Baltisaksa kõrgkultuur – Karl Ernst von Baer (0)

Baltisaksa kõrgkultuur – Karl Ernst von Baer
Baltisakslased olid Liivimaa , Eestimaa ja Kuramaa saksa rahvusest ülemkiht. Eesti- ja Liivimaal asunud baltisakslased sattusid korduvalt Rootsi võimu alla, Kuramaa baltisakslased aga mitte – nemad olid vaid eraldatud Poola vasallriigina. Aleksander II trooniletuleku järel, 19. saj teisel poolel, tugevdas ta seisuslikku autonoomiat, võttes käibele sõna "baltlane". On võimalik, et Eesti, Liivi ning Läti päritolu oli tabuteema. Kõik, kes olid kas vasallid või aadlikud nimetati automaatselt sakslasteks. Läänemere idaranniku maade feodaalse ühiskonna kolm esimest priviligeeritud seisust moodustusid siiski põhiliselt baltisakslastest. Nede hulka segunes aga sajandite vältel juurde rootsi, poola, vene, prantsuse, šoti, iiri, tatari ning muu päritolu asunikke. Neid, kes ei suutnud oma saksa päritolu tõestada, kutsuti kadakasakslasteks. Paljud baltisakslased täitsid Venemaal nii riigiametnike, sõjaväelaste kui ka teadlaste rolli.
Üheks olulisemaks baltisaksa suguvõsa päritoluga teadlaseks oli Karl Ernst von Baer. Karl sündis 1792. aasta veebruaris Piibe mõisas. Eestimaa rüütelkonna peamehe, Magnus Johann von Baer ja Juliana von Baer, pojana . Tema esivanemad olid pärit Vestfaalist, Saksamaal. Tema esimesed mälestuses pärinevad aga Virumaalt, Lasila mõisast. Selle mõisa omanik oli tema isa vanem vend. Onul lapsi ei olnud, seega jagati kokkuleppe alusel isa lapsed vennalikult pooleks. Selle tulemusena saadeti Karl kohe pärast sündi oma vanema venna Friedrichiga Lasilasse, kus mõlemad üles kasvatati. Vend suri üsna pea. Seda rohkem hoolitses sealne armastav tädi tema eest rohkem. Tädi mäletab Karl väga hooliva ning armastavana, kuid onu jaoks oli tähtis, et laps sõna kuulaks ning tema kasvatus oli range. Mõisa kirjeldab Karl väga suure austusega. Paik oli tema jaoks väga südamelähedane.
Tema haridusteekond oli väga mitmeküllgne. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetanud ja seal doktoritööd kaitsnud Baer oli väga mitmekülgne teadlane – geograaf ja bioloog , rõngussi ja inimese munaraku esimene kirjeldaja maailmas. Baer oli väga tegus õpipoiss. Ta õppis 1807–1810 Tallinna Toomkoolis. Seejärel lõpetas ning kaitses oma doktoritöö Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas nelja järgneva aasta jooksul, mille teemaks oli eestlaste endeemilised haigused. Jätkas oma haridusteed Berliinis, Viinis ja Würzburgis. Alates 1817. aastast töötas ta Königsbergi ülikoolis. Äärmiselt paljude huvidega teadlane ei leidnud seal kohe õiget rakendust, tegutsedes Königsbergis teaduse korraldajana mitmel teadusalal korraga, nagu zooloogia , botaanika , võrdlev anatoomia, füüsiline antropoloogia ja polaaralade geograafia. Alles 1825. aastas hakkas Baer peaasjalikult imetaja loote arengut uurima ning kahe aasta pärast avastas ta imetaja munaraku ja pani aluse nüüdisaegsele embrüoloogiale. 1826. aastal valiti ta Tartu Ülikooli füsioloogia, semiootika ja patoloogia professoriks, kuid Baer ei võtnud seda kohta vastu. Vaatamata edukale saavutusele ei saatnud Baeri hilisemaid samalaadseid uurimusi enam kiire edu ning mitmete asjaolude tõttu kolis Baer 1834. aastal lõplikult Peterburi. Seal ootas teda töö Peterburi Teaduste Akadeemias zooloogina, hiljem füsioloogina.
Baeri Peterburi-eluperiood hõlmas nii teaduslikku kui ka teadusorganisatoorset tegevust. 1841– 1852 töötas ta Peterburi Meditsiinikirurgia Akadeemia võrdleva anatoomia ja füsioloogia korralise professorina. Zooloogina töötades kiindus ta tugevasti Venemaa füüsilisse geograafiasse. Baer korraldas mitu ekspeditsiooni ja käis ise mitmel teaduslikul retkel. Lisaks kõigele oli Baer Vene Geograafiaseltsi asutamise mõtte algataja , selle president ning Geokrüoloogia ning füüsilise antropoloogia ja etnograafia rajaja. Lisaks veel tegutses Baer teaduspoliitika ja raamatukogunduse alal. Peterburi Teadeste akadeemias valiti Karl kirjavahetajaliikmeks.
Elu Peterburis tugevdas oluliselt tema sidemed kodumaaga, eriti Tartu ülikooli teadlastega. Ta suvitas korrapäraselt oma kodumõisas Piibel . Kuigi Baer ei tulnud Tartusse tööle osales ta Eestimaa loodusteaduslikus uurimises . Geograafiahuviline nagu ta oli, käis Baer aastail 1838–42 korduvalt Põhja-Eesti rannikul jääaja jälgi uurimas. Esimese teadlasena uuris ta 1851 .–52. aastatel põhjalikumalt Peipsi järve ja Läänemere idakalda kalandust. Kusjuures võeti tema eestvõttel 1859. aastal Venemaal vastu esimene looduskaitsemäärus, mis korrastas kalapüügi reegleid nende veekogudes. Kaudselt osales Baer ka 1853 . aastal Tartu Looduseuurijate Selts kaudu Eestimaa loodusteaduslikus uurimises ning sai hästi läbi eesti haritlastega. 1867. aastal kolis Baer Tartusse. Kohalik teaduselu elavnes, sest Baer jätkas Tartus teaduslike arutelude korraldamise traditsiooni, nagu varasemaltki Peterburis. Koosviibimise põhilisteks aruteluteemadeks olid teaduse ja religiooni suhe. Ta jätkas teaduslikku tööd evolutsiooniteooriaga ning geograafia ajaloo alal.
Baer suri 28. novembril 1876. aastal, ta on maetud Tartus Vana-Jaani kalmistule. Temst jäi maha üle 400 teadustöö ning ulatuslik kirjalik pärand, mis võimaldab väga põhjalikult uurita õpetlase mõju 19. sajandi teadusmaailmale. 1992. Aastast kujutati Baeri ka Eesti Vabariigi rahatähtedel, mida võib pidada väliskultuuri austusavalduseks, mis on mõjutanud ka eesti kultuuri.
Karl Ernst von Baer on Eesti ning üleüldiselt kogu maailma teadusele väga palju juurde lisanud. Tänu tema mitmekülgsele iseloomule keskendus ta korraga paljudele loodusteaduse valdkondadel. Ta oli hoolas õppur ning õpetaja. Kuigi enamus ajast töötas ta välismaal nin sjust Venemaal, kus ta saavutas märkimiväärseid teadustulemusi, tuli ta lõppkokkuvõttes tõi ta oma teadmised tagasi armastatud kodumaale ja uuris jääaja jälgi ning esimese teadlasena põhjalikult kalandust kodumaa vetes. Üldiselt oli ta väga heades suhetes Eesti haritlastega.