Arc de Tromphe - kokkuvõte (6)

ARC DE TRIOMPHE - ERICH MARIA REMARQUE
Romaan „Arc de Triomphe“ ilmus esmakordselt 1945. aastal. Romaani sündmustik areneb 1838 -1839 aastal Pariisi poliitiliste põgenike ringis . Pariisi kohal on küll veel rahuaja taevas, kuid kõikjal on tunda vältimatu sõja lähenemist ja närvilist elu, mis sarnaneb peoga katku ajal.
Teose peategelaseks on saksa günekoloog Ravic , kes on Saksamaalt Prantsusmaale põgenenud emigrant. Koos oma õige nimega on Ravic maha jätnud ka endise kindlustatud elu ja kaotanud oma kutsedokumendid. Esimese maailmasõja ajal oli ta rindel. 1933. aastal sattus ta kahe seltsimehe varjamise eest koonduslaagrisse, kust tal õnnestus põgeneda. Hispaania kodusõjas oli ta arstiks vabariiklaste armees . Nüüd elab Ravic Pariisis. Ta töötab ühes erakliinikus, kus ta on sunnitud tegema operatsioone kliiniku omaniku, andetu professori Durant ’i eest, kes tema olukorda julmalt ära kasutab. Operatsioonide eest saab ta professorilt närust tasu, millega ta vaevu -vaevu ära elab.
Ravici elu on üldjoontes sisutihe – mittemidagitegemine vaheldub joomisega. Kõigele lisandub veel hääbuv armulugu . Armastus Jaoni vastu toob Ravici taas tagasi elavate hulka. Armastus paneb Ravici juubeldama: „ ... ma elan taas, ma kannatan, minugi pärast, aga elutormidele taas avatud, sest olen taassündinud ja lihtsa võimu all!“
Varsti kohtab Ravic juhuslikult tänaval Haaket – meest, kes oli teda laagris piinanud. Haake on Pariisis ilmselt mingi eriülesandega. Oli ju ikkagi sõja eelõhtu ja natsid organiseerisid viiendat kolonni. Nüüd alustab Ravic Haakele jahti. Tal õnnestub Haake lõksu meelitada ja tappa. Haake mõrvamine on Ravici jaoks justkui eneseteostus . See on midagi suuremat kui isiklik kättemaks. Raamatus on öeldud, et see on algus, kuid see algus on samal ajal ka lõpp, sest sellele ei järgne midagi – üksikisiku (Haake) surm ei mõjuta süsteemi.
Ravic ei usu ellu, inimestesse ega progressi . „Vale, sõnamurdmine, tapmised, pärtliööd ja korruptsioon mida sünnitasid võimuahnus ja lõpmatud sõjad ... sellele ei tulegi lõppu,“ ütleb autor. Peategelane langeb aina sügavamale passiivsusse. Puhkeb sõda ja Ravic laseb ennast politseil interneeritute laagrisse paigutada. Ravic ei tee mingitki katset vastupanu osutada ega sündmuste kulgemist vältida. Ravic teose algul ja Ravic teose lõpul pole mitte erinevad inimesed, vaid lausa isiksused , kes teineteist välistavad.
Kui Remarque’i kesksete karakterite puhul on ikka ja jälle rõhutatud nende erilist sarmi, siis Ravici kohta kehtib see küll kõige rohkem. Ravic on abivalmis, aus ja kannatlik , ta on veendunud, et „saatus ei saa kunagi olla tugevam rahulikust mehisusest“. Lausa imetlusväärne on tema abivalmidus ka elu kõige raskematel aastatel. Ravici kaastundliku pilgi läbi näeb lugeja suurel hulgal väikeseid ja suuri tragöödiaid, millega ta haiglas kokku puutub. Üha enam ja enam veendub Ravic, et kodanlikus maailmas on kõik hea ja kurja kriteeriumid segi paisatud. Ravic ei suuda kodanliku maailmaga leppida, ta on üks nendest „kadunud põlvkonna esindajatest“, kellel puudub usk ellu. Ta ei usu isegi oma sõpru ja seltsimehi. Ravici jaoks on tähtis vaid „väike maailmake, mis kaitseb inimest hiiglasuure, kaosega sarnaneva maailma eest“. Ravic tunneb ennast õnnelikuna vaid nende väheste minutite jooksul, millal ta samastab end loodusega. Loodus on tema jaoks majesteetlik ja ülev oma surematuses.
Teose põhiprobleemiks on peategelase toimetulek tolle aja ühiskonnas. Ravic on tüüpiline emigrant, kes elab Prantsuse pealinnas ebasoovitava välismaalasena. Alati tuleb tal olla hirmul politsei ja pealekaebajate ees. Tänu immigrandi staatusele osutub toimetulek Ravici jaoks väga raskeks ja vaevaliseks. Töö saamise võimalused on tema jaoks piiratud, seetõttu on tööandjatel teda ka lihtne ära kasutada.
Remarque püüab teoses Ravici kaudu näidata emigrantide viletsat saatust tolleaja ühiskonnas. Lisaks ühiskonnaprobleemidele kajastab Remarque osavalt ka inimelu mõttetuse teemat - Ravic mõistab, et päästnud hiilgavalt õnnestunud operatsiooniga inimese kindlast surmast, peab patsient aastakese hiljem või varem niikuinii surema. Tähtsat rolli mängivad teoses ka armastus ja vihkamine – armastus Joani vastu ja vihkamine oma kunagise piinaja Haake vastu. Ravic võitleb „kümne küünega“ oma eluõnne eest. Sageli tunneb ta end selles võitluses aga üksikuna.