Arnold Schönberg (3)

1. Elulugu
1.1 Varajane elu
Arnold Schönberg sündis 13. septembril 1874 .aastal Viinis Samueli ja Pauline Schönbergi pojana. Tema õde Adele, sündinud 20.detsembril 1872. aastal suri 8.mail 1874. aastal ensefaliiti. 1876. aastal kolis tema perekond Leopoldstadt'i ja seal 9.juunil sündis tema teine õde Ottilie. 1880.aastal läks Arnold algkooli. 1882. aasta 29. aprillil sündis talle noorem vend. Samal aastal alustas Arnold ka viilutundidega. Enne üheksa aastaseks saamist oli ta komponeerinud juba paar väiksemat heliteost, mida ta oma muusikaõpetajaga koos harjutas. 1885. aastal astus Schönberg keskkooli Vereinsgasse'sse. Seal komponeeris ta marsse ja polkasid. Tema isa Samuel suri 1889.aastal kopsupõletikku.
1.2 Pangaametnik ja esimesed teosed
1891 . aasta 22.jaanuaril alustas õpipoisi ametit erapangas Werner & Co. 1894. aastal kohtus Arnold Alexander Zemilinsky'ga diletantide orkestris Polymonhia. Zemilinskyst sai hiljem Arnoldi naise vend ja tema kui muusiku mänedžer. Samal aastal saab ta auhinna „Hundinuia laulu“ eest. Komponeerib sama aasta oktoobis kolm teost klaverile. 1895 .aastal lõpetas tegevuse Werner & Co-s ja asub dirigendi ametit pidama Möldingu kooriliidu etteotsa. Samal ajal juhendab ta ka Stockerau metallitöölistest lauljate ühingut. Kirjutab “Ei du Lütte” neljahäälsele segakoorile. 1896. aastal sünnivad Richard Heubergeri virgutusel kuus pala klaverile ja neljale käele. 1. september - 30. november 1896 kirjutab Serenaadi väiksele orkestrile. 22. märtsil 1897 alustab vanas stiilis Gavoti ja Museti keelpilliorkestrile, 27.juulil 1897 on dateeritud Skertso F- duur keelpillikvartetile. 1898 . aastal saab Schönbergi esimeseks õpilaseks saab Wilma Weber von Webenau. 25. märtsil 1898 siirdub juudi usust protestantismi. 20. detsembril 1898 toimub Zemlinsky vahendusel Viini Muusikaühingus (Wiener Musikverein) Fitzner-kvarteti esituses Schönbergi Keelpillikvarteti ”Number null” D-duur esiettekanne. 1899.aastal Juhatab Heiligenstadtis meestelauluseltsi koori ” Beethoven ”. Algab suhe Alexander von Zemlinsky õe Mathildega. 2. aprillil 1899 “Mõlemad” häälele ja klaverile. Septembris 1899 sünnib puhkuse ajal koos Alexander von Zemlinsky ja tolle õe Mathildega Payerbachis Keelpillisekstett ”Kirgastunud öö” Richard Dehmeli luuletuse põhjal. 18. oktoobris 1901 abiellub Schönberg Viini kesklinna luteri kirikus Mathilde von Zemlinskyga. Noorpaar asub elama Viini IX linnaossa. Detsembris 1901 kolib Berliini ja saab dirigendikoha Ernst von Wolzogeni kirjanduslikus kabarees ”Überbrettl”. 8. jaanuaril 1902 sünnib tütar Gertrude . Richard Straussi soovitusel kutsutakse Schönberg harmoonia õppejõuks Sterni Konservatooriumi Berliinis. Samal aastal toimub ka kohtumine Oscar Strausi, Viktor Holländeri, Bogumil Zepleri ning Robert Fischhofiga, kelle operette Schönberg instrumenteerib. Veebruaris 1903 lõpetab Schönberg eelmise aasta aprillis alustatud sümfoonilise poeemi “Pelleas ja Melisande ”. Hilissuvel 1903 pöördub Schönberg koos naise Mathilde ja tütre Gertrudega tagasi Viini. 1904 . aastal asutab koos Zemlinskyga Loovate Helikunstnike Ühingu. Sügisest 1904 saab Schönbergi õpilaseks Alban Berg ja Anton Webern. 25. jaanuaril 1905 toimub sümfoonilise poeemi “Pelleas ja Melisande” op. 5 esiettekanne Viini Muusikaühingu suures saalis autori juhatusel . Suve 1905 veedab koos perega Gmundenis Traunsee ääres. 22. juunil 1906 sünnib poeg Georg. 1907. aastal alustab intensiivset tegelemist maalikunstiga. Sõbruneb maalikunstnik Richard Gerstliga. 1908. aastal leiutab notatsioonimasina, mille esitab patenteerimiseks Viini Patendiametile.
