Aspergeri sündroom (0)

ASPERGERI SÜNDROOM
Ajaloost
Hans Asperger oli Viinis lastearst ja ilmutas varakult huvi niisuguste laste vastu, kelle areng kuidagi normist kõrvale kaldus. Tema kliinikus oli domineeriv pedagoogiline ravi meetod, eelkõige sotsiaalsete suhtlemisraskuste ja käitumishälvetega noorte ravis.
1944.a. avaldas ta uurimuse autistlikust isiksusehäirest, teadmata, et 1943.a. oli Kanner samuti välja andnud artikli autistlikest häiretest. Tagantjärele on teada, et Kanner kirjeldas lapsi, kellest enamik oli üldiselt madala intellektiga, samal ajal kui Aspergeri kirjeldatud patsiendid olid enamasti normaalse ja kohati isegi kõrge intellektiga.
Sõjajärgselt oli huvi saksakeelsete tööde vastu väike, mistõttu jäid Aspergeri tööd kaua lugemata Inglismaal ja USA-s. Alles 1981.a. avaldas autismiekspert L. Wing ühe suure artikli, käsitledes seisundit , mida ta nimetas Aspergeri sündroomiks. Väga hilja hakati Aspergeri sündroomile tähelepanu pöörama USA-s, kus sündroom sai diagnoosi staatuse 1994.a.
Aspergeri sündroomi definitsioon
Tänapäeval on Aspergeri sündroomil neli definitsiooni, mis kõik on aktsepteeritud, kuid kõikidega on seotud teatud probleemid. Esimesed diagnoosikriteeriumid esitasid 1988.a. Carina ja Christopher Gillberg. Peter Szatmari avaldas diagnoosikriteeriumid 1989.a., mille erinevus oli see, et Szatmari järgi ei saa diagnoosi panna, kui kriteeriumid autismidiagnoosiks on täidetud. 1993.a. esitas WHO diagnostikakriteeriumid, kus samuti rõhutatakse, et diagnoosi ei saa panna, kui autismikriteeriumid on olnud või on täidetud. 1994.a. ilmus DSM-IV, mis sisaldas Ameerika kriteeriume Aspergeri sündroomi kohta, kus tähtis lisakriteerium on see, et sümptomitega peab kaasnema kliiniliselt oluline talitlushäire.
Nelja definitsiooni ühised jooned on: sotsiaalse kommunikatsiooni kahjustatus, stereotüüpne käitumine, mitteverbaalne kommunikatiive piiratus, kõne- ja keeleprobleemid. Oluline on, et kõikide diagnostikakriteeriumide juures peavad olema täidetud mingi arv neist, et saaks rääkida diagnoosist.
Aspergeri sündroomi ei saa täie kindlusega diagnoosida enne lapse nelja-aastaseks saamist ja tavaliselt mitte enne kooliiga . Varajasteks sümptomiteks on: uneprobleemid, kangekaelsus, passivsus, tähelepanu puudulikkus ja omapärane hääle, kõne või keele areng.
Enne Aspergeri sündroomi lõplikku diagnoosimist kaalutakse teisigi autismispektrisse kuuluvaid häireid ning aktiivsuse ja tähelepanu häiret, mõnikord ka Tourette ´i sündroomi.
Aspergeri sündroom esineb sageli koos nägemis- või kuulmispuudulikkusega ja harva ka koos kerge vaimupuude tunnustega. Samuti on sagedased lisadiagnoosid Tourette`i sündroom ja tikid .
Aspergeri sümdroomi areng
Tihti ei avaldu Aspergeri sündroomi sümptomid enne isiku nelja-aastaseks saamist. Tavaliselt on Aspergeri sündroomiga laste ja noorukite varane areng sarnane aktiivsuse ja tähelepanu häirega laste arengule. Mõnel esineb varases nooruses üliaktiivsust, impulsiivsust ja tähelepanu puudulikkust , sageli koos unehäiretega. Hiljem aga on märgata mõnevõrra hälbelist keelelist arengut, tasakaalu- ja koordinatsioonihäireid, veel hiljem häireid sotsiaalses suhtlemises.
Mõnikord on esimestel eluaastatel hulgaliselt autistlikke sümptomeid (pilgukontakti vältimine, halb tähelepanuvõime, lohutamatus ja keelelise/mittekeelelise suhtlusvõime hilinemine). Esimestel kooliaastatel avalduvad aga juba klassikalised Aspergeri sündroomi jooned, hiljem aga on diagnoosiks sobilikum aktiivsuse ja tähelepanu häire.
