"Arc de Triomphe" (0)

„Arc de Triomphe “ Erich Maria Remarque
Erich Maria Remarque (kodanikunimi Erich Paul Remark ; 22.juuni1898-25.september 1970) oli saksa kirjanik. Remarque on saanud kuulsaks põhiliselt romaanikirjanikuna, ehkki ta kirjutas nooruses ka esseid ja lühijutte.
Romaani „Triumfikaar“ tegevus toimub 20. sajandi keskel enne II maailmasõda Prantsusmaal Pariisi linnas. „Triumfikaar“ on kontrastne raamat. Kokku on pandud sünge sõjaeelne aeg, kättemaks ja armastus.
Teose esimseks probleemiks võib nimetada armastust.
Teose peategelane Ravic on emigrant , kes elab Prantsuse pealinnas ebasoovitava välismaalasena. Ravic on sügavas rutiinihalluses, küll parema eluga kui enamik tema suguseid pagulasi, kuid mingit märkimisväärset rõõmu ta elus ei olnud.
Joan oli täiesti abitu, tal polnud kedagi, kellele toetuda, sellisena Ravic ta leidiski.
Joani ja Ravici armastus äratab nad mõlemad ellu. Nende armastus oli tingimusteta nad elasid päev korraga, nad ei esitanud teineteisele mingeid nõudmisi. Armastus Joani vastu toob Ravici taas tagasi elavate hulka. Armastus paneb Ravici juubeldama:…“ma elan taas, ma kannatan, minugi pärast, aga elutormidele taas avatud, sest olen taassündinud ja lihtsa võimu all!“ Tegelikult tundub nende kahe suhe võimatuna- nad on nii erinevad, neil on vähe ühist. Rohkem kui Joani kui inimest, armastas Ravic seda, kuidas naine ta end tundma pani- seda, kuidas ta hakkas jälle elama. Vastasel juhul poleks näitlejanna iseloomuvead või täpsemalt – ta loomuomane glamuurilembus meest sugugi häirinud. Nende tüli Rivieras näitas, kuivõrd oli Ravicile tähtsam tunne armastada ja olla armastatud, kui Joani tegelik loomus. Joan lasi end meestel kanda. Joanil oli vaja kedagi, kes teda lõputult jumaldaks. Nii otsis ta ka Ravicilt tuge ja kaitset. Püüdes võimalikult kiirelt korvata kaotatud toetust Ravicilt , valis ta esimese ettejuhtuva.Ning siit alates läksidki nende teed nö lahku.Sel ajal kui Ravic riigist välja saadeti leidis Joan uue mehe. Algul nõrga ja abivajaja naisena tundunu oli tegelikult Joan selle vastand. Nagu Morozov ütles: „ See naine on paras lirva.“ Tegelikult oli Joan maailma peegeldus . Inimesed tundsid hirmu tuleviku ja sõja ees, sellepärast püüeldigi iga võimaluse poole, mis pakkus õnne, rahulolu ja lootust , kuniks veel saab. Joan leidis oma variandi ühe mehe juurest teise jooksmises. „Ühelt poolt turvalisus, teiselt poolt- seiklus .“ Seda, keda ta tõeliselt ihaldas, ei saanud ta kunagi. Alles teose lõpus tuleb välja, et ainus mees, keda Joan armastas oli Ravic, kõik teised mehed olid ainult pöörasus. Ka Ravic tunnistad, et oli Joani armastanud.
Teoses valitseb ka teine probleem- kättemaks.
Ravic vihkab sügavalt Haake . Haake on mees, kes oli teda aastaid tagasi Saksa koonduslaagris piinanud, tapnud tema sõpru ning armastatu. Nii seabki Ravic endale eesmärgi, Haake tappa. Ravicil õnnestub Haake lõksu meelitada ja tappa. Haake mõrvamine on Ravici jaoks justkui eneseteostus. See on midagi suuremat kui isiklik kättemaks. Ravic saavutas kättemaksu ja hingerahu. „Miski oli valla pääsenud ning barrikaad oli kõrvaldatud, jubeda hirmu kangestunud pilt elust ega olnud enam kinni külmunud nagu kõik need aastad.“ Võiks arvata, et eluraskused olid Ravicit muserdanud, aga tegelikult olid need teinud teda ainult tugevamaks.