Armeenia (0)

Armeenia
Referaat
Nimi
Andmeid Armeenia Vabariik
Armeenia lipp :
Armeenia vapp:
Riigi hümn: Mer hajrenikh
Pealinn: Jerevan
Pindala: 29 800 km²
Riigikeel : armeenia keel
Rahvaarv: 3 238 900 (1.04.2009)
Rahvastiku tihedus in/km²
President : Serž Sargsjan
Peaminister : Tigran Sargsjan
Iseseisvus: 23. Sektemper 1991
Rahaühik: dram
Armeenia
Armeenia on riik Ees-Aasias Lõuna- Kaukaasias . Piirneb Gruusia , Aserbaidžaani, Türgi ja Iraaniga. Hõlmab ajaloolises Armeeniast vaid idaosa.
Rahvastik
Armeenia Rahvusliku Statistika Ameti andmetel oli rahvaarv seisuga 1.07.2007. 3 223 700 inimest, sealhulgas linnaelanikke 2066 tuhat inimest ja maaelanikke 1157,7 tuhat inimest.
Suuremad linnad:

• Jerevan (1 307 800 elanikku)
  
• Vanadzor (146 700)
  
• Gjumri (125 400)
  
• Vagharšapat (62 200)
  
• Hrazdan (61 300)
  
• Abovjan (59 300)
  
• Armavir (46 000)
  
• Kapan (43 900)
  