1.3 Uus huvi - maalimine
1910 . aastal Kolib Schönberg Hietzingisse, kus tegeleb intensiivselt maalimisega. Esimene maalinäitus Helleri galeriis Viinis. 1911. aastal kohtub vene maalikunstniku, kunstiteoreetiku ja graafikuga Vassili Kandinskyga. 19. veebruaril 1911 sünnivad esimesed viis pala teosest Kuus väikest klaveripala . Juulis 1911 lõpetab Schönberg pühendusega Gustav Mahlerile oma eelmisel aastal alustatud teoreetilise peateose “Harmooniaõpetus”. Aprillis 1915 dirigeerib Viinis Beethoveni IX Sümfooniat. Septembris 1917 saab kutse armeesse. Detsembris 1917 vabastatakse füüsilise kõlbmatuse tõttu lõplikult armeest. 1918. aastal asutab Muusikaliste Eriettekannete Ühingu, mille eesmärgiks oli iga nädal kanda oma liikmetele ette muusikateoseid Mahlerist tänapäevani. 1919. aastal saavad Schönbergi õpilasteks Hanns Eisler, Rudolf Kolisch ja Karl Rankl. Samal aastal kirjutab artiklid Adolf Loosi poolt välja antavale kogumikule “Juhised Kunstide Valitsusele”  ja Willem Mengelbergi mälestusraamatule. 1920 Külastab esimest Mahleri Festivali Hollandis. Dirigerib Amsterdamis ja nimetatakse Rahvusvahelise Mahleri Liidu presidendiks ja peab kompositsioonikursusi. 1925. aastal kutsutakse Schönberg eelmisel aastal surnud Ferruccio Busoni järglasena kompositsiooni meistriklassi juhatajaks Berliini Kunstide Akadeemiasse. 1926. aasta alguses saabub Schönberg Berliini koos oma õpilaste Roberto Gerhardi, Winfried Zilligi ja Josef Ruferiga. Schönbergi tööülesannete hulka Berliini Kunstide Akadeemias kuulub lisaks lepingulisele kuuekuulisele kompositisiooniõpetusele ka osavõtt Akadeemia senati tööst. 1927. aastal kutsutakse oma teoste dirigeerimiseks Berliini Raadiosse. Samal aastal saavad Schönbergi uuteks õpilasteks Berliinis saavad Nikos Skalkottas, Alfred Keller ja Peter Schacht ning toimuvad Schönbergi auks kontserdid Pariisis. 1928. aastal annab kontserte Šveitsis.
