Eestlased Antarktikas. (0)

Eestlased Antarktikas
Eestlaste ajalugu Antarktikas algab 1820.-ndal aastal Lõunamandri avastaja baltisakslasest mereväeohvitseri Fabian Gottlieb von Bellingshauseni juhitud Vene ekspeditsioonist, kuhu suure tõenäosusega kuulus ka eestlasi: nimed Olev Rannakoppel ja Paul Jakobson vihjavad sellele. Veel on teada, et 20. sajandi algul sai Vihula valla mehest Gustav Hämalasest Lõunaookeanis hülgeid küttiva Norra laeva kapten, maetud on ta Lõuna- Georgia saarele.
Teise maailmasõja ajal põgenes Eesti perekond Oona USAsse sõjapakku. Perepoegadest said esimesed eestlased, kes Antarktikas talvitusid, kuid ajalukku kirjutasid nad end oma teadussaavutustega: Henn tegeles eri tüüpi virmaliste füüsikaliste tagamaade väljaselgitamisega, osales jääkihtide vanuse määramises ja isegi pingviinide koduinstinkti uurimises ning Haini erialaks oli ionosfääri uurimine. Mount Oona ja Oona Cliff on nimetatud nende auks.
Pärast seda, alates 1957. aastast, on vähemalt 22 eestlast osalenud seal kõige erinevamates teadusuuringutes ning vähemalt seitse eesti teadlast on teinud olulisi teadusavastusi. Teadusartikleid on avaldatud üle saja, nende hulgas neli monograafiat ja kolm dissertatsiooni. Uurimisvaldkonnad on ulatunud geoteadustest rahvusvahelise õiguse ja meditsiinini.
Geoloogina Lõunaookeanil töötanud ja esimesena ebatavaliselt rauarikkaid ookeani põhjasetteid kirjeldas Ivar Murdmaa, kellest sai esimene Nõukogude Antarktika ekspeditsioonis töötanud ja Antarktisele jala asetanud eestlane (4. dets. 1957).
Aastatel 1963–73 talvitas Novolazarevskaja jaamas kolm korda Anatoli Norman, tehes seismoloogilisi vaatlusi .
Enn Kreem , kes talvitus Molodjožnaja jaamas aastal 1966 ja Bellingshauseni jaamas 1969. aastal, oli esimene keda Charles Villmann Tõravere observatooriumist suutis saata Antarktisele kosmoseuuringutega seotud helkivate öö- ja pärlmutterpilvede patrullvaatlustele. Aastatel 1967–85 talvitudes tegid neid ka Reino Eller , Rein Randmets, Andres Tarand , Jaan Ojaste, Jaak Lembra, Enn Kaup, Vello Park, Heino Martihhin ja Vladimir Gussev. Kõrgemat atmosfääri uurivate aeroloogidena talvitusid Antarktises veel Rein Männik ning Aleksei Dorogotovtsev ja Sulo Kolje .
Jüri Martin uuris 1971–72 suvel samblikke ja samblaid, kirjeldas makroskoopilise taimestiku poolusepoolset levikupiiri Ida-Antarktises ja dateeris maailma pikima Lamberti liustiku moreene. Tema käigu tõttu sai rikkamaks ka Tallinna botaanikaaia herbaarium.
Enim on eestlastest Antarktikas oma uurimistöid teinud järvede uurija Enn Kaup, kes on ka aktiivne Eesti Antarktika-uurimisjaama rajamise eestvedaja. Ta uuris 1976. aastal Antarktise järvi ning mõõtis erakordsete omadustega Untersee mägijärve vee läbipaistvuseks 77 meetrit, mis oli suurim Maa seni uuritud järvede hulgas. Tema oli ka mees, kes perestroika tuultes heiskas 9. novembril 1988 Lõunamandril Eesti lipu.
Kahel hooajal töötas mitmete oaaside järvedel ja ojadel kogenud hüdroloog August Loopmann, kes esitas uusi vaateid järvede tekke ja arengu kohta Antarktises.
Rein Vaikmäe juhatusel selgitati mitmete oaaside järvede vete päritolu ja Shackletoni šelfiliustiku tekkelugu. Kuninganna Maudi maal uuritud jääkerni isotoopprofiil võimaldas koostöös saksa uurijatega taastuletada piirkonna viimase viie tuhande aasta kliima ajaloo.
1987–88 suvel osales Margus Toots mandrijää sügavpuurimisel Ida-Antarktise platool.
Ka esimene ja ainuke teadaolev eesti soost naisteadlane Antarktikas oli väliseestlane. Sidney ülikooli teadlane Maret Vesk töötas Antarktikas 1987. ja 1988. aasta suvel, kelle välitööde põhjal on ilmunud hulk teadusartikleid maksasammalde fotosünteesi peensuste kohta ning inimtegevuse mõjust samblikele. Rootsist osales Andres Loor Greenpeace ’i Antarktika-ekspeditsioonis fotograafina. Mart Nyman tegi kahel korral glatsioloogina kaasa Euroopa Liidu Antarktise jää uurimise projektis . Ivo Meisner USA-st uuris oma Scotti polaarinstituudis Cambridge ’is kaitstud magistritöös Antarktika lepingu toimimist ja andis soovitusi, kuidas lepingut täiendada.
Kodueestlastest on vast tuntuimaks Antarktikat uurinud geograafiks Andres Tarand .
Ka muude elualade esindajaid on jõudnud Antarktisele. Doktor Rein Vahisalu näitas mõõtmistega Eesti uurimislaeva Livonia turismireiside ajal Drake ’i väinas ja Antarktika poolsaare piirkonnas, et nihked laevapere südame- veresoonkonna vegetatiivses regulatsioonis tulenevad enam sotsiaalsetest kui geograafilistest tingimustest. Muuseas on 68. lõunalaiuskraadil liikunud Livonia seni kõige kaugemale lõunasse tunginud Eesti laev.
Juhan Smuuli mitmed püüdlused Lõunamandrile jõuda said teoks 1957–58 suvel. Meresõidu ja sisemaa jaamas Komsomolskaja käimise kogemusi kajastav “Jäine raamat” oli esimesi eestikeelseid raamatuid, mis kujundas meie inimeste ettekujutust Antarktikast. Järgnesid Ivar Murdmaa “ Sealpool Kaljukitse pöörijoont” ning Enn Kreemilt “Antarktika läbi aegade”, “Omapärane talv” ja veel kaks raamatut. Eesti polaarklubi avaldas 1992. aastal mälestustekogumiku “Nabakirjad”, Rein Vahisalult ilmus 1998. aastal “Laevaarstina Antarktikas”.
Hulgaliselt on ilmunud populaarteaduslikke artikleid. Peale selle andsid Andres Sööt ja Mati Kask eestlastele “oma meeste” pildi dokumentaalfilmidega “Jääriik” ja “Enderby valge maa”. Panuse Antarktise uuringute logistikasse on andnud mehaanik Ivan Zevnerov ja ehitaja Leo Saul .
13. jaanuaril 2007. aastal vallutasid esimesed eestlased Jane ja Tarmo Riga, Alar Sikk, Toomas Sumeri ning Priit Melnik Antarktika kõrgeima mäe, 4892 meetri kõrgusel oleva Vinsoni tipu.
Eesti polaaruurijate unistus – meie oma uurimisjaam Antarktikas – on aga ikka veel unistus.