Esimesel eluaastal on iseloomulik häiritud unerütm, puudulik tähelepanuvõime, üliaktiivsus või ilmne pidurdamatus, kehaline kohmakus, ainitine pilk ja liigne detailihuvi, väga varajane või tavalisel ajal käimahakkamine. Tavaline on ka korduvate häälte ja häälitsuste tegemine, korduvate kehaliigutuste tegemine. Paljudel näib olevat mingi tajuhäire näiteks ebatavaliselt tugevad reaktsioonid teatud helidele või materjalidele.
Teisel eluaastal on iseloomulik huvi puudumine teiste laste vastu, osaliselt seiskunud kõneareng, võimetus kuuletuda, rituaalkäitumine, üksikasjadesse takerdumine või vihapursked. Võib tunduda, et laps kuuleb vaid teda huvitavaid asju. Laps ei ilmuta huvi teiste inimeste vastu ja tunduda täiesti endassesulgununa. Paljud hakkavad pisut rääkima, osad on keeleliselt hilinenud ega räägi üldse, osadel on aga väga arenenud ja väljendusrikas keel.
Kolmas kuni kuues eluaasta . Kolmandik Aspergeri diagnoosiga lastest räägib 3a. väga vähe, kuid siis areneb keeleline areng plahvatuslikult. Poistele on iseloomulik vähene või üldine huvi puudumine teiste laste vastu, tegelemine oma asjadega., puudulik sisseelamisvõime, kõne võib olla kuiv, ebaselge ja mõmisev. Tüdrukud käituvad üldjoontes samamoodi, aga neile on omane suurem sotsiaalne huvi. Osa neist jälgib lasterühma mängu kõrvalt, osa kaasatakse teiste poolt mängu ent üldiselt on neil ükskõik, kas nad osalevad lasterühmas või mitte.
7-12 aasta vanuses on Aspergeri sündroomi sümptomid kõige silmatorkavamad. Suhtlemises on probleemiks äärmuslik enesekesksus (alanenud võime minna enda isikust väljapoole ja näha asju teise inimese vaatenurgast). Laps käitub sotsiaalselt ja emotsionaalselt ebasobivalt. Aspergeri sündroomiga laps ei oska situatsiooni hinnata ega taibata, et teatud asju lihtsalt ei öelda, kuna need on ebasobivad või solvavad.  Egotsentrilisus muudab sõprade leidmise võimatuks ent Aspergeri sündroomiga lapsed ei tunne sõprade puudumise pärast muret. Aegamööda muutuvad nad teadlikuks oma teistmoodi olekust ja tõrjutusest, tunnevad , et nad pole täiesti normaalsed. Sageli leiavad nad parema sotsiaalse kontakti täiskasvanutega või endast noorematega.
Erihuvid on tuntavad ja vastavalt eale sageli suur probleem. Poiste puhul on tegu valdkondadega, milles on võimalik koguda süsteemseid tabelilisi faktiteadmisis ja neid pähe õppida. Tüdrukute huvid võivad tunduda vanuserühmale sobilikumad, kuid on siiski seotud päheõppimisega (näiteks ajalugu, purskkaevud , trammisõiduplaanid, algarvud, mükoloogia dinosaurused jne.). Huvid võivad vahelduda. Isik süveneb oma huvialasse niisugusel määral, et see muutub teistele väsitavaks, lausa piinavaks. Huvile pühendatakse väga palju aega, millekski muuks ruumi jätmata.
Sundmõtted, sundteod ja rutiinides kinni olemine on Aspergeri sündroomi puhul reegel. Need võivad mõjutada ka teisi valdkondi, näiteks söögiaegu, WC-s käimist, teleri vaatamist.
Keele- ja kõneprobleemid on Aspergeri sündroomi puhul samuti reegliks. Tavalised on arusaamisega seotud probleemid (raske mõista metafoore või väljendeid, mida pole üksikasjalikult ära seletatud.) Isegi piisava keelelise arengu korral on Aspergeri sündroomiga isikul äärmiselt raske vestelda , lihtsatele lahtistele küsimustele vastata ja teiste verbaalse kommunikatsiooni sisust aru saada. Paljud räägivad ebaselgelt või vaikselt .
Mitteverbaalse suhtlemise probleemid on silmnähtavad kõikidel juhtudel. Tegemist võib olla näomiimika vaesusega, näoilme ja zestide puudumise, vähesuse või stereotüüpsuse ja halva distantsitunnetusega teiste inimestega suheldes.
Motoorika on eriline, kõnnak on  vantsiv ja rütmiliselt õõtsuv, kehahoiak võib olla jäik kui tinasõduril. Peenmotoorsetes ülesannetes erilise huvitatuse ja piisava motivatsiooni korral võivad olla üllatavalt osavad.

