PROOSA analüüs Lii Kundla (0)

SISU Teos “Libahunt” räägib loo ühest külast läbi peategelase Enriku silmade. Urgvee on soine ala,   kus   elavad   tigedad   libahundiks   käivad   urgveelased   ning   kus   valitseb   vaid   häda   ja hukatus.   Enrik   on   poiss,   kes   ei   tunne   end   teistega   võrdväärsena   ning   kes   tahaks   näha maailma, mis jääb tema lõputust soost teisele poole metsi. Kõik vihkavad teda, eriti tema isa, kellega   ta   on   kohustatud   ka   elamispinda   jagama.   Ühel   päeval   tuleb   nende   hurtsikusse naabrimees,  kes süüdistab  Enrikut,  et too  on libahundiks  käinud ning  ta kõige  kallimale hobusele hambad sisse löönud. Mitte keegi ei usu Enriku süütusesse ning õhutavad vaid süüdistamisele kaasa. Isegi Hundva, keda Enrik armastab, ei usu poisi juttu. Aja möödudes saab   aga   poiss   aru,   et   Hundva   ise   tappis   naabrimehe   hobuse   ning   järgmisel   päeval   ka naabrimehe enda. Enrik tahaks nii väga kogu maailmale tõde kisendada ning külaelanikele vastu hakata, kuid ta pole selle jaoks piisavalt julge. Lugu pöördub veelgi enam tema vastu päeval,   mil   Enrik   saab   teada,   et   Hundva   ning   tema   isa   kavatsevad   abielluda   ning   poisi hurtsikust välja tõrjuda. Peategelase elu on kokku varisemas ning ta otsustab ise minema joosta ning sootaguse maailma üles leida. Helget metsatagust paika ta aga ei leia, sest mitu korda ta ka ei prooviks, jõuab ta ikka tagasi kohta, kust oma teekonda alustas. Enrik ei suuda enam niimoodi elada, ilma peavarju ja toiduta halbade inimeste keskel. Ta pöördub tagasi isa hurtsikusse ning anub Hundvat, et too ta igaveseks ajaks hundiks muudaks. Hundina muutub peategelase elu täielikult. Masendus, vihkamine ja hirm muutuvad rõõmuks, heaoluks ning kättemaksuks. Enrik hirmutab nii isa kui teisi inimesi ning jookseb Hundvaga öösiti mööda ilusaid soid kuni päevani, mil isa hundi kehas neiu maha laseb. See aga vaid kasvatas Enriku kättemaksusoovi   ning   ta   andis   lubaduse,   et   kogub   kokku   kõik   hundid,   kellega   koos rünnatakse kogu Urgvee sood ning selle elanikke.  TEGEVUSAEG Teose tegevus toimub sügisest kevadeni.  Jõudis hilissügis vihmaste päevadega. Hahk taevas pisardas ühtsoodu. Soole on juba tekkinud jäine koor, tuisk tormab mööda jääd, lumepilvi üles tõstes. Mu jalad väsivad lumes takerdudes, kuid ma ei peatu hetkekski.  Kuid vastu kevadet, lume sulades ning udude tõustes tuli Hundva ometi. TEGEVUSKOHT Teose tegevus toimub Urgvee soos, mis on autori poolt väljamõeldud tegevuspaik.