Majandus

Enamik energiatootmisest sõltub Venemaalt imporditud kütustest (gaas ja tuumakütus). Armeenia ainus tuumajaam , mis asub seismiliselt aktiivses piirkonnas, toodab umbes 40% riigis tarbitavast elektrienergiast. Oluline osakaal on ka hüdroenergeetikal.
Armeenia majandusele on halvasti mõjunud suletud piir Türgi ja Aserbaidžaaniga. Suurem osa kaubavahetusest käib Gruusia kaudu.
Pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist kahanes Armeenia SKT ligi 60% võrra. Majanduskasvu näitaja on juba hulk aastaid kahekohaline.
Ajalugu
Maa või riigi esmane nimetus Arminiya esineb kiilkirjas tekstides, mis kuulusid Pärsia kuningas Dareios I-le, kes valitses aastatel 522-486 eKr. Nendel raidkirjadel nimetatud armiinid, keda Herodotos nimetas armeenlasteks, olid ühe tänapäevase oletuse põhjal pärit Indo-Euroopa rahvaste seast, kes olid ümber asunud oma kodumaale Euroopast läbi Väikese Aasia. Umbes 12. sajandil eKr. tänapäeva armeenlaste Indeurooplastest esivanemad koos frangi sugulashõimudega asusid elama Frangi riigist Väike Aasiasse ja elasid umbes 600 aastat kõrvuti hetiidide rahvastega. Seejärel liikusid nad rohkem itta ja jäid elama Armeenia mägismaa lääne ja edela aladele .
Urartu riik
Esimesed olemasolevad andmed Armeenia mägismaast pärinevad 14.sajandist e.kr. Seal asusid Nari riik Vani järve ümbruses ning Hayasa ja Alzi riigid lähedalasuvates mägedes. 9.sajandil e.kr. loodi liit omanimetusega Biaynili või Biayneli (assüürialased nimetasid seda Urartu, aga vanad juudid –Ararat). Esimene armeenia riik tekkis Urartu riikide liidu huku tulemusena kohe pärast Assüüria impeeriumi langust aastal 612 eKr. Esialgu oli Armeenia Mediani võimu all, aga aastal 550 e.kr. võeti ta Pärsia alade Achaemenia impeeriumi koosseisu.
Peale seda, kui Aleksander Suur vallutas Pärsia, valitsesid Armeenias Orondidi (armeenia k. Ervanduni) dünastia esindajad. Pärast Aleksander Suure surma aastal 323 eKr. muutus Armeenia Süüria Seleukiitide riigi sõltuvaks vasalliriigiks. Kui viimased said lüüa roomlastelt Magnesi lahingus (190 a. eKr.), tekkis korraga kolm armeenia riiki - Väike Armeenia läänepoolsel Eufrati jõekaldal, Sophena riik – sama jõe idapoolsel kaldal ja Suur Armeenia keskusega Ararati tasandiku aladel. Artashesiani dünastia valitsemisajal laiendas Suur-Armeenia oma territooriumi vahetult kuni Kaspia mereni. Hiljem kuningas Tigran II Suur (95-56 eKr) vallutas Sophena ja kasutades ära pikaleveninud sõda Rooma ja Partia vahel, asutas ta pindalalt suure, kuid mitte kauakestva impeeriumi, mis ulatus Väike- Kaukaasiast kuni Palestiina piirini.
Armeenia Tigran Suure valitsemiseajal
Armeenia kiire laienemine kuningas Tigran Suure valitsemiseajal näitas selgelt, kui suur strateegiline tähtsus oli Armeenia mägismaal. Seetõttu sai Armeeniast palju hilisematel ajajärkudel tüliõun naaberriikide ja impeeriumite vahelises võitluses. (Rooma ja Sparta , Rooma ja Pärsia, Bütsants ja Pärsia, Bütsants ja araablased , Bütsants ja türklased-seldžukid, Ajubidamid ja Gruusia, Osmani impeerium ja Pärsia, Pärsia ja Venemaa, Venemaa ja Osmani impeerium.)
Aastal 387 jagasid Rooma ja Pärsia omavahel Suure Armeenia. Pärsia aladel säilitas Armeenia riigisisese omavalitsuse. Seejärel tungisid sisse araablased aastal 640 ja purustasid Pärsia impeeriumi ja muutsid Armeenia vasalliriigiks, kus valitsesid araablastest asevalitsejad.
Keskaeg
Seoses araabia riigi nõrgenemisega tekkis Armeenias mitu kohalikku kuningriiki ( 9.-11.saj.) Neist kõige võimsam oli Bagratid (Bagratuny), mille pealinn oli Ani (884- 1045 .a.), kuid peagi see lagunes ja samadele maadele tekkis veel kaks kuningriiki: üks Ararati mäe lääneküljele keskusega Karsas (962 – 1064 . a.) ja teine Armeenia põhjaossa keskusega Loris (982-1090.a.) Samal ajal tekkis sõltumatu Vaspurakani kuningriik Vani järve orus. Synikid asutasid kuningriigi Syniikias (tänapäeva Zangezury) Sevani järvest lõunapool (970-1166.a.)