1.4 Kolmekümnendad ja elamine ning töötamine Ameerika Ühendriikides
1930. dirigeerib Londonis. 1933. aastal lahkub Berliinist, sest teda heidetakse natsionaalsotsialistide poolt akadeemiast välja. Kolib koos naise ja tütrega Ameerika Ühendriikidesse. Alustab õpetamist Malkini Konservatoriumis Bostonis ja New Yorkis . 1934. aastal dirigeerib Bostonis sümfoonilist poeemi “Pelleas ja Melisande”. Annab loenguid Chicago ülikoolis. 1935. aastal annab loenguid ja eratunde Lõuna- Kalifornia ülikoolis. Samal aastal saab Schönbergi õpilaseks John Cage. 26. mail 1937 sünnib poeg Ronald . 1938. aastal saabuvad New Yorki Schönbergi tütar Gertrude Greissle perekonnaga ning Alexander Zemlinsky abikaasaga. 1939. aastal proovib sugulastele ja sõpradele hankida viisasid sõiduks USA-sse. Georg Schönberg perega elab kuni sõja lõpuni Mödlingis viletsaimates tingimustes. 27. jaanuaril 1941 sünnib poeg Lawrence . Arnold, Gertrud ja Nuria saavad USA kodakondsuse. Samal aastal sureb ka Arnoldi vend Heinrich Salzburgis. 1942. aastal õpetab suvekursusel Lääne-Kalifornia Ülikoolis. 1944. jääb Arnold pensonile Lõuna-Kalifornia ülikoolist Los Angelases, kuid annab edasi eratunde. Augustis 1946. saab südameataki. Jätkab loenguid Chicago ülikoolis ja kirjutab  õpiku “Harmoonia strukturaalsed funktsioonid”. 1947. aastal valitakse ta  Ameerika kunstide ja kirjanduse akadeemia liikmeks. 1948. peab kursusi Santa Barbaras. 1949. aastal omistatakse Viini linna aukodaniku aunimetus ja ei ole  kehva tervise tõttu võimeline oma 75. sünnipäeva tähistamiseks Euroopasse sõitma. 1950. aastal Schönbergi tervislik seisund märgatavalt halvemaks ning ta koostab testamendi. 1951. aastal nimetatakse ta Iisraeli Muusikaakadeemia Jeruusalemmas aupresidendiks.
Arnold Schönberg sureb 13. juulil 1951 Los Angelases, Ameerika Ühendriikides.
2. Looming
Schönbergi loometegevus jaotub üldjoontes nelja suuremasse perioodi. Esimene neist ( tinglikult kuni aastani 1905) iseloomustab tonaalne helikeel; teine (1905-1908) on üleminek tonaalselt perioodilt atonaalsele (1909-1913); kolmas (1923-36) on seeriatehnika periood; neljas, hiline periood ( pärast 1936.aastat) , on määratletav kui mitmete stiilide koostoime ajajärk. [2]
2.1 Esimene ehk tonaalne periood ( ehk ühel helistikul põhinev periood )
Sellesse ajajärku kuuluvad teosed lähtuvad üldiselt veel Saksa hilisromantismi traditsioonidest. Paralleelid on üsna ilmsed. Schönenbergi esimene tähendusrikas teos „Kirgastunud öö“(1899) on mõeldud keelpilli sekstetile. Tema ainus sümfooniline poeem on „Pelléas ja Mélisande“(1903) seotub aga rohkem Mahleri ja Straussi sümfoonilise loominguga. Selles sümfoonilises poeemis kasutab Schönenberg esimest korda kvartharmooniat, väljudes nii tavalise funktsionaalhormoonia piiridest. Sellesse perioodi kuulub ka sümfoonilne kantaat „Gurre laulud“, mis on mõeldud viiele solistile, jutustajale, neljale koorile ja suurele sümfooniaorkestrile. Seda kirjutas Schönenberg üksteist aastat. Selles monumentaalses oopuses ühendab Schönberg piltlikult öeldes Wagneri ooperite emotsionaalse pinge Mahleri ja Straussi sümfoonilise orkestratsiooniga [2]. Kantaadi tekst on võetud Taani romantismiajastu kirjaniku Jens Peter Jacobseni poeemist.
2.2 Üleminekuperiood tonaalsuselt atonaalsusele ( kus lähtutakse helide võrdväärsusest )
Schönberg loobub senisest hilisromantismi gigantomaaniast ning kirjutab hulha märkmisväärseid kammerteoseid, nagu kaks esimest keelpilli kvartetti ja Kammersümfoonia nr 1 E-duur viieteistkümnele insturmendile. Kirjutas sel perioodil vokaalseid lavalisi suurvorme. Schönbergi esimene täielikult atonaalne teos on „Kolm klaveripala“ op.11, mis loodud 1909 ning tähistab kolmanda loomeperioodi algust [2].
