August Gailiti novelli "Libahunt" analüüs (1)

August Gailiti novell „ Libahunt “
Analüüs
Lühikokkuvõte:
Enrik elab metsade, soode ja rabade taga Urgvee külas oma isaga, keda ta põlastab. Ta isa käib alatihti külas vanal ja pimedal külanõial Ullal . Ulla kahvatu tütar Hundva on Enrikule silma jäänud ning Enrik soovib talle armastust avaldada. Enriku ettepanekud põgeneda rusuvast ja masendunud Urgveest, lükkas Hundva ükskõikselt tagasi. Ühel hommikul süüdistas Kristjuhan Enriku julmas veretöös – tema väeti hobuse tapmises. Enrikut hakati kutsuma libahundiks. Pühaviha täis, arvas Enrik, et hobuse tappis Ulla, kuid nõia poole jõudes on kodus vaid Hundva. Hundva huuled olid verised ning Enrikut tabas tohutu pettumus, avastades, et libahunt oli hoopis Hunva. Mõniaeg hiljem teatas isa, et abiellub Hundvaga. Enrik jooksis minema, kuid saabus tuisk ja torm ning ta oli sunnitud külla tagasi pöörduma. Külas peeti Hundva ja Enriku isa pulmi . Enrik küsis Hundvalt nõu, kuidas öelda lahti inimlikust moraalist ning hakata libahundiks, olla vaba. Enrikust sai libahunt, kes tormas mööda soid ja metsi õnnelikuna. Hundva hakkas koos Enrikuga vabalt ringi jooksma , kuid aelemine ei meeldinud Enriku isale ning ta nuhtles Hundvat. See ei hoidnud Hundvat tagasi ning vallatlemine soodes jätkus kuni Enriku isa tulistas Hundva pihta. Enrik täitus meeletu kurbuse ja trotsiga ning ulgus üle soode, kutsudes üles teisi hundipoegu mässama küla eluviiside vastu.
2. Gailiti novell „Libahunt“ on toskaana stiilis novell. Novelli tegevustik järjest kasvab ning muutub põnevamaks kuni viimases lõigus toimub ootamatu muutus. Esmalt jääb mulje, et novell tõesti lõppeb õnneliku armuloona, milles Enrik ja Hundva jäävad elu lõpuni jooksma armununa mööda soid, kuid romantilise meeleolu lõhub Enriku isa, kes tulistab Hundva surnuks ja Enrik jääb metsa huilgama kui üksik hunt.
3. Novell on kirjutatud minategelase vaatenurgast. Enrik jutustab nii armastusest Hundva vastu, põlgusest isa ja Ulla vastu ning ühiskonna nõrkusest.
4. Leian, et novellis on põimitud ekspressionistlik ja maagilis-müstiline olustiku kujutamine. Ekspressionistlikuks teeb novelli tumedate värvide, meeleheite ja viletsuse rõhutatus, näiteks Enriku kirjeldus Urgvee eluolust on ülimalt lootusetu: „Häda ja hukatus, kui urgveelane su kotta või õue astub , siis sureb tall , kärvab hobune või jääd ise haigeks .“ Maagilis-müstilise joone lisab novellile üleloomulikud motiivid. Näiteks libahundid, nõid, loitsud ja Endriku kahtlemine reaalsuse ja unes nähtu vahel.
5. Novell on vastuoluline nii eetilisel kui ka moraalsel tasandil. Konflikt moraalsel tasandil tekkis Hundva ja Enriku vahel, näiteks uskus Endrik kaugete metsade taga olevatesse maadesse, kus päike särab ning kirikus õnnistatakse inimesi, kuid Hundva tegi maha ideid Jumala eksistensist. Enrikule paistis moraalivastane ka Hundva libahundiks olemine, tal oli raske uskuda , et tasa ja armsalt kummaline neiu , kelle ema tõrred olid täis liha ja salved täis vilja, võis libahunt olla. Novellis on tihti momente, kus rikkad võtavad vaestelt, et rikastuda veelgi. Lisaks toimus Enrikus endas pidev võitlus hoides tagasi oma soovi kõik tülgastavad ja ärritavad mõtted teda ümbritsevast ühiskonnast valjult kuuldavale tuua. Vastuoliline oli ka Enriku armastus Hundva vastu ning Hundva abiellumine Enriku poolt põlatud isaga, mille tagajärjel teatas isa, et Enrik peab lahkuma kodus, isa suhtumine oma poega kui nuhtlusesse ja pärast Kristjuhani surma tema karja ühissöömine ning surnute sohu tassimine, mida kirjeldab lõik: “Mehed tapsid vanamehe viimse lamba, keetsid, küpsetasid ja sõid, laulsid ja tülitsesid, ega keegi mõtelnud rääkida surma põhjustest. Ning kui olid söönud ja joonud, viisid Kristjuhani sohu.“ Pärast ühiskonna poolt põlatud olekut astus Enrik ise üle oma moraalinormidest ning soovis saada libahundiks.