Tihedate metsade ja rabade taga, keset korisevat Urgvee sood, asub mu isa vaene ja armetu hurtsik. Sood kirjeldatakse järgnevate näidetega: Iialgi ei paista siin päike, taevas on hall ja nõgine. Pilved venivad ühtsoodu päevast päeva ja aastast aastasse. Isegi tuuled ulatuvad siia harva, vahest üksi talvel. Hundid käivad siin ringi, salkadena onnide ette ilmudes. Igal   pool   seisab   ta   mu   ees   ja   ümber,   tuisune   ja   alasti,   kidurate   mändide   ja   mätastega habetunud. Peategelane usub ka, et teisel pool metsi ja rabasid on hoopis teine maailm: Kord nooruses käisin säälpool metsi ja rabasid:  sääl säras päike ja lõunased pilved olid nii valged. Sääl on suured majad ning inimesed on lõbusad. Sääl on kirik ja jumal õnnistab oma lapsi. Ja ääretud põllud sääl on täis sillerdavat vilja, nurmed ja niidud on üle külvatud lilledega. Jõed jooksevad orgudes ning nad sulisevad.  Kirjeldusest näeme, et metsade taga on õnnistatud ja head inimesed, kuid Urgvees elavad nende täielikud vastandid. Inimesed on õelad ja halastamatud. Nad tunnevad nõidusi, käivad libahuntideks, on puhujateks ja lausujateks. Ning urgveelane ei tohi välja minna oma soost, ta ei kannata päikesekiirgust. Urgveelased on veretud, hallid ja tigedad, nendel on kuri silm ning nad kõnelevad sosistades ja leelutades otsekui sõnadega mürki sülitades. TEOSE PEALKIRI Loetud teose pealkiri “Libahunt” vihjab selgelt teose sisule. Novelli tegelased ise käisidki libahuntideks. Teose vältel vihjati palju sellele, kuidas libahundid segunesid huntidega ning kunagi ei saanud päris kindel olla, kes nende endi loomi maha oli murdnud. Libahundid loovad teoses sünge, ebahariliku ning kohati ka ebaõiglase maailma. Teose pealkiri võib aga vihjata vaid minategelasele endale, kes ei suutnud enam viha ning ebaõigluse keskel elada ja anus, et teda hundiks muudetakse. Peategelase  inimkeha  asendati  hundi kehaga ning see muutis ta elu täielikult. TEOSE KEEL Keelekasutus loetud teoses on väga isikupärane ja värvikas. Loos on palju kõnekujundeid, sealhulgas epiteete, isikustamist ning väga suurel hulgal võrdlusi. Leidub palju kirjeldusi ning poeetilist stiili, mis muudavad loo väga isikupäraseks ning meeldejäävaks.  Näited keelekasutusest: Ta sureb sääl kui troll lillede aroomist, õhtusest tuulest, päiksekiirtest.


Silmad on jooksnud tühjaks kui allikad. Tahaksin võtta ta külmad ja arglikud sõrmed oma käte vahele ning puhuda nende pääle kui külmanud linnukese tiibadele. Udu on söönud mind roostesse. Ta on kui vettinud känd, vilets ja vaene. Olen kui jääle visatud kala, uimed katki ning lõpused täis jääpuru. Värvikad epiteedid: mere vahuline tormamine, ähmane aken, vajuval mättal, lehkav hing, lagedal sool, tihedad udud, kaeblik ulumine, korisev soo. ÜLDINE MEELEOLU TEOSES Teose üldine meeleolu on väga sünge, kurb, õel ning täis viha ja kättemaksu.  Pole meil rõõmu ega vallatust, surres viiakse meid sohu. Meil pole lootusi ega unistusi, tulevik toob vaid nõgimusti päevi ja udude halle pilvi. Terve maailm on vaid korisev soo. Inimesed on tigedamad kiskjatest, nende silmad oskavad varjata pattu. Roim irvitab nende hinges, huultel aga mängleb neil süütu naeratus. Teose selles pooles, kus Enrikust saab hunt, näeme ka sumedamat, ilusamat  ja helgemat õhustikku, mis on siiski põimitud kättemaksuga.  Tunnen sambla joovastavat lõhna, selle sametist pehmust ja soojust. Taevas ujub hele täiskuu ning soo särab ja hiilgab lumes ning jääs. Teose viimaste lehekülgede meeleolu on jällegi leinav, kurb ning vihast pakatav. Soo kajas mu kaeblikust ulumisest. Niutsusin ööd läbi, silmad täis tilkuvat vett. Kui must pilv astume teie ette, kuulutades teile viimsetpäeva, suurt kohtupäeva.  MINAJUTUSTAJA Teose sündmusi ja emotsioone annab edasi jutustaja rollis olev peategelane Enrik. VAATEPUNKT Vaatepunkt on piiratud ja hõlmab vaid Enriku enda vaatepunkti, arvamusi, kirjeldusi ning nägemust. Teiste tegelaste vaatepunkte meie ei näe.