Teismeeas on palju sekundaarseid raskusi. Tüüpilised sümptomid ei kao, kuid jäävad uute sümptomite või käitumise varju.  Sekundaarsete probleemide seas on tavalisemad isiklik hügieeni, riiete hooldamine, kooliskäik, toitumine ja unehäired; sageli esineb depressivseid seisundeid ja identiteediprobleeme. Suur mure võib olla hammaste hooldus, pea pesemine, duši all käimine, juuste ja küünte lõikamine. Äärmiselt tavaline on teisemeas toiduga seotud probleemid (kindla toidu eelistamine, taimetoitlus , toit peab olema väga erilisel viisil serveeritud). Kooliskäimine on tihti suuri probleeme tekitav (põhjuseks rühmatööde tegemine,
avalik kiusamine).
Täiskasvanuiga. Aspergeri sündroomiga inimeste sotsiaalsed, kommunikatiivsed ja käitumisalased eripärad püsivad kogu elu.
Aspergeri sündroomi ravi
Vaatamata olulistele sarnasustele, on kõik Aspergeri isikud üksteisest erinevad ja nende ravis peab pidama tähtsaimaks printsiibiks austust tema isikupära vastu. Üldiselt tuleb Aspergeri sündroomiga isikuid kohelda konkreetselt, rääkida faktidest ja sellest, mida pole võimalik kaksipidi mõista. Oluline on selge, lühida ja konkreetse informatsiooni andmine.
Struktuur, kord ja täpsus ning enamvähem planeeritud päevad on esmase tähtsusega.
Lähteprintsiip nendega kontakteerudes on see, et nende heaolu üle otsustamisel ei tuleks lähtuda iseendast, tuleks respekteerida vastava diagnoosiga inimest. Aspergeri sündroomi diagnoos on juba iseenesest suureks abiks isikule endale, ta perele, lähedastele ning õpetajatele. See annab võimaluse leida seletuse asjadele, mida pole osatud eelnevalt lahti mõtestada.
Terves autismispektrihäirete rühmas kehtib põhimõte, et mitte miski ei tule niisama, ilma harjutamiseta. Seega on oluline treenida mitmesugustes igapäevatoiminguid, sotsiaalset lävimist. Alati on oluline varakult tuvastada, mis on lapse tugevad küljed ja püüda neid erineval moel võimalikult palju arendada. Väärtuslikud on individuaalsed vestlused psühholoogi või arstiga, kellel on põhjalikud teadmised ja ulatuslikud kliinilised kogemused autismispektrihäiretest. Aspergeri sündroomiga isikud vajavad regulaarset vestluskontakti sageli muretsemise, masenduse või sotsiaalse eraldatuse perioodidel.
Medikamentoosne farmakoloogiline ravi ei ole lõplikult läbi proovitud Aspergeri sündroomi puhul, aga suuremat optimismi on põhjustanud nn. serotoniini tagasihaaret pidurdavad ravimipreparaadid, kuna preparaadil on dokumenteeritud toime obsessiiv-kompulsiivse sündroomi ja depressiooni puhul, mis on Aspergeri sündroomi puhul sageli esinevad lisaprobleemid.
Enamik Aspergeri sündroomiga isikuid ei vaja ravi selle traditsioonilises tähenduses. Kooli- ja töösituatsioon võib vajada mitmekülgset kohandamist, tugevaid külgi tuleb rõhutada. Medikamentoossel ravil on suhteliselt väike osa, kuid vahel võib sellest abi olla. Kõige olulisem on individuaalne suhtumine.
Prognoos Aspergeri sündroomiga isikutel
Prognoos on Aspergeri sündroomi puhul väga varieeruv. Paljud tulevad hästi toime, aga nende sotsiaalse lävimise võime on endiselt piiratud. Teisel suurel rühmal aga arenevad rasked psühhiaatrilised probleemid
Aspergeri sündroomi esinemine
Aspergeri sündroomi esinemissageduse kohta kogu rahvastikus on tehtud vähe uurimusi, needki kõik Põhjamaades. Käesoleval hetkel ei teata veel, kas Aspergeri sündroomi esineb sama sagedusega kõigis maades ega isegi seda, kas seda esineb kõigis maailmajagudes.
Umbes 3-4 lapsel 1000 kohta areneb kogu Aspergeri sündroomile tüüpiline sümptomikooslus välja enne kooliiga või koolieas ning umbes sama paljudel on Aspergeri sündroomi piirimail olevad autismispektrihäired.
Poistel on selgeid sümptomeid sagedamini kui tüdrukutel ja vaid iga viies juhtum on tüdruk.
Kasutatud Christopher Gillberg’i raamatut „Aspergeri sündroom lastel, noortel ja täiskasvanutel: normaalne, geenius või nohik ?” (Tartu: Greif , 2003)
6