minna ning isa läks mõneks ajaks oma sõbra Rhodri juurde elama, kuni nad järgmise nädala jooksul endale omaenda elukoha saavad.
Nad käisid koolist läbi, et uurida, kas Christopheril on võimalus teha veel küpsuseksamit ning poiss oli väga õnnelik selle üle, et see võimalus oli. Ta polnud maganud üldse ja mõte ei jooksnud, kuid tegi ikkagi eksamit. Eksam koosnes 3st osast, mida ta tegi 3 päeva järjest ja sai hiljem teada, et sai hindeks eeskujuliku, mis on parim, mida võib saada. Ta plaanis järgmine aasta teha matemaatika küpsuseksami edasijõudnutele ning füüsika eksami, et minna ülikooli.
Järgmine nädal ütles isa emale, et ta peab majast välja kolima , aga ta ei saanud, sest tal polnud raha korteri üüri eest maksmiseks. Aga siis sai kõik korda ning ema leidis töö aiandusekeskuse kassas ja arst andis talle tablette , mida ta pidi iga hommik võtma, et ta poleks nii kurb. Nad kolisid ühte tuppa suures majas , kuid see ei meeldinud Christophile, sest voodi oli köögiga samas toas, tuba oli väike ja koridor oli pruuniks värvitud ja WC ning vannituba kasutasid ka teised ning iga kord kui Chris tahtis minna WC-sse, pidi ema selle ära puhastama. Halbu asju oli rohkem kui häid. Ta pidi minema isa majja pärast kooli, sest emal lõppes töö hiljem ning ta ei tohtinud üksinda olla ning ta lükkas jälle isa juures oma voodi vastu ust juhuks, kui isa peaks proovima sisse tulla. Ja mõnikord proovis tea temaga läbi ukse rääkida, kuid ta ei vastanud. Ja siis suri veel ära ta rott Toby, sest ta oli 2 aastat ja 7 kuud vana. Ta tahtis ta maha matta, kuid emal polnud aeda ja nad matsid ta plastist mullapoti sisse. Ühel päeval tuli ema pärast tööd talle isa majja järgi ning isa küsis Christopheril, et kas ta võib temaga rääkida, kuid ta vastas „EI“. Ema julgustas poega ning ütles, et ta ei kardaks ning jääb sinna. Isa tegi ettepaneku, et ta paneb tomati kella tiksuma ning kui kui 5 minutit saab läbi siis on kõik. Ta palus Christopherilt vabandust ning ütles, kui kahju tal on ning ta tahab näidata, et ta võib teda jälle usaldada , võtku see aega kui tahes kaua. Ja tõi siis kingituse oma pojale, kelleks oli kahenkuune kuldretriiver. Christopher pani ta nimeks Sandy ning nüüd ta ei kartnud enam isa niipalju, sest tal oli koer, kes kaitseb teda ning kes hakkaks haukuma, kui keegi öösel tema tuppa tuleb. Christopher teadis, et ta saab kõigega nüüd hakkama, sest ta läks üksinda Londonisse ja lahendas mõistatuse „Kes tappis Wellingtoni“ ja leidis ema üles ning oli vapper ja kirjutas raamaatu ja see tähendab, et ta saab kõigega hakkama.
Raamatut oli väga kerge lugeda ja oli väga palju asju mind mind hämmastasid. Raamatu lugemine tekitas hästi palju erinevaid tundeid ning nii mõneskis kohas võttis lausa kas naerma või nutma. Väga põnev oli lugeda, sest selle poisi mõttemaailm erineb meie omast, aga samas on ta väga tark ning saab aru väga paljudest asjadest, millest mõned tema vanused lapsed ei saa. Võttis muigama see, kuidas ta kirjeldab vangikongi ning räägib sellest, et tal oli mõnus seal olla, sest see meenutas talle peaegu täpset kuupi. Hinge läks ka see, kuidas nad on välja mõelnud nii toreda „süsteemi“, kuidas üksteise vastu armastust väljendada. Kuna Christopher ei sallinud kallistamist, siis oli neil selline süsteem, et isa ajab oma sõrmed lehvikuks ja Christopher teeb sama ja siis nad panevad sõrmed ja pöidlad vastamisi . Naljakas oli ka see, kuidas poiss mõistab kõike sõna sõnalt ja üsna raske võib olla pidevalt mainida talle kõiki üksikasju, mida ta ei tohiks teha. Üsna palju on raamatus juttu Siobhanist, kes on tema õpetaja ja paistab, et ka üks nendest inimestest, kes mõistab teda kõige paremini. Mulle meeldis, kuidas ta arutleb erinevate asjade suhtes ja jõuab järeldusteni, millisteni võibolla isegi ei jõuaks. Pean tunnistama, et vahepeal läks lugedes mõte kaduma, sest vahepeal kirjeldatakse hoopis mingeid muid asju, mis ei ole omavahel seotud. Kuigi raamat algab sellest, et Christopher hakkab uurima koera mõrva, siis üsna varsti läheb see üle hoopis teisele teemale . Kui ma alustasun raamatu lugemist ma ei osanud arvatagi, et seal hakkavad sellised asjad aset leidma. Minu jaoks oli raamatu teine pool palju huvitavam ning kaasahaaravam. Minu jaoks oli natuke imelik see, et Christopheri isa selle koera ära tappis, sest nende naabrinaine ei vastanud tema tunnetele. See oli tõesti minu jaoks „ulme“ ja ma arvan, et sellised asjad juhtuvad ainult filmides või raamatutes, sest tavaliselt inimesed teevad midagi teistsugust, näiteks löövad aknad sisse või levitavad kuulujutte sellest inimesest mitte ei lähe mullahargiga koera tapma. Minu meelest tõeline romaan hakkab pihta siis, kui Chris leiab ema kirjad, sest see on hetk, kus kõik hakkab muutuma ning ta elu pööratakse pea peale. Ma ei kujuta ette, mida inimene võib tunda sellisel hetkel, kui ta saab teada, et talle on millegi nii tähtsa kohta valetatud ja järsku ei tea enam, keda usaldada. Hämmastav oli see, et ta võttis julguse kokku ja sõitiski ema juurde. Mina tema asemel vist ei julgeks üksinda minna kusagile tundmatusse kohta. Üsna imelik oli minu jaoks see, et ta tajub ohtu võõraste ees, aga samas on ta valmis enda roti päästmiseks peaaegu, et rongi alla jääma. Minu arvates oli koera kinkimine Christopherile väga õige tegu, sest see lõi temas kadunud turvatunde. Kindlasti soovitan raamatut kõigil lugeda, sest on huvitav ning samal ajal saab sealt palju informatsiooni Aspergeri sündroomi kohta. Ma ei välista, et kunagi loen veelkord selle raamatu läbi. Natukene raske oli kirjutada kokkuvõtet, sest tegemist on juturaamatuga ning otsida välja need kõige tähtsamad asjad oli keeruline.