Arutlus sotsiaaltöötaja eetikakoodeksi ja kutsestandardi üle (0)

Sissejuhatus sotsiaaltöösse - Kodutöö II
Andrus Tins
Sotsiaaltöötaja kutsestandardit lugedes jääb silma kohe alguses, et sotsiaaltöötaja töö iseloom ja roll on sarnased advokaadi omaga . Ükskõik, millise toimetulekuraskustega inimeste rühmaga tegu on – töötus, eluaseme puudumine, majanduslikud raskused, haigus, puue, riskikäitumine või väärkohtlemine – on sotsiaaltöötaja ja tema kliendi koostöösuhe suunatud usaldusele ja kliendi raskustele ja probleemidele lahenduse leidmisele. Kvalifitseeritud ja õppinud spetsialistina on sotsiaaltöötajal teadmised ja oskused, et kliendiga suheldes pakkuda kliendile parimaid võimalikke kättesaadavaid lahendusvariante. Kliendikesksus seisneb selles, et sotsiaaltöötaja töö põhialus on olla kliendi jaoks olemas ja parimal võimalikul viisil abiks olla. Sotsiaaltöötaja metafoori advokaadiga võib veel lahti seletada nii, et sotsiaaltöötaja on spetsialist, kes tunneb nii seadusandlust (juriidiline alus ehk õiguslik regulatsioon, mille raames on sotsiaalabi antud ühiskonnas võimaldatud) kui ka üldisi praktikaid, regionaalseid iseärasusi, nt tunneb ära kui juhtum eeldab teiste spetsialistide kaasamist (arst, psühholoog , politsei, mõni abiorganisatsioon) jms.
Kahtlemata on sotsiaaltöötaja roll väha keeruline ja vastutusrikas . Kuna sotsiaaltöötaja töö peamine mõte ongi ju selles, et teatavate toimetulekuraskustega inimeste olukorda parandada, siis eeldab see head suhtlusoskust ja siirast huvi inimeste elu ja olukorra vastu. Vaid põhjalik arusaam ja veendumus kliendi olukorrast võimaldab anda professionaalse hinnangu olukorrale ja otsida koos kliendiga võimalikke lahendusi. See tähendab, et hea sotsiaaltöö eelduseks on sotsiaaltöötaja huvi ametialaselt kasvada koos oma praktika ja kogemustega.
Leian, et esmane sotsiaaltöötaja roll on aktiveerida kliendi enda toimetulekuvõime ja -oskused, aidata läbi analüüsida kliendi vahetud reaalsed võimalused kasvõi osaliselt ise hakkama saada, mitte jääd kogu ulatuses ainuüksi välise abi peale lootma. See on oluline kahest aspektist . Ühelt poolt on nii riigil kui ka omavalistuses alati piiratud hulk ressursse, mida raskustes inimeste vahel jagada teenuste ja abirahadena. Teiselt poolt on äärmiselt oluline jõustada ja võimalusel säilitada inimese võimet kasvõi osaliselt ise ennast aidata ning toime tulla. Püüda vältida kroonilise abivajaja mõtteviisi kujunemist. See eeldab sotsiaaltöötaja võimet motiveerida klienti kasutama kõiki oma lähi - ja ümbruskonna kontakte, et leida sobivaid võimalusi oma olukorra parendamiseks. Samas on Eesti põhiseaduses välja toodud, et Eesti on sotsiaalne õigusriik, mis peaks justkui tähendama , et riigi abile peaks saama loota. Kuigi on selge, et sotsiaalvaldkonna kulud saavad olla proportsioonilt sarnased riigi üldiste võimalustega, ei tohiks ükski toetus ega abimeede olla vaid vormitäiteks (olles sisulise toe pakkumiseks liiga väike). Selline olukord, kus formaalselt on abi antud, aga sellest palju kasu ei ole võib halvasti mõjuda kogu sotsiaaltöö valdkonnale ja tekitada olukorra, kus inimesed lihtsalt ei pöördu sotsiaalametnike poole, sest nad ei usu, et see neid aitab.
Muidugi on oluline sotsiaaltöötaja spetsialiseerumine kindlale valdkonnale ja selle valdkonna spetsiifika tundmine . Kutsestandard hõlmab ka spetsialiseerumise, kirjeldades spetsialiseerumise vajadust laste, eakate, puuetega inimeste, töötute, kodutute ja võlanõustamise valdkondadeks. Ilmselge on, et kõik sotsiaaltöö valdkonnad on väga erinevad ja nõuavad nii vastavat teoreetilist ettevasmistust kui ka praktikat antud valdkonnas. Ideaalis eeldab see, et sotsiaaltöötaja on veendunud oma erialavalikus ja pühendunud oma ametile, tajudes, et tema töö on ühiskonnas väärtustatud. Hädavajalik oleks eesmärgipäraselt ja sihikindlalt väärtustada paljusid ühiskonna kui terviku seisukohalt tähtsaid eluvaldkondi, sealhulgas sotsiaaltööd. Ilma ühtsuseta kannatab kokkuvõttes kogu ühiskond. Koos võimalusega pühenduda kasvab ka professionaalsus .
