Artikli analüüs Kas lapse karistamine kerge laksuga on lubatud (0)

Artikli analüüs
12A
1.10.2012
Artikli pealkiri: Kas lapse karistamine kerge laksuga on lubatud
Autor: Ene Talvist
Allikas: Postimees 01.10.2012 11:12
Probleem, millele artikli autor keskendub: Küsitluses osalenutest 85% pooldab lapse peal vägivalla kasutamist tema õpetamiseks ja 15% on selle vastu. Kas eestlased ongi nii vägivaldsed laste vastu, et ei suuda neid õpetada ilma vägivallata?
Autori põhiseisukohad, näited: Autor ütleb, et vanemad ei oska lapsi vägivallata kasvatada. Selle tõestuseks oli telesaates ’’Omakohtu’’ hääletus, mille käigus avastati, et 85% vanematest pooldab vägivalda ja 15% on vastu. Autor mainib isegi, et on oma lapse peal samuti vägivalda kasutanud tema õpetamiseks.
Autori pakutud lahendused: Tänapäeval on palju paremaid viise lapse kasvatamiseks peale hirmutamise, löömise või ähvardamise, kuid neid on vaja tundma õppida. See tähendab sisemist tasakaalu ja laptse tunnete väärtustamist. See ei tähenda vabakasvatust, sest piire on vaja seada, kuid see peab olema inimväärikust austav ja suhteid parandav .
Pealkirja sõnastus ja tekstiga sobivus : Tekst sisaldab informatsiooni, mida vanemad arvavad laste peksmisest, kui paljud rakendavad selliseid meetodeid , miks nad seda teevad ja kuidas seda parandada. Pealkiri sõnastab küsimuse lapse karistamise kohta, millest räägib terve artikkel. Pealkirja sõnastus ja tekstiga sobivus kattuvad.
Arutlus (koos pealkirjaga): Lastele peksa andmine nende parema tuleviku jaoks
Lastele on raske teatud asju selgeks õpetada lihtsalt seletamisega ja selle pärast pöörduvad vanemad lihtsama õpetamismeetodi kasuks – vägivald. Võibolla ei saa laps aru, mida valesti tegi ning tema vanemad ei oska seda seletada ja sellepärast annavad talle rihma. Omast käest on kogetud, et siia maani kasutavad vanemad oma laste peal nii primitiivseid meetodeid, et annavad nende lastele rihma ja see ei näi lõppevat, sest vanem olla on raske töö ja väike löök iga natukese aja tagant on lihtne lahendus probleemile.
Probleemide lahendamine vägivallaga aga ei lõpeta seda probleemi vaid tekitab neid juurde. Pikas perspektiivis võib see olla kahjustav lapse vaimsele mõttele ning võib muutuda kulukaks, kui on vaja hakata therapeute külastama. Pealegi ei saa laps noorema tavaliselt oma vigadest aru ja see kui vanem tuleb rihmaga äiama, ei tee asja selgemaks. Peale seda võib laps lihtsalt kibedaks vanema vastu muutuda, aru saamata miks teda alatihti karistatakse.
Tänapäeval võidakse juba aru saada, et vägivald tekitab ainult rohkem vägivalda. Ainus võimalus probleeme lõplikult lahendada on rääkides. Tuleb lapsele selgeks teha, mida ta valesti on teinud ja kuidas ta ennast parandada saab, mitte äiama lusikaga. Last ei tasu hellitada, temaga võib isegi range olla, sest distsipliin peab majas olema, kuid liigne rangus on samuti kehv . Põhiline on see, et laps saaks piisavalt vabadust ja kui ta midagi halba teeb, siis tuleb teda kohelda nagu enda laadset täiskasvanut, mitte kedagi alamat, kes ei vääri seletust vaid peksu.
Artiklis sain teada, et paljud vanemad pooldavad laste vastu vägivalla kasutamist, kuigi mulle on väikesest peast räägitud, et lapse vastu ei tohiks kätt tõstagi. Loomulikult on mõned kurjemad ja rumalamad kui teised ning ei suuda selge mõistusega seletada oma lastele, mida nad valesti on teinud. Ma ei oleks kunagi uskunud, et laste vastu vägivalla kasutamise pooldajaid on 85% 100% ndist . Üllatavalt palju vanemaid on, kes pooldavad midagi nii kohutavat, kuid õiglast.
Lastele peksa andmine ei anna neile mitte mingil määral paremat tuleviku. See võib neile hetkeks selgeks teha, seda mis nad valesti on sooritanud, kuid seda sama võib teha ka nendega lihtsalt rääkimine. Vägivalla rakendamine võib tulevikus isegi lapsi halvemateks muuta ja mida hullem, võib pärandada seda vägivalla viisi edasi järgmistele generatsioonidele, kes hakkavad oma laste peal samu meetmeid kasutama.
Psühhoterapeut Ene Talvist kirjutab Postimehe arvamusportaalis TV3 reedest «Omakohtu» saadet kommenteerides, et on uskumatu näha, kui positiivselt suhtuvad eestimaalased vägivalda laste vastu.
See ei ole just mu lemmiksaade, sest mulle ei meeldi selle pealkiri. Ma ei pea õigeks ei omakohut kui sellist ega ammugi mitte seda, et meedia seda (võib-olla tahtmatult, olgugi naljatamisi ) propageerib. Kuid mulle meeldivad saatejuhid ja mind huvitab , mis teemasid üles võetakse. Ja mõnikord ka see, missugune on hääletuse tulemus. Tavaliselt vaatan saadet jupiti, huvitavama saate reklaamipauside ajal.