1909. aastal kirjutas Schönberg Marie Pappenheimi libertole pooletunnise lühiooperi „Ootus“, mis helilooja ise nimetas „hirmuunenäoks“. „Ootus“ on ühe tegelasega monodraama , kus naine suurest armukadedusest tapab oma kallima. Kuigi ooper valmis 1909, jõudis ooper esietenduseni Zemlinsky dirigeerimisel alles 1924.aastal Prahas. Tänapäeval esitatakse „Ootust“ kontsertettekandes, lavastatakse aga haruharva.
Melodraama „Kuu- Pierrot “ (1912) naishäälele ja kaheksale intsrumendile on Schönbergi atonaalse perioodi tippteos. Uuenduslik on laulja vokaaltehnika: Schönberg kasutab siin esmakordselt kõnelaulu, mis on selline vokaaltehnika, kus solist jälgib küll täpselt rütmi, kuid helikõrgust intoneerib ligilähedaselt, pooleldi nagu meloodiliselt rääkides.
Helilooja antonaalse perioodi viimane kompositsioon on kahekümne minutiline lühiooper „Õnnelik käsi“ (1913), mille Schönberg kirjutas enda libretole. Kompositsioonilt on see lähedane „Ootusele“ - kas siin laulab üks osatäitja. Tegevus on sümbolirohke ja groteskne .
2.3 Seeriatehnika periood
Pärast peaaegu kümme aastat kestnud loomingulist pausi (1913-1922) jõudis Schönberg sellise meetodi – dodekafooniani ( kr keeles dodeka „kaksteist“ + „phone“ heli, hääl), mis saab kolmanda ehk seeriatehnika sisuks. Dodekafoonilise heliteose aluseks on 12-heliline seeria ehk rida, mis sisaldab valikulises järjestuses kromatilise helirea kõik kaksteist nooti. Tingimuseks on aga, et ükski neist ei tohi korduda enne, kui ülejäänud üksteist on kõlanud. Seeria ei asenda kunagi teemat, see on vaid algmaterjal, millest meloodiline joonis ja kooskõlad tuletakse. Esimene rakendus toimus 1923. aastal, kui valmis „Viies klaveripalas“ op 23 ning järgmisel aastal valmis Klaverisüit op.25.
Kaheteisthelilist seeriat võib kasutada põhimõtteliselt neljal kujul: esiteks algkuju, teiseks tagurpidi ning kolmandaks peegelkuju ehk inversioon . Neljandaks kujuks on peegelkuju vähikäigus. 1930-32 komponeeris Schönberg suurt seeriatehnikas ooperit „ Mooses ja Aaron“. Vana Testamendi põhjal helilooja enda kirjutatud libreto aluseks on mõistuspärane ja korrastud ning loomingulise ja dionüüsosilise alge kokkupõrge. Filosoofiline tagapõhi pärineb Friedrich Nietzschelt. Muusikaliselt väljendub kahe tegelase vastandlikkus kahe peategelase vokaaltehnikas.
2.4 Hiline periood
Tuntuimad teosed „Kol Nidre“ ( heebrea k, „Kõik tõotused“, 1938) jutustajale, koorile ja orkestrile ning „Ellujäänu Varssavist (1947) samale esituskoosseisule. Viimase teksti pani helilooja kokku mitmete sõja üle elanud natismiohvrite tunnistustest, mis räägivad inimeste massilise hävitamise ja kooduslaagrite õudusest. Elu lõpupäevil süvenes ta religioossetesse tekstidesse, millest muusikasse jõudis „De profundis“ (1950) a cappella segakoorile.
3. Schönberg ja muusikateoreetika õpikud
Kuna Schönberg oli ka tuntud kui muusikateoreetik ja pedagoog jõudis ta oma elu jooksul välja anda mitmeid teooriaalaseid raamatuid. Tuntuimad neist on „Harmooniaõpetus“(1911) ja „Komponeerimisjuhend algajatele “ (1942)