A.H.Tammsaare Karin (0)

KARIN
“Tõe ja õiguse” neljandat osa lugedes suurem osa inimesi vihastub Karini peale,kuid ainult seetõttu,et ei saada aru tema käitumismotiividest.Võib ka juhtuda,et hakatakse temale kaasa tundma,sest käitumisest ei saada aru ning seejärel võetakse Karinit kui hüsteerikut või närvihaiget.Tegelikkuses on Karinil kindlad sihid,millega eesmärgi poole küündida.Ta ei otsi elus vaheldust ega ole ka Indrekust tüdinenud,vaid tegutseb kindla plaaniga,et oma peret ja majanduslikku olukorda päästa.
Loodus on paika pannud ,et inimene on kui loom,kes vajab endale kaaslast ,et järglasi soetada.Need on instinktid ja loomulikud vajadused,mida ei saa kellegile pahaks panna.Kuid selle pingsa paarilise leidmise juures ei vaata me ainult seda,kellega lapsed meile kõige meelepärasemad oleksid,vaid hoopis otsime hoolivust,armastust ja kirge.Raske on öelda,kas ka loomad seda liigikaaslaselt vajavad,kuid naise koha pealt on see täiesti kindel.Esmapilgul loeb loomulikult vastassoo puhul välimine atraktiivsus,kuid sellest ei piisa,sest oleme loodud nii,et oskame mõelda,tunda ja näha.Sel hetkel,kui naine kohtab enesele sobivat paarilist,mängib nendest loetletud meeltest suurimat rolli vaid tundmine .Tunne on see,mis näitab meile,et armastame,mis näitab,et hoolime ja et meist hoolitakse ning tunne on see,mis annab meile mõista,kui meid valdab kirg .Karin oli enda kaaslaseks valinud Indreku,kellega ta oli saanud lapsed ja nõustus olema abilelus.Sellel momendil ,kui need kaks inimest tähtsale ühtekuuluvuslepingule alla kirjutasid,tundsid nad üksteise vastu kiindumust ja kõike seda,mida eelnevalt on mainitud.Noorpõlve armastusest sai alguse see elu,mida nad jätkasid veel “Tõe ja õiguse” neljandas osas.Aeg muutis aga kõike seda hapramaks ja esialgne soov veeta päevad koos armastatuga,muutus järjest tavapärasemaks harjumuseks.Hoolimata sellest,oli ikka veel midagi,mis neid köitis.Olid need lapsed,ühised mälestused,see sama mainitud harjumus,ühised tutvused või ehk oli ikka veel nende vahel pisut armastust?Arvatavasti kõigest sellest ja paljust muustki,millele ei osata anda nimetust ja mida märgatakse vaid siis,kui peab sellest loobuma või proovitakse seda ära võtta.
Karini ja Indreku abielu oli kestnud juba mitu aastat,lapsed olid piisavalt suureks kasvanud ning üksteise miinustest ning plussidest oldi ammu aimu saadud.Karin pärineb ärimees Vesiroosi perest ,kes on omal ajal üsnagi jõukas olnud.Pärast Karini ja Indreku abiellumist kinkis härra Vesiroos tütrele maja,kuhu noorpaar koheselt sisse kolis ja seal ka raamatus tänapäevani elas.Kogu probleem,nääklemine,vääriti mõistmine saab alguse ärimees Köögertali pankrotist,kes on olnud Karini isa kauaaegne partner ja kes ka viimase äri kunagi ära ostnud on.Karin saab aru,et Köögertali pankrot mõjutab samuti tema perekonna majanduslikku olukorda ning olles alati mugavuses ja jõukuses elanud,pole Karin allakäiguga nõus.Ta tunneb,et kui tema midagi ette ei võta,ei suuda seda ka tema mees ning isa teha.Nii ta siis ütlebki perekonna koosviibimisel välja: “Mehed on süüdi.Kõik mehed on süüdi,sest teie ajate äri,teie käes on raha ja varandused.Naistel pole ju midagi.Paljas ihu ja hing,see on kõik.Aga seda ei taha keegi.Ja mina ei saa sinust aru, papa .Ise oled vana inimene,terve eluaeg äri ajanud, ja nüüd lased sel Köögertalil enda sisse vedada,lihtsalt üle lüüa.See on ju nõnda,selles pole vähematki kahtlust,eks?Kõik räägivad ju sellest!Ja naeravad! Ei,irvitavad!”.Loomulikult ei meeldi see meestele,sest kes oskaks arvata,et naine oskab oma peaga kaasa mõelda.Vaatamata sellele võtab Karin asja südamesse ja annab endast kõik,et kas või laste pärast vaesuses ja vireluses mitte põlvitada.