6. Gailiti novell kirjeldab nõrga iseloomuga tegelasi ning lootusetut ühiskonda. Inimesed on kirjeldatud hulkuvate hingedena. Kõik tegelased on väetid, näiteks kirjeldab peategelane Enrik oma isa ülimalt tumedates varjundites: „Mu isa on vaene ja luine, ta pikk kogu on loogas kui kidur soomänd. Ta on üsna tuhm , kitsad huuled sinised, valkjad juuksed hõredad kui koidest söödud. Käib ta vaarudes, ikka endamisi itsitades, iialgi vaatamata silmi. Ta peidab pilku kui koer, kes käib saaki varitsemas.“ Peategelane Enrik on erand , kes murrab välja meeleheite kookonist ja tema pääseteeks on nö libahundistumine, ta julgeb minna tundmatuid radu mööda ega karda oma minevikku kiigata ja minevikus olnud inimestega mõningast kontakti luua, antud juhul neid ärritades. Libahundid on vabad inimesed, kes suutsid eemalduda ja olla sõltumatud ühiskonna üldtavadest. Novellis on loodud justkui kaks paralleel maailma, millest üks on vastav Urgvee kirjeldusele ning teine vaba ühiskonna kirjeldusele. Vabadust saavad tunda vaid libahundid ning enda lõbuks hoiavad nad meeleheitel olevat küla oma hirmu all.
7. Leian, et tähtsaim kõnekujund, mida kirjanik on novellis kasutanud on väljend „libahunt“. Kirjanik sümboliseerib ühiskonna ühte patta suruvast rüppest lahti ning oma radu mööda tammuvat vaba inimest kui libahunti, kes vabana metsas saab ringi joosta ega ole Urgvee küla meeleheitel elanik .
Novelli põhitoonid on kollase, punase ja musta varjundid. Gailit kasutab kollast peamiselt kirjeldades elutut, vananenud ja kalki olekut, kõige rohkem seostub kollane Hundvaga, kes on teoses libahunt: „Tuleb siia armunult, kallistab, üsatab vanameest, mängib kollaste sõrmedega ta tuhkruuges habemes, laulab talle laule nii kummalisi ja arusaamatuid kui uni, kui vee tasane vool.“ Punase varjundeid omistab kirjanik parajasti elavaloomulistele tegelastele. Tihti seostub punane agressiivsete emotsioonidega: „Siis hakkavad inimesed kisendama ja karjuma , nende näod lähevad tulipunaseks, silmad sädelevad tules, suust kostavad metsikud hääled ning nad võtavad püssid ja jooksevad vandudes sohu.“ Must ja hall on peamised toonid, millega kirjeldatakse ümbrust ja passiivseid inimesi: „Iialgi ei paista siin päike, taevas on hall ja nõgine.“
Teose minategelane Enrik unistab: „Kord nooruses käisin säälpool metsi ja rabasid: sääl säras päike ja lõunased pilved olid nii valged. Sääl on suured majad ning inimesed on lõbusad. Sääl on kirik ning jumal õnnistab oma lapsi. Ja ääretud põllud sääl on täis sillerdavat vilja, nurmed ja niidud on üle külvatud lilledega. Jõed jooksevad orgudes ning nad sulisevad. Ja inimesed tulevad oma jumala juurde ning kaebavad talle oma häda ja üksindust.“ Kirjeldatav paik sümboliseerib taevalikkust ja headust, vastupidisetlt Urgveele, mida saab samastada põrguga, kus elu on vilets ja ühiskond kesine ning nõid teadvat põrguväravate asukohta .
Veel mõningaid kõnekujundeid novellist:
tütarlaps veekarva silmadega – siniste silmadega tütarlaps
Tahaksin võtta ta külmad ja arglikud sõrmed oma käte vahele ning puhuda nende pääle kui külmunud linnukese tiibadele . – Sooviksin võtta liikumatud sõrmed ja panna need taas elama/ toimetama .
nagu ussikesed roomanud mättail – näinud vaeva ja viletust
Kasutatud materjalid:
http://www.ms.ut.ee/mart/raamat/GAILIT.HTM