Seekord oli püstitatud väga intrigeeriv küsimus ja jäin vaatama. Hääletuse tulemus oli ootuspäraselt vägivalla kasuks, aga et poolt oli lausa 85 protsenti ja vastu ainult 15 protsenti, on kurb ja masendav . Kas nii vägivaldsed siis (ikka veel) olemegi?
Saate teema oli inspireeritud Õhtulehe artiklist , kus kirjutati isast, kes lapsele antud kerge laksu pärast rahatrahvi sai. Ma ei taha rääkida sellest loost, sest arvamuse avaldamiseks konkreetse juhtumi kohta peaks olema palju rohkem infot, kui ajakirjanik seda leheveergudel pakub.
Ma ei taha analüüsida ei saadet, selle tegijaid ega televaatajate sõnavõtte, sest ma ei mäleta, mida keegi täpselt ütles. Kogu järgnev on vaid minu reaktsioon kuuldule ja nähtule, mis on kindlasti mõjutatud mu isiklikust elukogemusest lapsena, emana ja vanaemana, koolipsühholoogina, kes ma olen kümme aastat olnud, aga ka pereterapeudina ja holistilise terapeudina, kes päevast päeva näeb vägivaldse kasvatuse kurbi tagajärgi. Hea uudis on, et neid haavu saab tänapäeval parandada. Aga kas me peame neid teadmatusest ikka juurde tekitama? Ja veel kellele? Oma lastele!
Saate arutelu oli kantud hirmutavast küsimusest: kas tõesti ka mina võiksin trahvi saada, kui lapsele kerge laksu annan või teda näiteks tutistan? Et kui nii on «alati» olnud ja kui «kõik» seda teevad, siis ei saa see ometi vale olla? Algas eneseõigustamine.
Ma usun küll, et suurem osa meist pole osanud vägivallata oma lapse kasvatamisega toime tulla. Paraku kuulun ka ise selle enamuse hulka. Aga ma ei ole uhke selle üle, vaid kahetsen, et olen tahtmatult haiget teinud. Teisiti ma sel hetkel ei osanud.
85 protsenti õigustas oma käitumist. 15 protsenti ei pidanud seda õigeks.
Küsimus ongi selles, kuidas suhtume sellesse, kui oleme juhtunud olema vägivaldsed.
Kui me ei pea seda õigeks, hakkame otsima toimunu põhjusi ja paremaid kasvatusviise. Kui õigustame, siis jätkame mugavalt vanaviisi. Alati on lihtsam last (või kedagi teist) süüdistada, kui oma vaateid ja harjumusi muuta. Eneseõigustamine soodustab vägivalla kasvu. Kas tahate, et teie laps saaks kunagi endale vägivaldse kallima, sest tõenäosus selleks näib olevat 85 protsenti? Või üritate teha kõik, et põlvest põlve edasi kandunud, tänaseks ammu aegunud mõttemuster teadvustada ning asendada kaasaegsemaga?
Uus aeg nõuab kaasaegseid teadmisi inimese hingeelust ja teistsuguseid kasvatusoskusi.
Lapsevanemaks saada pole tavaliselt raske. See lihtsalt juhtub ühel hetkel. Raske on seda rolli väärikalt välja kanda. Sest see on peen kunst , mida igal põlvkonnal tuleb ikka ja jälle õppida. Rahvapedagoogika pärineb ammustest aegadest , kui kogu elu oli hoopis teistsugune. Midagi saab sellest üle võtta, kuid suur osa ei sobi enam tänasesse päeva. Sest inimkond on edasi arenenud.
Juba üle saja aasta peetakse last demokraatlikus maailmas isiksuseks, kellel on veel ebapiisavalt elukogemusi ja kelle arendamine annab parimaid tulemusi, kui on kannatlikkust, austust ja armastust tema vastu, aega lapse jaoks, pühendumist ja oskusi.
Tänapäeval teatakse palju paremaid kasvatusviise kui hirmutamine , ähvardamine või löömine, aga neid on vaja tundma õppida ning püüda rakendada. Mõistagi eeldab see ka sisemist tasakaalu ja lapse tunnete väärtustamist. Ja vastutuse võtmist iseenda peale.
See ei tähenda vabakasvatust, mida iseloomustab oskamatus lapsele vajalikke piire seada. Raamide panek saab olla ka inimväärikust austav ja suhteid parandav, mitte lõhkuv.
Heaks vanemaks saamine on elukestev õpe.
Sest laps kasvab ja vanemal ei jää muud üle, kui kasvada ja areneda koos temaga. 12-aastast ei ole mõistlik kohelda niisamuti kui 5-aastast. Seetõttu on emaks ja isaks olemine lõpmata huvitav ja arendav, aga ka ülimalt tänuväärne.
Lapse kasvatamine on ennekõike enese kasvatamine, ütles mu ülikooli-õppejõud Aino Lunge. (Jah, Toomas Lunge ema.)
Ja on ka nii, nagu saatejuht Alar Kivisaar (minu arvates pisut nõutult) ütles umbes nõnda: peab olema põhjalik psühholoogiline ettevalmistus, et osata last vägivallata kasvatada.
Isegi taim ei kasva hästi, kui me ei tea, mida ta vajab ja mida mitte. Aga inimese hing on lõpmata keeruline ja väga õrn. On meie valida, kas tahame seda tundma õppida ja paremini hoida või paneme vastutuse oma oskamatuse eest lapse kitsastele õlgadele. Õigustades end seejuures laps(el) ikult : aga teised teevad ka.