Pingsalt probleemi vastu võideldes ja uusi plaane välja mõeldes,hakkab Karini ja Indreku suhe kannatama.Ilmselt oleks abielu sama rahulikuks jäänud,kui naine poleks soovinud midagi enamat .Kogu selle suure stressi juures,mis on põhjustatud rahast,hakkavad Karinit häirima mitmed tegurid oma mehe juures.Küll ajab teda närvi,et abikaasa ninapidi vaid raamatutes on ning ühiseid väljaskäimisi järjest vähemaks jääb.Võideldes majandusliku olukorra pärast,on Karin kasutanud vaid oma mõitust,aga nüüd vajab ta ka tundeid.Ta vajab tunnet ja teadmist,et mees temast hoolib,teda armastab .Tülide ja mõttetute norimistega otsib Karin tegelikkuses kirge enda ja mehe vahel,mis on täiesti olemas,kui jälgida nende vestlust ja emotsioone.Aga Indrek on tark ja rahulik mees,kes ei lase ennast kõigutada.Karini silmapaistev välimus ja sorav eneseväljendus ei jäta aga ühtegi teist meest külmaks ning nii talle tekivadki kaks uut austajat:advokaat Parlepp ja noor laululinnuke Rönee.Mõlemaid kasutab naine,kas siis tahtlikult või pahaaimamatult,enda huvides ära.Ta laskub nendega sina peale ja kutsub mehi enda juurde koju,kus on võimalus Indrekul neid näha.Kaks austajat kipuvad naise pärast isegi kaklema ning kui Karin advokaadi katkist mokka näeb,tunneb ta suurt ärevust: “Süda värises Karinil suure rõõmu pärast,kui ta astus mööda laia kivitreppi teiselt korralt alla.Ta oli oma unistuste eesmärgil:teda armastati.Teda armastati nõnda,nagu oleks ta alles üsna noor.Teda armastati isegi rohkem kui noorelt kunagi,sest siis ei juhtunud kordagi,et keegi oleks olnud valmis oma naist ja lapsi jätma tema pärast.” See tunne ei rahuldanud siiski Karinit,sest nagu oli ta öeldnud Parlepale ja kõigile teistelegi, armastas ta ikkagi üle kõige oma meest.
Härra Köögertali paknroti või hoopiski,kõige lihtlabasema raha probleemi tagajärjeks oli saanud Karini tung tunda vanu aegadetaguseid tundeid.Tema soov saada Indreku tähelepanu,viis abielu kriisini.Naine hakkas kahe suure probleemi juures veel oma meest petmises kahtlustama,kuid eks sellegi tingis tema enda must südametunnistus,mis teadis,et ega temagi täiesti puhas oma käitumiselt teiste meestega pole.Ununeski vana proleemi tekitaja ja eesmärk, ning endalegi üllatusena,avastas Karin uue – saada tagasi vanad tunded.See ei ole vahelduse otsimine või märk tüdimusest,see on soov viia abielu edasi ja avastada üksteist uuesti.Kahjuks selle suure tungi sees ei märganud Karin,et Indrek otsustab tema juurest lahkuda,et anda naisele tagasi vabadus.Puhtast juhusest pidi Indrek sel päeval koju tagasi tulema oma revolvrile järele ja samal hetkel istusid kõrval toas Karin ja Rönee.Karin lausus oma saatusliku lause : “Keda sa jälle tapma lähed?”.See haava lahti kiskumine ,vihahoog Indrekus ja kuulid Karini ihus,muutsid nende abielus taas kõik.Või oli see hoopis relv,mis sundis Indrekut naasema?Igatahes oli see parem lahendus,kui mees oleks oma naise juurest sõna lausumata lahkunud,nagu alguses plaanitud oli.
Saatus oli määranud Karini abielule sellise lõpu ja seal juures ka tema elule.Tema käitumisest ei saadud ehk tõesti tema elu ajal aru,kõige vähem veel Indrek,kellele see suunatud oli,kuid kindlate sammudega ta oma eesmärgini siiski jõudis.Aegamisi oleks paranenud majanduslik olukord ja ka pere oleks saadud päästetud.Ta sai ka Indrekult tähelepanu,mida oli otsinud ja taga igatsenud ning samuti kõik selle,mis neid mõlemaid köitis.Oleks ta vaid seda ise teadnud ja tunda saanud,sest nagu ma mainisin,oli tunne see,mida Karin otsis.”Aga kui rahvahulk oli juba maha jäänud ja Indrek tundis enda Kariniga üksida,kergitas ta tema pead ja kummardus ise tema veristele huultele lähemale,nagu mõtleks ta neid suudelda.Ometi ei teinud ta seda,vaid vahtis ainult üksisilmi naise tardunud näkku ning ütles kramplikult värisevail huulil:”Kallis,sa armastasid ikka rohkem,kui mina suutsin uskuda .””
KARIN
Martiina Made
Tallinna 21.Kool
11.C klass
Tallinn,2009