"Puhastus" - Sofi Oksanen (0)

Üldine kirjeldus: „Puhastust” võib lugeda väga mitmel tasandil – see on lugu ühest ajastust, ühest riigist, ühest perest , ühest naisest. Tegemist on põnevusromaaniga, kus dramaatiline pinge ei vaibu hetkekski. Teos on eelkõige kriminaalne lugu, kuid klassikalisest kriminaalromaanist erinevalt iseloomustab seda detektiivi puudumine. Samas võib seda ka nimetada kriminaalromaani vormis poliitiliseks romaaniks , milles leidub räigeid seksikirjeldusi ning mis tugineb samaaegselt poliitilisele Nõukogude okupatsiooni päevadel haiget saanud maailmavaatele. See avab ühe suguvõsa painavate kogemuste kaudu Eesti tõrjutud ja vaikitud lähiajaloo ning annab hääle sõja, kommunismi ja tagakiusamise ohvritele. Tuumaks on meeleheitlikest tunnetest sündinud pettus.
Lugu täpsemalt räägib noorest tüdrukust ja vanast naisest, kes on omavahel suguluses, kuid teoreetiliselt ei ole see määrav. Sugulus teeb küll romaani, kuid kumbki lugu võiks olla omaette olemas ka ilma selleta. Loos on ka juttu vana naise õest, kellega neil on täiesti einevad elutõed ja kelle ellusuhtumised on põrkunud ühe mehe olemasolu tõttu.
Lugu, tegelased: Romaani peategelane on Lääne-Eestis elav kuuekümnendates eesti naine, Aliide Truu, kes on ühteaegu pealekaebaja, äraandja, nuhk, kommunist , abielureetur ja mitmekordne mõrtsukas. Aliide, korraliku talu tütar, himustab oma õemeest Hansu ja see ohjeldamatu tunne paneb liikuma romaani süžee. Hans on mehine ja aus noor eesti talumees , keda on kujutatud läbinisti positiivse tegelasena nagu ka tema naist Inglit. Hans on jäänud jalgu poliitilisele keerisele 1940ndatel aastatel ning seetõttu saab temast metsavend . Hansu naine Ingel ja tema õde Aliide ehitavad mehele peidiku oma tallu . Nad teevad talle kambri kahe ruumi vahele, kust ei puudu ka voodi, riiul, millel küünal ning pilt seinal . Tütre Linda eest varjasid õed Hansu ning rääkisid kõigile, et ta suri metsarajal. Nõukogude ajale kohaselt algavad halastamatud ülekuulamised, kus nii Aliide, Ingel kui ka tema tütar Linda saavad kannatuste ja raske alanduse osaliseks , kuid sellest kõigest hoolimata, ei anna nad Hansu jõududele üles. Lõpuks leiab Aliide väljapääsu, ta abiellub parteiorganisaator Martin Truuga. See toob kaasa endaga teiste põlguse, kuna nüüdsest on nad mõlemad punaste poole peal, kuid niiviisi päästab Aliide iseenda naha. Samas müüb ta maha oma õe ja tema lapse, et ise olla võimalikult Hansu lähedal, kes jääb ka pärast naise ja lapse lahkumist aastateks peidikusse. Martini ja Aliide käsi on mängus, et Ingel lapsega küüditatakse ja ei lasta hiljemgi Eestisse tagasi tulla. Samal ajal on Aliidel plaan kunagi Hansuga ise koos elu alustada ning selleks muretseb ta mehele passi ( kino põlengust varastas töölise taskust, hoolikalt valitud). Et aga Hansu meelt lohutada seoses küüditatud naise ja lapsega, kirjutab Aliide talle Ingli nimega kirju, kus räägib, et kõik on korras. Kui Aliidel tuleb plaan kolhoosist lahkuda, uinutab ta oma abikaasa Martini ja kui pärast seda Hans üritab põgeneda metsa, laseb Aliide talle kuuli õlga. Leides kambrist Hansu päeviku taipab Aliide, et mees polnudki kunagi tahtnud temaga koos uut elu alustada, seob ta Hansu kinni ning viskab kambrisse ja sulgeb kõik õhuavad. Sinna Hans ka sureb. Kõik see aeg on Ingel oma psüühiliselt rusutud tütre Lindaga nüüdseks uue elu peal Venemaamal, kus Ingel muutub endassetõmbunuks ning istub vaid akna all ja vaatab taevast tähti. Juttu ajab ta üksnes lapselapse Zaraga, kes nii saabki teada kõik, mis vaja nende kodutalu kohta. Zara lahkub, vanaemalt saadud pilt temast ja Aliidest taskus, parema elu otsingutele Saksamaale, kus temast saab aga prostituut. Töötades prostituudina varjunimega ning teeseldes kedagi teist, ei unusta ta kunagi oma tõelist mina. Amet on Zarale sõna otseses mõttes armistav, tuleb ette sagedasi sinikaid ja haavu, mida tuleb õmmelda. Kui Zaral avaneb võimalus oma ülematega sõita koos Tallinnasse, toob ta ettekäändeks selle, et seal olevat suurem klientuur, kuna ta oskab nii vene, eesti kui ka saksa keelt. Tallinnasse jõudes läheb õhtul Zara kõige kõrgema ülemuse tuppa , lämmatab ta padjaga, võtab taskutest raha ning põgeneb. Lõpuks sihtpunkti jõudes variseb ta esivanemate kodutalu väravasse hingetult maha. Aliide märkab mingit musta kogu läbi akna oma aias ning läheb uurima . Leides eest räpase ja sinikaid täis tüdruku, tekitab see kahtluseid, ehk on tüdruk kellegi poolt saadetud nuhk, kuid siiski laseb ta tüdruku tuppa end kasima ja pakub talle süüa ja magamisaset.
