50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-04-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
27 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
helenalindau
Õppematerjali autor
Onegin ja Tatjana (Puðkin Jevgeni Onegin)Onegin ja Tatjana (Pukin Jevgeni Onegin) Armastuses ja sjas on kik lubatud. Kunagi ei tasu milleski tiesti kindel olla. Siin maailmas on kord juba nii seatud, et miski ei ole igavene, kik on muutuv ja pidevas liikumises. Sdameasjad kui elu ks thtsamaid osasid ning kirjanduses philiselt kajastatavaid teemasid omas keskset kohta ka romaanis Jevgeni Onegin. hepoolne armastus oma nnetu saatusega on arvatavasti igale inimesele vhemalt korra elus piina ja sdamevalu tekitanud. On vhe snapaare, millest paari sajandi vltel htemoodi aru saadakse. Vib ju lputult vaielda selle le, et kes on sdi. Niikuinii mtlevad mehed htmoodi ja naised teisiti. Jevgeni Oneginis on autori kujul eriline roll. Ajuti ilmub Pukin romaani kui tegelane: ta on Onegini sber, nad jalutavad koos Neeva kaldal, arutavad maailmaasjade ja luule le. Mu meelest see on thtis faktor,
Tatjana noorem õde; lk 59 Onegin=Jevgeni, 26a, arvab, et vabadus=rõõm Tatjana= Tanja-kurb, armastas loodust, maamaja, lugemist, oli väga haritud ja suhteliselt ilus, kuid mitte väga seltskondlik. Ei tahtnud abielluda, kuna ootas Oneginit. Kui abiellus, pidi olema esinduslik, viisakas, intelligentne ja seda ta ka oli II Lühikokkuvõte(lühem: Puskini Jevgeni Onegin räägib sellest, kuidas suure viivitamisega võib armastus eest lipsata. Onegin oli inimene, kelle elu seisnes ainult pidudel, ballidel, teatrites käimisest. Ta ei tahtnud abielluda, vaid olla vaba, sest arvas, et see oleks täielik õnn. Lõpuks ta mõistis, et õnn on just see, kui oled seotud ja sul on oma kaasa. Kord kutsus Lenski, Onegini ja Tatjana sõber, Oneginit Tatjana poole ja Tatjana armus Oneginisse. Tatjana tegi Oneginile kirja, milles tunnistas, et armastab teda, kuid Onegin ainult salvas teda
Nad näitasid Aliidele ka pilte Zarast. Aliide väitis, et ei ole tüdrukut näinud. Viimaks sõnasid mehed, et Aliide olevat Zara sugulane ja seetõttu on tema maja ainuke oletatav koht, kuhu neiul tulla oleks. Aliide eitas neiuga sugulust ning jäi enesele kindlaks. Mehed lahkusid, kuid lubasid tagasi tulla. Zara kuulis konkus seda kõike, mida mehed olid Aliidele rääkinud. Kui Lavrenti ja Pasa olid lahkunud, siis hakkas ta konkus karjuma, et see kõik olevat vale. Ta arvas, et Liide vihkab teda nüüdsest. Liide polnud endas kindel ning ei läinud esialgu Zarat konkust vabastama. Zara kartis, et Aliide annab ta välja, Aliide mõtles isegi Zara tapmisele. Aliide lasi siiski neiu konkust välja. Peatselt ilmusid Lavrenti ja Pasa uuesti, seekord põgenes Zara Aliide majast ning jäi kaugemale juhtuvat jälgima. Aliide laseb Lavrenti ja Pasa maha. Viimaks saadab Aliide Zara minema. Aliide
aitab väikesest takistusest, et suurt kavatsust nurja ajada.» Ja tundmatu vajus mõneks minutiks mõttesse. «Kuulge, peremees,» ütles ta, «kas te ei saaks mind sellest märatsejast vabastada? Minu südametunnistus ei luba teda tappa. Kuid siiski,» lisas ta julmalt ähvardaval toonil, «ta on mul jalus. Kus ta praegu asub?» «Teisel korrusel, minu naise toas, kus ta haavu seotakse.» «Kas ta kompsud ja kott on tema juures? Kas ta on oma vammuse seljast võtnud?» «Seda küll, aga kõik on veel all köögis. Aga kui see hull noormees on teil jalus ...» «Kindlasti. Ta põhjustab teie võõrastemajas niisugust pahandust, et peletab kõik korralikud inimesed eemale. Minge üles, tehke arve ja andke mu teenri kätte!» «Kuidas? Härra tahab meilt juba lahkuda?» «Te teadsite seda juba enne, sest ma andsin käsu saduldada mu hobune. Kas mu käsku pole veel täidetud?» «On küll. Nagu Teie Ekstsellents võib näha, on hobune suure värava all täiesti sõiduvalmis.»
Vaevalt kaks päeva tagasi oli Pariisi sisse sõitnud sedalaadi ratsarong, nimelt Flaami saadikud, kellel 2 ülesandeks oli sõlmida abielu dofääni ja Flandria Marguerite'i vahel.* Bourboni kardinalile oli see tekitanud palju tuska: et kuningale meeldida, pidi ta hea näo tegema kõigele sellele flaami bürgermeistrite labasele ja lärmavale kambale ning neid oma lossis vastu võtma «suure moralitee, naljamängu ja jandi» ettekandega, sellal kui pladisev vihm kõik ta toredad vaibad läve ees üle ujutas. 6. jaanuar, mis Jean de Troyes' * sõnade järgi «kogu Pariisi rahvahulga liikvele pani», oli kolmekuningapäev ja narripidu * peeti mäletamata aegadest saadik samal päeval. Sel päeval pidi Greve'i platsil rõõmutuli põlema, Bra-que'i kabeli juurde meiupuu istutatama ja Justiitspalees 6 müsteerium ette kantama. Sellest olid kuulutanud eelmisel päeval tänavanurkadel pasunaid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid