Armastus - õnn ja õnnetus. Isa Goriot' arutlus (1)

Kätlin Ilves
11 B
Armastus – õnn ja õnnetus?
Armastus – on sellel kaks poolt? Kas armastus saab olla nii õnn kui õnnetus? Isa Gorioti ja Eugene de Rastignaci jaoks küll. Isa Goriot ’i jaoks tähendas armastus ainult tema tütreid, kelle heaolu jaoks ta kõike oli nõus tegema. Eugene de Rastignac armastas oma perekonda ja armastas ka Goriot ’i tütart Delphine ’i, kuid nendest rohkem armastas ta kõrgseltskonda, kuhu pääsemiseks oli valmis peaaegu kõigeks.
Isa Goriot armastas oma tütreid jäägitult. Ta ostis neile kõik, pani nad rikastele ja võimukatele meestele mehele, andis kaasa suure kaasavara , oli nõus lahkuma ja elama pansionis , et tütardele mitte probleeme põhjustada ja lõpuks andis ära kõik oma vara, mis tal veel alles oli, olles ise seda tehes siiski õnnelik. See oli tugev armastus ja see tegi Goriot õnnelikuks, kuid samas oli see armastus ka õnnetus, sest see oli ühepoolne armastus. Goriot oli valmis kõik andma, et teha oma tütrekesed õnnelikuks, märkamata, et tütred ei ole huvitatud tema õnnelikuks tegemisest ja tüdrukud ei armasta isa nii nagu isa neid. Goriot andis kõik, olles valmis seda hea meelega tegema, aga vastu ei saanud midagi – armastus oli õnn ja ka õnnetus.
Eugene de Rastignac armastas seltskonda. Vahendid sinna jõudmiseks olid kaheldavad. Mitmeid kordi murdis ta pead oma tegude õigsuse üle, aga selle pärast ei jätnud neid tegemata. Ta tundis suuri süümepiinu, saades emalt kirja, mis elavalt kirjeldas kui raske oli Eugene soovitud rahasummat hankida. Ometi võttis ta selle raha, mida ema uskus teda hästi kasutavat, ja ostis endale kindad , mis sobiksid üritustel kostüümi juurde ja lasi teha endale uhke ülikonna. Ta tundis, et asju nagu kindad või frakk on vaja, et minna kõrgseltskonna üritustele. Tema armastus kõrgseltskonna vastu kaalus üle armastuse perekonna vastu, sest kui ta oleks armastanud rohkem oma perekonda, ei oleks ta neile üldse kirjutanud, eriti veel vormis, kus väidab, et raha on tal nii väga vaja, et kui seda ei saa siis laseb endale kuuli pähe. Armastus oli nii õnn, sest Rastignacile meeldis seltskond, teda võeti hästi vastu ja ta nautis balle ja teisi üritusi, aga ka õnnetus, sest valides kõrgseltskonna, valis ta oma pere tahaplaanile jätmise, mille pärast ta süümepiinu tundis ja mis varjutas seda seltskonna pakutavat õnne. See oli ka vastupidi, et Rastignac armastas seltskonda ja see tegi ta õnnelikuks, aga seltskonda armastades saabus õnnetu pool, kus ta pidi langetama valikuid , mida muidu võib-olla langetanud ei oleks.
Rastignac armastas ka Delphine’i. Selleks et kõrgseltskonnas läbi lüüa oli tal vaja võimukat naist ja kuna tal ebaõnnestus Delphine’i õe Anastasie’i poolehoiu võitmine, oli järgmiseks valikuks Delphine. Rastignacile meeldis Delphine rohkem, sest talle tundus, et viimane hoolib rohkem oma kannatavast isast, kuid kui saabus otsustav hetk ja isa Goriot oli suremas ei olnud neiut kuskil. Rastignac taipas, et neiud on mõlemad ühtemoodi südametud ja neil jätkub südant vaid enese pärast muretsemiseks. Rastignaci armastus oli õnn, sest aitas neiule paremini meele järele olla ja kõik tunnevad end hästi kui arvavad , et keegi neid armastab . Samas oli see ka õnnetus, sest Eugene sai lõpuks just tänu Delphine’ile aru, millisesse karmi maailma on ta Pariisi näol sattunud ja selleks et jõuda tippu tuleb minna üle laipade.
Rastignac armastas ka Goriot’i. Nad said romaani vältel väga lähedasteks, kuna Goriot pidas Eugene’i õigeks meheks oma tütrele ja Rastignacil oli väga suur lugupidamine mehe vastu, kes kogu oma vara andis neile, kes talle ilmas kõige kallimad olid. Ta oli õnnelik, et tunneb sellist meest, aga samas valmistas talle südamevalu Goriot’i tütarde käitumine, sest ta ei suutnud mõista kuidas tütred isast lugu ei pea. Lõpus seisis Rastignac isa Gorioti haual, ilma et oleks märkugi tema tõelistest lastest. Tema oli kandnud matusekulud ja sel hetkel kui ta seal seisis lakkas minu meelest ka tema viimane tõeline armastus Delphine’i vastu, mida ta veel tundis. Sellest hetkest oli Delphine’ist saanud Rastignaci jaoks järgmine vahend seltskonnaredelil ülespoole ronimisel.
Rastignac ja Goriot sarnanesid selle poolest, et armastus neile mõlemale nii õnne kui õnnetust tõi. Goriotile õnne, et tal on nii võrratud tütred, kes on austatud Pariisis ja õnnetust, sest kuigi tema suures osas nad nii kaugele aitas, ei saanud ta selle eest tasu, isegi tema hauale ei ilmunud ta lapsed. Rastignacile õnn, sest tema suur unistus oli saada kõrgseltskonda, aga õnnetus, sest pidi selleks langetama valikuid, mis vaevasid tema südant ja mille langetamise üle ta ise sugugi uhke ei olnud. Goriot’i ja Rastignaci tegelaskujudest ja nende kogemustest romaani vältel on selge, et armastus on nii õnn kui ka õnnetus.