TEGELASED Peategelane/minategelane Enrik  -  Enrik  on  üles kasvanud  Urgvee  soos  isa juures.  Enda  kohta  ütleb   ta  aga,  et  on kasvanud   üksinduses,   näljas   ning   hirmus.   Enrik   vihkab   oma   isa   ja   armastab   Hundvat. Peategelane vihkab nii ennast kui ka kõiki teisi inimesi. Ta peab end jõuetuks ning araks, kuna ei julge kunagi oma arvamust avaldada, vastu hakata ega oma õiguste eest võidelda. Kogu viha hoiab ta vaid enda sees. Teised inimesed vaid naeravad tema üle ning lükkavad süüdistused   tema   kaela.   Enriku   unistus   on   olla   vaba   ning   elada   koos   Hundvaga   eemal urgveelastest.  Enrik hundina - hundina tunneb ta end vaba, rõõmsa ja võimukana. Tal on palju teravam nägemine,  hea haistmine,  noor ja tugev  kehaehitus,  pruunid tihedad  karvad  ning teravad valged kihvad. Minategelane tunneb, et kogu soo kuulub talle ning tal on võimu, et inimestele vastu hakata. Kõrvaltegelased Enriku isa - vaene ja luine vanamees. Tal on kitsad huuled, valkjad hõredad juuksed ning kogu ta välimus ning olemus on väga tuhm. Isa ei armasta inimesi ega tööd. Näide tekstist: Tal on luine hobune, paar viletsat lambatalle, kitsas riba soist põldu kui laialikeritud kangas - muud varandust tal polegi. Isa ei armasta oma poega, vaid hoopis vihkab ja põlgab teda.  Hundva - veekarva silmadega, kahvatu, kollaste põskede ja külmade huultega tüdruk, kes on veretu, arg, ehmunud ja kidura olekuga. Peale seda, kui ta Enriku hundiks nõiub, hakkab ka Hundva ise libahundiks. Ta hakkab vihkama inimesi. Hundi kehas oli Hundva pehme kollaka karvaga, suurte hallide silmadega ning säravate hammastega isend, kes oli sõbralik, rõõmus ning vallatu. Ulla - Hundva ema. Ta on kuulus oma nõidumistega, oskab ravitseda, näha minevikku ja ennustada tulevikku. Väidetavalt on Ulla väga rikas ning tema tagakamber on täis kõiksugu varandust.   Ulla   on   väga   vana   ja   pime,   käib   ringi   nartsudes   ning   tegeleb   kummalistest taimedest valmistatud keediste müümisega. Kõik külaelanikud kardavad teda. Episoodilised tegelased Vana Kristjuhan - Enriku naaber. Ta on vana, vaene ja viletsa välimusega. Tema ainuke tugi ja leivaandja oli tema hobune. Kristjuhan on väga kergeusklik, uskudes vaid Ulla sõnu. 


OMAVAHELISED SUHTED TEOSES Tegelaste suhe teiste tegelastega Tegelaste omavahelistes suhetes tekib justkui vastuseis: Ulla, isa ja Kristjuhan Enriku vastu. Ulla ja Enriku isa on väga head sõbrad. Nad kohtuvad sageli ja sepitsevad salaplaane. Mitte kumbki   neist   ei   salli   Enrikut.   Ulla   ja   isa   õhutavad   ka   naabri   poisi   vastu,   mis   mõjutab peategelast kõvasti, pannes teda oma elu ning teisi inimesi vihkama. Hundva on aga oma suhtumiselt vahepealne. Teose esimeses pooles on ta sõltuv oma emast ning ning abiellub Enriku isaga. Enriku vastu on ta külm ning hoiab temast pigem eemale. Alles siis, kui Enrik palub, et tüdruk ta hundiks muudaks, muutub neiu suhtumine. Ta hakkab nautima poisi seltskonda ning armub temasse nii, nagu Enrik on teda alati armastanud. Muutused   Enriku   ja   Hundva   omavahelistes   suhetes   lööb   aga   kiilu   isa   ja   Hundva   suhete vahele. Isa ei kannata Hundva libahundiks jooksmist ning ta muutub tüdruku suhtes väga omandihimuliseks. Näiteid omavahelistest suhetest: Enrik + isa:  Kuid ma märkan ta naervaist silmadest, et ta mõnuleb mu õnnetusest. Elame kui vaenlased, üksteist vihates ja kiusates. Enrik + Ulla: Ta vihkab mind ning otsib mu hukatust. Enrik + Hundva: Ma armastan Hundvat, kardan talle seda aga ütelda. Ma vihkan sind, oled vilets ja arg! Sääl muutus ta jälle inimeseks, silitas mind ja vaatas mulle armunult otsa. Isa + Ulla: Nad on sõbrad - jumal teab, mida nad koos sepitsevad. Isa + Hundva: Hundva, mõtlen ma, sa naeratasid isale vastu ning su hääles oli rõõm, kui ta astus üle läve. Tema oligi see, kellega käisime murdmas. Isa oli nähtavasti nuhelnud Hundvat ta aelemise pärast minuga. Tegelaste suhe iseendaga Teoses näeme vaid minategelase suhet iseendaga. Enrik on enda vastu väga kriitiline ning lausa vihkab ennast kuni hetkeni, mil hakkab libahundiks. Ta ei saa läbi ei teiste ega ka