Samaaegselt tekkis mitmeid vürstiriike. Vaatamata arvukatele sõdadele toimusid just sel perioodil suur majanduse areng ja kultuuri õitseng. Kuid seejärel tungisid maale bütsantisid, kellele järgnesid türgi-seldžukid. Vahemere piirkonna kirdeosas asuvas Kilikiya orus, kuhu juba varem oli elama asunud palju armeenlasi, tekkis maaomanike nn „Pagenduse Armeenia“. Esialgu oli see vürstiriik, aga hiljem (alates 1090.a.)- kuningriik (Kilikiya armeenia riik) , mille eesotsas olid Roubenite ja Lusignanide dünastiad. See riik eksisteeris kuni selle vallutasid egiptuse mamelukid aastal 1375.
Tegelikult oli Armeenia territoorium osaliselt Gruusia võimu all, aga osaliselt mongolite võimu all (13.saj). 14. sajandil vallutasid ja rüüstasid Armeenia Tamerlani (Timur) hordid.
Järgneva kahesaja aasta jooksul sai Armeeniast halastamatu võitluse objekt alguses turkmeeni hõimude vahel ja hiljem osmani impeeriumi ja Pärsia vahel.
Rahvusliku ärkamise ajajärk
Alates aastast 1639, kui Armeenia jagati Osmani impeeriumi (Lääne-Armeenia) ja Pärsia (Ida-Armeenia) vahel, püsis Armeenia kuni 1722 . aastani üsnagi stabiilse riigina ja samas lõppes ka Sephevidide dünastia valitsusaeg.
Vene-Iraani sõja tulemusena Gulistani rahulepingu järgi aastal 1813, ühendas Venemaa endaga Karabahhia alad, aga Turkmeenia lepingu alusel 1828. aastal – Erevani ja Nakhichevani khaaniriigid. Vene-Türgi sõja tulemusena 1877 -1878 vabastas Venemaa Türgi aladel asunud Armeenia alad.
Kui Esimene maailmasõda oli alanud, asusid peagi türklased lahendama nn „armeenia küsimust“ väevõimu ja vägivallaga, pagendades kõiki armeenlasi Väike-Aasiast. Armeenlastest sõdurid, kes olid teeninud türgi sõjaväes, kutsuti sõjaväkke tagasi ja lasti maha, naised, lapsed ja vanurid pagendati väevõimuga Süüria kõrbesse. Selle tulemusena hukkus 600 000 kuni 1 000 000 inimest. Paljud neist armeenlastest, kes jäid ellu tänu türklaste ja kurdide abile, põgenesid Venemaa Armeenia aladele või teistesse lähimatesse Lähis-Ida maadesse.
Venemaa Armeenia kuulutati avalikult iseseisvaks vabariigiks 28.mai 1918.a. Septembris 1920 alustas Türgi sõjategevust Armeenia vastu ja vallutas Armeenia territooriumist kaks kolmandikku. Novembris tungisid Armeeniasse aga Punaarmee väeosad ja 29.november 1920 kuulutati avalikult välja Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.
Nõukogude Armeenia
12. märtsil 1922.a. sõlmis Armeenia Aserbaidžaani ja Gruusiaga lepingu, mille kohaselt loodi Taga-Kaukaasia Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Föderaalne Liit, millest moodustati omakorda Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderaalne Nõukogude Vabariik 13.detsembril 1922.a. Seejuures säilitas iga vabariik oma iseseisvuse. Föderatsioon läks NSV Liidu koosseisu 30.detsembril.
Stalini valitsusajal oli riigis kehtestatud diktatuur, millega kaasnes põllumajanduse kollektiviseerimine , industrialiseerimine (sihitud rasketööstusele ja sõjatööstusele), urbaniseerumine, julm religiooni tagakiusamine ja „parteilise liini“ ametlik kehtestamine kõigis eluvaldkondades. Aastal 1936 deporteeriti Kesk-Aasiasse umbes 25 tuhat armeenlast, kes võitlesid kollektiviseerimise poliitika vastu. Stalinistlike puhastustööde käigus hukkus Armeenia kompartei esimene sekretär Agasi Handžyan, katoolikos Horen Muradbekyan, rida valitsuse ministreid, silmapaistvad armeenia kirjanikud ja poeedid (Yeghishe Charents, Axel Bakunts ja teised). Aastal 1936 likvideeriti Taga-Kaukaasia SRSF, aga selle koosseisu kuulunud Armeenia, Gruusia ja Aserbaidžaan kuulutati iseseisvateks liiduvabariikideks NSVL kooseisus .
Sõja lõppedes tegi Stalin katoolikosele ettepaneku pöörduda välismaal elavate armeenlaste poole kutsega pöörduda tagasi kodumaale Nõukogude Armeeniasse, võttes arvesse, et Armeenia diaspoor välismaal omab suuri vahendeid ja kõrgeltkvalifitseeritud spetsialiste.
Ajaperioodil 1945 – 1948 pöördus kodumaale tagasi umbes 150 tuhat armeenlast, enamus Lähis-Ida riikidest. Selle tulemusena sattusid paljud neist repressioonide alla. Juulis 1949 toimus massiline armeenia intelligentsi küüditamine koos nende peredega Kesk-Aasia maadesse, kus enamus neist hukkus.