Aliidele ei anna aga rahu tüdruku nö lood, mida ta jutustab oma räsitud ilme ja põgenemise kohta. Lõpuks taipab Aliide, et see on ta õe tütre-tütar ning hoolimata põlgusest ja vihast oma õe vastu, asub ta tüdrukut kaitsma teda tagaotsivate ülemuste Paša ja Lavrenti eest ning otsutab ta peita kambrisse, kus varem oli pesitsenud Hans ja kus tema laip siiamaani vedeleb. Kui mehed lahkumas asuvad, laseb Aliide mõlemale kuuli selga. Samal ajal põgeneb Zara koos kambrist kaasa võetud Hansu pildi ja märkmikuga takso peale ja sõidab minema. Kui maja tühi, kirjutab Aliide veel viimase kirja Inglile , kus mainib, et Ingel ja Linda on oodatud tagasi koju. Pärast seda paneb ta maja põlema ning ise heidab kambris Hansu laiba kõrvale pikali.
Taust: Kuna teose autor on noor ja ei tune Eesti olusid väga põhjalikult, on teosesse sattunud olustikulisi ebatäpsusi: 1947. ei marineerinud eesti naised seeni, 1950. ei olnud meil kasutusel kleeplinti, 1951. polnud veel laste sukkpükse, 1986. sai eesti rahvas ametlikult Tšernobõli katastroofist teada enne maipühi, mitte kümme päeva hiljem.
Autor toob meieni kõik, mis on seotud nõukogude ajaga , väga negatiivses valguses. Näiteks NKVD -mehed ( venekeelne lühend; NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat ) olid vägistajad, karjatalitajate välimus oli kasimatu, parteilaste lapsed tahtsid saada lapsi Leninilt, suitsuvorstid lettidel kubisesid ussidest jm.
Veel oli teoses välja toodud see, et hambaarste peaaegu ei leidunud tollel ajal (Aliide hambaarst sama mees kes ta keldrisse pani) ning velenastel oli komme viinale peale nuusutada käist või hammustada leiba.
Teos ei seleta Eesti ajalugu (vaid on pigem näide sellest, kuidas sünnib müügiedu). Nooremale lugejale ja Euroopa lugejale jääb mulje eestlastest kui närusest ja oma rahvuskaaslaste ning kas või sugulaste vastu kergesti värvatavast rahvatõusust.
Aliide maailm on kitsas , alatu ja hoolimatu , naisena paneb ta kõik panused meestele, sealjuures olles ise kombekas. Aliide kui naine on müstiline, näiteks on ta valmis õetütart isegi lööma seetõttu, et ta on Ingli ja Hansu tütar. Torkis teda isegi nõelaga.
Ingel aga on tõeliselt hea naine, väärikas ja suudab taluda oma saatusekoormat.
Üldine: Kui tahta, võib praktiliselt igas detailis leida mõne vihje (Oli vaikne, nagu tühjaks jäävas eesti külas hilissuvisel päeval ikka, naabri kukk kires,muud midagi.) või metafoori (Aliide oli püüdnud kärbest tund aega maha lüüa, aga viimasel oli õnnestunud võita ja nüüd lendas rasvaselt lae all. Aknast välja vaadates Aliide pilk tungis kärbsemustast läbi , keskenduses muruplatsile välgust pooleks läinud kase ees "Lääne sukkpüksid" läikisid porist hoolimata.)
Raamat oli ülesehituselt huvitav, lugedes igav ei hakanud. Peatükkidega hüpati ajas edasi ja tagasi ning vahepeal kohtas ka Hansu kirjutisi oma märkmikusse.