iseendaga. Tema sees valitseb vastuolu: Enrik tahaks kõik viha välja valada, maailmale tõtt kisendada ning oma arvamust avaldada, kuid ta ei julge. Tema suu ei avane ning mõtted ja soovid jäävadki vaid mõteteks ja soovideks.  Näide: Kes on löönud mu suule, et olen tumm, kes on nõidunud mu silmad, et neis ei sädele viha? Kes on sidunud mu käed, et nad rusikas ei lange vaenlase kulmule? KOMPOSITSIOON Süžee 1. Enrik vestleb Hundvaga. Poiss räägib talle paigast, mis asub Urgvee soode taga. 2. Ulla ja Enriku isa tulevad koju. Isa käsib pojal hurtsikusse tagasi minna. 3. Vana   Kristjuhan   tuleb   Enrikut   libahundiks   olemise   pärast   süüdistama,   kuna   tema hobune oli eelneval ööl ära tapetud. 4. Kari naisi tembeldavad Enrikut libahundiks ning jooksevad ta eest ära. 5. Enrik jookseb Ulla juurde seletust nõudma, kuid kohtub hoopis Hundvaga ning palub tal endaga ära põgeneda. 6. Enrik märkab Hundva veriseid huuli ning saab aru, et hoopis tema tappis hobuse. 7. Ulla tuli koju ning Enrik lahkus. 8. Kristjuhan leitakse surnuna. 9. Hundva tuli Enriku ja isa hurtsikusse ning teavitas poissi tulevatest pulmadest. 10. Enrik jookseb isa juurest ära ning püüab leida teed soost välja. Väljapääsu otsides jõuab ta aga igal korral tagasi sinna, kust põgenemist alustas.  11. Hundva ja isa tähistavad hurtsikus oma pulmi. 12. Hundva muudab Enriku hundiks. Enrik tunneb end nüüd vabana, joostes mööda sood ringi. 13. Isa läheb hunte maha laskma. 14. Hundva   näeb   Enrikut   ning   saab   teada,   et   poiss   on   ikka   elus.   Hundva   ja   Enrik hakkavad koos huntidena ringi jooksma. 15. Hundva otsustab samuti sohu hundiks jääda. 16. Isa leiab noored hundid ning laseb Hundva maha. 17. Enrik haub kättemaksu kogu Urgvee soole.


Faabula 1. Enrik käis avastamas Urgvee soo tagust piirkonda. 2. Ulla ja Enriku isa lahkusid kodust. 3. Enrik läks Hundvaga vestlema. Poiss räägib talle paigast, mis asub Urgvee soode taga. 4. Ulla ja Enriku isa tulevad koju. Isa käsib pojal hurtsikusse tagasi minna. 5. Kristjuhani hobune tapeti. 6. Kristjuhan käis Ullaga rääkimas. Ulla väitis, et Enrik tappis hobuse. 7. Vana   Kristjuhan   tuleb   Enrikut   libahundiks   olemise   pärast   süüdistama,   kuna   tema hobune oli eelneval ööl ära tapetud. 8. Kari naisi tembeldavad Enrikut libahundiks ning jooksevad ta eest ära. 9. Ulla lahkus mõni aeg tagasi kodust. Hundva jäi üksinda. 10. Enrik jookseb Ulla juurde seletust nõudma, kuid kohtub hoopis Hundvaga ning palub tal endaga ära põgeneda. 11. Enrik märkab Hundva veriseid huuli ning saab aru, et hoopis tema tappis hobuse. 12. Ulla tuli koju ning Enrik lahkus. 13. Keegi tappis öösel Kristjuhani. 14. Kristjuhan leitakse surnuna. 15. Hunva ja Enriku isa leppisid kokku, et abielluvad. Enrikul pole sellest aimugi.  16. Hundva tuli Enriku ja isa hurtsikusse ning teavitas poissi tulevatest pulmadest. 17. Enrik jookseb isa juurest ära ning püüab leida teed soost välja. Väljapääsu otsides jõuab ta aga igal korral tagasi sinna, kust põgenemist alustas.  18. Hundva kolis Enriku isa hurtsikusse. 19. Hundva ja isa tähistavad hurtsikus oma pulmi. 20. Hundva muudab Enriku hundiks. Enrik tunneb end nüüd vabana. 21. Isa saab teada, et Enrik on hunt. 22. Isa läheb hunte maha laskma, lootuses tabada oma poega. 23. Hundva   näeb   Enrikut   ning   saab   teada,   et   poiss   on   ikka   elus.   Hundva   ja   Enrik hakkavad koos huntidena ringi jooksma. 24. Hundva otsustab samuti sohu hundiks jääda. 25. Isa saab teada, et Hundva põgenes tema poja juurde, ning läheb oma poega otsima. 26. Isa leiab noored hundid ning laseb Hundva maha. 27. Enrik haub kättemaksu kogu Urgvee soole.


Teema Sallimatus,   viha   ja   lõputu   kättemaks,   mis   avalduvad   kõige   lähedasemate   inimeste omavahelistest suhetest. Konflikt/sisekonflikt Isa ja poja vaheline konflikt ja omavaheline sallimatus. Peale selle leidub teoses ka minategelase sisekonflikt: Enriku sees on vastuolus tema soovid ning tegelik julgus.  Omavaheline konflikt on ka Hundva ja Enriku vahel, kui selgub, et neil on erinevad vaated ja arvamused selle kohta, mis on metsade ja soise maa taga. Teine konflikt avaldub nende vahel aga hetkel, mil Enrik saab aru, et Hundva teo pärast on teda süüdi lavastatud. Motiivid Motiivideks on viha, sallimatus, hirm ning kättemaks. Samuti võib liigitada motiiviks ka armastuse, mis tekitab teoses omamoodi konflikte. Kulminatsioon Kogu pinge on haripunktis hetkel, mil Enrik saab teada Hundva ja isa abiellumise soovist. Sel momendil keeratakse kõik segamini. Enriku armastatu ihkab kedagi teist, Enrik peab kodust lahkuma, tekib liitseis Ulla, isa ja Hundva vahel, kes on jõud ühendanud ja Enriku vastu astunud. Antud kulminatsioon ei ole etteaimatav ning üllatab lugejat negatiivse poole pealt. Pööre Teose pööre tekib, kui Enrik pöördub tagasi koju ning Hundva muudab Enriku libahundiks, nagu poiss oli tungivalt palunud. Siit hakkavad hargnema uued suunad, kus Hundva läheb üle Enriku poolele ning Enrik saab endale võimu, mida pole varem suutnud rakendada. TAUST JA TÕLGENDUS Libahundi   motiiv   on   olnud   kirjanduses   juba   väga   pikka   aega.   Juba   ammustest   aegadest pärineb lugusid kuju muutvatest inimestest. Peamiselt olid just nõiad need, kes muundasid


inimesi huntideks ning seda jäädavalt. Ka Gailiti teoses oli näha, kuidas Hundva kui nõid loitsu lausus ning Enriku hundiks muutis.  Legendide järgi on vaja loitse, hundinahka ja maagilisi arve, et inimesest saaks hunt. Gailiti teoses muutis Hundva poissi hundiks nii nagu legendides: “Ning siis, kui olen söönud, toob hundi naha ja viskab mu õlale. Kaua leelutab ta kummalisi sõnu ning teeb imelikke märke.” 16. - 18. sajandi Eestis oli libahuntlus küllaltki levinud teema. Nõiaprotsesside ajal süüdistati külainimesi  libahuntidena  kahju   tegemises.   Libahuntluse  tõttu  toimus  Eesti   ka  umbes  18 kohtuprotsessi.   Libahuntluse   teema   võis   toimunuga   seoses   kajastuda   nii   mõnegi   autori loomingus. Libahundi   arhetüüpi   on   kasutanud   mitmed   autorid,   kellest   kõige   tugevamini   on   seda arhetüüpset tegelast kujutanud Kitzberg oma näidendis “Libahunt”. Kitzberg tugines oma lugu   kirjutades   eelnevalt   kogutud   rahvapärimustele,   pannes   kirja   loo   Tiinast,   keda süüdistatakse   libahundiks   käimisest.   Kitzbergi   loos   on   mitmeid   sarnaseid   jooni   Gailiti novelliga, milles ka peategelast Enrikut libahundiks käimises süüdistati. August Gailit on eripäraseid teemasid ja kujutuslaadi viljelev kirjanik, mis avaldub hästi ka loetud   novellis.   Tema   novellide   tegevuspaikadeks   on   tihti   tundmatud   maakohad   ning tegelasteks   iseäralikud   ja   poolfantastilised   olevused,   kes   moonduvad   elust   mõjutatuna elajateks. Autori iseloomulikke jooni on selgelt näha ka novellis “Libahunt”, kus tegevus toimub tundmatus maakohas Urgvees ning tegelasteks on libahundid, kes on kui elajad, täis vihkamist ja kättemaksu. Kasutatud kirjandus: Hennoste, Märt. Väike eesti kirjanduslugu. Tiigrihüppe sihtasutus.  Lubi,   Brita   2019.   Lõputöö   “Libahundimotiivi   muutumine   rahvapärimusest nüüdiskirjanduseni”.