Kõrgema kvalifikatsiooniga sotsiaaltöötajalt eeldab kutsestandard järjepidevat erialase töö kogemust. See näitab, et see valdkond nõuab tõsist soovi ja pühendumust. Riikliku poliitika seisukohast oleks kahtlemata vaja igati soodustada seda, et sotsiaaltöötaja eriala oleks ühiskonnas paremini hinnatud, kõrgema prestiižiga, võrdväärsem võrreldes teiste eluvaldkondadega. See parandaks sotsiaaltööle pühenduvate inimeste motivatsiooni järjepidevalt ja otsustavalt jätkata sellel erialal. See on muidugi positiivne, et kutsestandard ja eetikakoodeks esitavad kindlad ja ranged kvaliteedinõuded sotsiaaltöö tegijatele, kuid kui vaadelda sotsiaaltöö prestiiži ja staatust (nii üldise maine kui palgataseme suhtes) võrreldes teiste ametialadega, siis peaks olema ka mingi sotsiaalse kokkuleppe alusdokument, mis määratleks konkreetsed eesmärgid ja taseme, millele sotsiaalabivaldkond nii töötajate kui klientide seisukohast vastama peaks. Olen veendunud, et nii sotsiaaltöötajate ettevalmistus kui ka töö praktikutena on heal tasemel, kuid probleemsed valdkonnad on just kohalikele omavalitsustele pandud kohustuste maht, nende rahastus , teenuste kvaliteedi ühtne tase üle Eesti.
Eelneva mõttekäigu kesksem tuum on see, et ehkki sotsiaaltöötaja kutsestandard ja eetikakoodeks kehtestavad kõrged standardid sotsiaaltöö spetsialistidele ja see on väga hea, garanteerides sotsiaalteenuste kvaliteedi selle osa, mis puudutab tööjõudu, kuid laiemas mõttes peaksid olema olemas ka sotsiaaltöö kui riikliku tähtsusega töövaldkonna üldised kvaliteedinõuded. Seda just selles mõttes, et ka kliendini jõudva teenuse kvaliteet oleks monitooritav ja sellel oleks tulemus. Et töö tulemus oleks mõõdetav ehk kui palju tehtud töö on andnud ühikonnale tagasi paremini hakkama saava kliendi näol. Kogu ühsikonna arengu seisukohast on oluline, et toimetulekuraskustesse sattunud isikute kaasamine loomulikku ühiskonnaellu oleks sama tähtis kui teised riigielu valdkonnad. Toimetulekuraskustes inimesed võivad olla küll ise vigu teinud ja saavad ja peavadki võimalusel ise lahendusi ja uusi võimalusi leidma, kuid kindlasti on vaja teha jõupingutusi, et sotsiaaltöötaja töö ja sotsiaaltöö valdkond tervikuna peab olema rohkem hinnatud ühiskonnas, ning et abivajajad tõesti ka saaksid abi sotsiaaltöötaja käest. Seda võiks nimetada sotsiaaltöö peale kulutatud riigi raha kulutamise efektiivsuseks. Ühiskond kui terviklik organsim vajab tugevat sotsiaaltööd. Sest Eesti ühiskond on väike ja abi võivad vajada erinevatel eluperioodidel paljud erinevad elanikerühmad, ka sellised, kes muidu on väga hästi toimetulevad. Seda võiks nimetada sotsiaaltöö sotsiaalse sidususe aspektiks.
Kuna kõikvõimalikke nüansse pole võimalik seadustesse kirja panna, siis on eetikakoodeks sätestanud, et lähtuda tuleb nõrgema osapoole huvidest. Tegelikkuses paneb see sotsiaaltöötajale suure vastutuse ja kui see on seotud sotsiaaltöö halva mainega ja madala töötasuga, siis on sotsiaaltöö valdkond tervikuna raskustes. Raske on nii töötajatel kui abivajajatel. Raske on ühiskonnal . Vältima peab olukorda, kus head spetsialistid (kõrge kvalifikatsiooniga ja pikaajalise praktikaga) lahkuvad sotsiaaltöö valdkonnast eelmainitud tegurite tõttu, kuigi neil võivad olla olemas kõik kõige paremad oskused ja omadused selle töö tegemiseks. Teiselt poolt on kahetsusväärne olukord, kus toimetulekuraskustega inimesed ei pöördu kas üldse või pööduvad harva või vaid äärmisel juhul sotsiaaltöötaja poole sotsiaaltöö halva staatuse tõttu ühiskonnas, ning sellepärast, et nad ei looda selle peale, et sotsiaaltöötaja neid rahuldaval viisil aidata/nõustada saab/suudab.
Sotsiaaltöötaja probleeme ennetav roll kogukonnas ja ühiskonnas viitab samuti sellele, et tema amet on ülimalt oluline ja vastutusrikas ning võrdlus advokaadiga pole sugugi meelevaldne, sest nii nagu sotsiaalvaldkonna ajaga kaasas käiv seadusandlus peab sündima koostöös sotsiaaltöö praktikute ja teoreetikutega nii toimub ju ka muu seadusandluse uuendamine koostöös advokaatide katusorganisatsiooni advokatuuri, prokuratuuri ning ühiskondlike huvigruppidega. Sotsiaaltöötaja professionaalne areng nõuab kindlasti pidevat täiendõpet ja sotsiaaltöö kui akadeemilise distsipliini arengut. Kuid suurimat tunnustust ja toetust vajab igapäevase sotsiaaltöö tegija , kes erineva „raskusega“ klientuuriga igapäevaselt tööd teeb, et suuta säilitada ja arendada oma eetilist ja professionaalset taset.