Süda (0)

Süda
Süda on koonusekujuline õõnes lihaseline elund , mis asub eesmises keskseinandis, suuremalt jaolt rinnaõõne vasakpoolses osas. Tal eristatakse laia osa - põhimikku , kitsenenud osa - tippu ja kolme pinda - eesmist, tagumist ja alumist. Inimese süda on neljakambriline. Pikivaheseinaga on süda jaotatud paremaks ja vasakuks pooleks, mis ei ole omavahel ühenduses. Paremas pooles voolab venoosne ja vasakus pooles arteriaalne veri .
Kumbki südamepool koosneb kahest kambrist: ülemisest - kojast ja alumisest - vatsakesest, mis on omavahel ühenduses koja-vatsakese - ehk atrioventikulaarsuudme kaudu. Mõlema koja sein moodustab väljasopistise, mida nimetatakse koja kõrvaks.
Süda asub südamepaunas ehk perikardis, mille sisepind eritab vedelikku, mis hõlbustab südametööd. Süda on lihaseline elund , mille lihaskude meenutab vöötlihaskudet. Neil on võime regulaarselt ja rütmiliselt kokku tõmbuda sõltumatult välisärritusest - seda nimetatakse südame automatismiks. Inimese süda on neljakambriline ja ta koosneb kahest kojast ja kahest vatsakesest. Vatsakeste seinad on tunduvalt paksemad kui kodade seinad, eriti paks on vasaku vatsakese sein.
Südame sein on kolmekihiline: sisemine kiht - endokard (endoteeliga vooderdatud õhuke sidekoeline kest, mis katab südamelihast seestpoolt ja moodustab südame klapid ), vahelmine - müokard (koosneb vöötlihaskoest ja on südame kõige paksem kiht) ja välimine - epikard.
VERERINGE
Inimese organismis saab eristada kahte vereringet väikest- ehk kopsuvereringet ja suurt vereringet. Väike vereringe saab alguse südamest, kus parem vatsakene paiskab venoosse vere kopsuarterisse, mis jaguneb kaheks. Veri suunatakse kopsu, kus arterid hargnevad kapillaarideks . Siin toimub difusioon , mille käigus verest eraldub süsihappegaas ja punaverelibled seovad endaga hapniku ning liiguvad veenidesse, mis ühinevad neljaks kopsuveeniks. Venoosne veri suubub südame vasakusse kotta, sealt edasi vasakusse vatsakesse - just sealt saab alguse suur vereringe. Vere teekond südame vasakust vatsakesest keha kõigi elundite arterite, vere kapillaaride ja veenide kaudu kuni südame parema kojani imetatakse suureks vereringeks.
Vasakust vatsakesest paisatakse viimase kokkutõmbel hapnikurikas veri suurimasse arterisse ehk aorti, millest kõigepealt eralduvad kaks arterit - esimene neist varustab südamelihast ning teine viib arteriaalse vere kaela pähe ja kätesse. Rinna- ja kõhuõõnes hargnevad aordist arterid, mis varustavad teisi kehaosi hapnikurikka verega. Arterid jagunevad omakorda kapillaaride tihedaks võrgustikuks.
Kapillaarides toimub gaaside vahetus, mille käigus rakud annavad ära elutegevuses tekkinud CO2 ja saavad verest O2. Siin saab rakk verest ka elutegevuseks vajalikke aineid ning annab ära jääkained . Antud protsessi käigus saab arteriaalsest verest venoosne veri ja mööda kapillaare jõuab see veenidesse, mis ühinevad kaheks suureks veeniks ülemiseks ja alumiseks õõnesveeniks. Ülemine õõnesveen toob venoosse vere peast , kaelast ja kätest, ning alumine õõnesveen toob kõikjalt mujalt.
Vererõhu erinevus veresoonkonna erinevates osades tagab vere katkematu voolamise veresoontes, sest veri voolab alati kõrgemarõhu alla olevatest veresoontest sinna, kus on madalam vererõhk. Rõhu suurenemine mõjutab veresoonte seintes olevaid retseptoreid nii, et need laienevad ja rõhk langeb. Veesooned ahenevad vererõhu alanemisel.
Vere voolu kiirus on erinevates piirkondades erinev sõltuvalt veresoonte läbimõõdust.(vere voolu kiirus õõnesveenides on kaks korda aeglasem, mistõttu voolab mõlemast õõnesveenist südamesse samapalju verd kui süda seda aorti paiskab.
Vere liikumisele veenides avaldavad peale südame töö mõju ka teised tegurid, mis on aga vaid abistava tähtsusega. Niisuguseks teguriks on näiteks rindkere imev toime, mis on tingitud sellest, et sissehingamise ajal on rõhk rinnaõõnes atmosfääri rõhust mõnevõrra väiksem. Vere voolamisele veenides avaldavad mõju ka lähedal asetsevad lihased. Et veeni sein on õhuke ja väga elastne, suruvad lihased kontraheerudes veeni kergesti kinni ja tõukavad vere südame suunas. Vere tagasivoolu takistavad klapid, mis avanevad ainult vere voolu suunas. Eriti suur tähtsus on alajäsemete veenide klappidel, kus veri liigub alt üles
Seda soodustab veresooni ümbritsevate skeletilihaste tegevus. Vere voolamist vastupidises suunas takistavad südame poolkuuklappe meenutavad veenide poolkuu klapid, mis on avatud südame poole.
Südame töö on kodade ja vatsakeste rütmiliselt korduvad kokkutõmbed ja lõtvumised. Südame kokkutõmbumist nimetatakse süstoliks, lõdvestumist aga diastoliks. Südame kokkutõmbumised ja lõtvumised toimuvad Kokkutõmbumine on rütmiline. Üldjuhul 50-75 korda minutis . Tavaseisundis tõmbuvad mõlemad kojad kokku 0,1 sekundiga , selle toimel valgub veri vatsakestesse . Vatsakesed tõmbuvad kokku 0,3 sekundiga ning sellele järgneb 0,4 sekundit kestev südame puhkusstaadium, mil süda on lõtvunud.
Pulss on rütmiline liikumine, mida võime tunda piirkondades, kus arter on naha pinnale väga lähedal.