Sotsiaaltöö arutlus eetikakoodeksi ja kutsestandardi üle (0)

Sotsiaalalal töötaja eetikakoodeks ja sotsiaaltöötaja kutsestandard
Sotsiaaltöötajal on mitmeid ülesandeid, mis aitavad kaasa sotsiaalsetele muutustele ja arengule nii üksikisiku, organisatsiooni ja ka ühiskonna tasandil ning samuti ka probleemide ennetamine. Siin kohal on väga oluline roll sotsiaalsetel õiglustel ja inimõigustel.
Kutsestandardit läbi lugedes tekkis esimese mõttena võrdlusmoment advokaadiga, kuna nii sotsiaaltöötaja kui ka advokaadi eesmärgiks on oma klienti aidata parimal võimalikul viisil ning siinkohal on oluline kliendi ning vastava spetsialisti vaheline usaldus. Sotsiaaltöötajat (edaspidi sotsiaaltöötaja) ja advokaati seob ka see, et mõlemad peavad tundma seadusandlust.
Sotsiaaltöötaja puhul saab eristada kahte taset, milleks on tase 6 ja tase 7. Nende vahe on see, et tasemel 6 sotsiaaltöötaja põhiülesanneteks on ennetustöö, klientide ja nende lähedaste nõustamine ning nendega koostöös toetavate tegevuste kavandamine ja elluviimine, kuid tasemel 7 sotsiaaltöötaja tegevusvaldkonda lisandub lisaks 6. taseme ülesannetele ka poliitika kujundamine, teenuste arendamine ning teiste kolleegide ja spetsialistide nõustamine ning juhendamine.
Vastavalt oma tegevusvaldkonnale (laste ja perede heaolu; lastekaitse ; puudega inimestega ja psüühiliste erivajadustega inimestega tegelemine; eakate -, kodutute -, töötute- ja sõltlastega tegelemine; ohvriabi ; sotsiaaltöö maakogukonnas) peab sotsiaaltöötaja oma tööd hästi planeerima, andmeid koguma ja dokumenteerima oma tegevust pidevalt. Andmeid on vaja koguda, et oleks teada, kes on need inimesed, kes abi vajavad ning millist teenust neil vaja on ning ka see kuidas abi ja teenust osutada tuleb ette planeerida ning uurida, kas on üldse piisavalt ressursse, et kõik abivajajad saaksid toetust. Samuti informeerib ta oma klientide võimalustest abi saamiseks ja nende õigustest ning kuidas ja mida selleks teha.
Sotsiaaltöötaja töö on keeruline, kuna tööülesandeid on palju ning tuleb teha kiireid ning täpseid otsuseid oma kliendi heaolu nimel. Selleks, et kliendi ja sotsiaaltöötaja koostöö toimiks, peab sotsiaaltöötaja olema hea suhtleja ning tekitama kliendis usaldust. Kliendiga suheldes pakub sotsiaalalal töötaja oma kliendile parimaid võimalikke lahendusvariante ehk siis kliendikesksus ongi see, kui sotsiaaltöötaja aitab oma klienti parimate kättesaadavate ja võimalike viisidega ning on kliendile nõustamise, rahalise ning konkreetsete probleemide puhul ka füüsiliselt toeks . Kuid sotsiaaltöötaja ameti teeb raskeks ka see, et kliente on palju ning sellest tulenevalt on olemas ka palju erinevaid probleeme, nagu näiteks toimetulekuraskused(töötus, eluaseme puudumine, majanduslikud raskused, väärkohtlemine/vägivald, haigused, puue) ja kõigi probleemide jaoks tuleb leida aega ning lahendused. Siin kohal on oluline ka see, et klient teeks sotsiaaltöötajaga koostööd ning pingutaks oma olukorra muutmiseks ka ise, sest vastasel juhul võib tekkida olukord, kus klienti saab iseloomustada õpitud abitusega ehk ta loodab, et tema probleemid laheneksid nii, et ta selleks ise midagi tegema ei pea.
Peale klientide abistamise, peab ka sotsiaaltöötaja ennast arendama, edasi õppima ja koolitama, kuna koos ühiskonna muutumise ja arenguga käivad kaasa ka uued probleemid, millele tuleb teisiti läheneda ning ka teisiti lahendada. Üks viis kuidas õppida, on olla pidevas suhtluses teiste sotsiaalalal töötavate inimestega, kes jagavad kogemusi ja teadmisi, kuidas teatud olukordades käituda või kuidas lahenduseni jõuda. Kaks pead, on ikka kaks pead ja üheskoos on lihtsam, ning kuna sotsiaaltöötaja teeb koostööd paljude teiste valdkonna inimestega, siis on alati hea omada tutvusi, kes saavad aidata ning nõu anda. Näiteks saavad tasemel 6 sotsiaaltöötajad nõu küsida tasemel 7 sotsiaaltöötajatelt. Kasuks tulevad ka tutvused välismaalt ning ka teiste riikide sotsiaalsüsteemi tundmine , sest tihtilugu on mõned riigid kiiremini arenenud ja uute probleemidega kokku puutunud ning saavad oma kogemusi ja lahendusi jagada nende riikidega, keda see alles ees ootab. Näiteks on praegu aktuaalne teema pagulased , mille koha pealt saaks suuremad Euroopa riigid (ntks Saksamaa) kogemusi jagada.
Kuigi sotsiaalalal töötava inimese jaoks on väga olulisel kohal kliendi heaolu, siis tegelikult mängib väga palju rolli ka töötaja enda heaolu, millest sõltub tema võimekus. Sotsiaalalal töötaja töö on väga kurnav, sest enamasti seda tööd teevad inimesed, kellel on reaalne soov teisi aidata ning kindlasti mõjutavad mitmed juhtumid ka sotsiaalala töötajat ennast, tekitades erinevaid tundeid. Selleks, et sotsiaalala töötaja läbi ei põleks, peab ta iseennast arendama ning õppima iseennast tundma. Tihti juhtub ka seda, et abi andmist oodatakse ka väljaspool tööaega ja –kohta, kuigi tema tööaeg on fikseeritud, siis sotsiaaltöötaja peab siinkohal seadma enda jaoks piirid ning oskuse tööd mitte koju kaasa võtta. Siinkohal on väga oluline, et sotsiaalala töötajad võtaksid osa supervisioonist.
Supervisioon on töönõustamine professionaalse superviisori juhendamisel, mille käigus analüüsitakse keerulisi juhtumeid ning otsitakse koos lahendusi raskematele väljakutsetele. See aitab ka maandada tööst tingitud stressi, aitab toime tulla negatiivsete emotsioonidega ning seejuures ka saavutada paremini eesmärke. Supervisiooni tulemusel on sotsiaaltöötaja enesest teadlikum, oma ametist ja sellest, millisel kohal ta teiste töötegijate seas on ning mõistab milline on tema töö mõju vastavale sihtgrupile, millega ta tegeleb. Regulaarselt supervisioonil osaledes paraneb terve sotsiaalvaldkonna pädevus, mille käigus arenevad ka teadmised ja oskused sotsiaalteenuste planeerimiseks ja osutamiseks, mis omakorda mõjutab ka osutatavate teenuste kvaliteeti.
Kõige eelnevalt nimetatud töö juures peavad ka sotsiaaltöötajad pidevalt oma töö mainet hoidma ning kaitsma oma eriala ning seda ütleb ka eetikakoodeks. Üldiselt peab sotsiaaltöötaja kaitsma oma töö mainet, nagu eelpool mainitud , lisaks toetama inimese väärtust ning õigust heaolule ja väärikale kohtlemisele , sest iga inimene on väärtuslik. Samuti peab sotsiaaltöötaja tegelema diskrimineerimisega, olles ise neutraalne olenemata kliendi võimekusest, vanusest , kultuurist, soost, staatusest, seksuaalsest orientatsioonist, nahavärvist vms. Sotsiaaltöötaja on see, kes vastutab ja kannab hoolt ressursside jagamisel ning jälgib, et ressursse kasutatakse säästlikult, õiglaselt ja vastavalt vajadusele. Sotsiaaltöötaja peab ka teadvustama ja pöörama tähelepanu avalikkusele probleemidest, kus on käitutud ebavõrdselt ning reageerima kohe ja probleemiga tegelema. Kui eetikakoodeksit on rikutud, tuleb pöörduda Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni eetikakomitee poole, kes teeb järelpärimised ning saadud vastustest kujundab oma seisukoha ning edastab selle asjaosalistele. Juhul kui sotsiaaltöötaja on rikkunud või eiranud eetikakoodeksi reegleid ja alandanud oma sotsiaaltöö mainet, võib eetikakomitee algatada avaliku diskussiooni meedias ning teavitada sotsiaalvaldkonna kutsekomisjoni.
Sotsiaalalal töötaja on justkui multifunktsionaaalne inimene, kes peab kõigega hakkama saama, suutes seejuures ka iseenda eest hoolt kanda. Nende töö on asendamatu ning seda peaks mõistma terve ühiskond, eriti kogu riigi valitsus, millest süsteem alguse saab.