Viies tase kallis siamaja'' ja `Mu isamaa mu õnn ja rõõm''. Viimane neist on saanud oos Paciuse viisiga Eesti hümniks. Kirjanduslik looming Luuletused Jutukirjandus Ajaloolised jutud Külajutud Näidendid Viimased eluaastad Jannsenit tabas 1. detsembril 1880. aastal halvatus, mistõttu ta täielikult kirjanduslikust ja ajakirjanduslikust tööst loobuma pidi, jäädes avalikust elust juba lõplikult eemale. Ja kuigi dr. Gustav Hirschi ravi tulemusel sai Jannsen kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Oma Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeer vanaduspäevad veetis Jannsen väimehe Heinrich Teine tase Rosenthali juures Tallinnas, viimased eluaastad aga Kolmas tase Tartus. 1889
. 1867 esitas Johann Voldemar Jannsen seltsi kaudu palve organiseerida üle-eestiline laulupidu. Tänu tema organiseerimistalendile ja "Eesti Postimehele" jõuti ettevalmistustöödega valmis ning juunis 1869 võis tartu vastu võtta lauljaid-mängijaid üle kogu eesti. 12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. 1. Detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr. Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. Sünnipäeva. Johann Voldemar Jannsen suri 13. Juulil 1890 Tartus ning ta maeti tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
• Ei tohi inimesi riivata • Ei tohi käsitleda inimest kurjategijana, enne kohtu otsust • Enesetappudest ja katsetest ei kirjutata • Kõiki ei pea idenfitseerima • Eraelu puutuamtus • Fotod ei tohi eksitada • Viitamine • Vastulause • Kui kedagi on riivatud, siis on õigus vastulauseks • Samas kanalis • Parandamaks faktivigu ja tsitaate • Reklaam • Peab olema selgelt eristatud ajakirjanduslikust pildist 3. EESTI MEEDIA JA EETIKA (VAATA SEDA KOODEKSIT) • Pole tsensuuri • Uudised pole kallutatud • Eksitavad pealkirjad ei ole eetilised 4. AJAKIRJANIK JA EETIKA • Lubaduste hoidmine • Erapooletu • Informatsiooni tuleb kontrollida 5. REKLAAM JA EETIKA • Mõjutamisega ajakirjanik kaasa ei lähe • Millal on uudis ja millal arvamus • Kui rääkida firmadega, siis mitmega 6. ALLIKATE KAITSMINE JA TEAVITAMINE • Peab kaitsma nõrgemat osapoolt
ta on loonud ka ballaade ja kirjutanud lastelaule. Koidula luulele omane elamusmõjukus pääseb maksvusele tolleaegse kirjanduskeele arenematusest tingitud konarusest hoolimata; parimais värssides on luuletaja saavutanud rahvapärase kujundlikkuse, kauni kõlavuse ning loomuliku voolavuse. Oma aja kohta oli Koidula värsitehnikanovaatorlik ja teadlikult rakendas ta mitmekesiseid värsivorme ja stroofikat. Koidula jututoodang kasvas välja tema ajakirjanduslikust tegevusest ja 4 ilmus suuremas osas ,,Eesti Postimehe" lisades. Tema mitmekümne töö hulgast (neist suur osa vabu tõlkeid ja mugandusi) on silmapaistvamad ,,Enne ukse lukustamist", ,,Ainuke" ja ,,Tammiste küla ,,vesketondid"" (kõik 1868) ning hilisemast ajast ,,Loigu perenaine" (1881). Koidula vabatõlkeist ja mugandusist on tuntumad Johann Jannseni
3 algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis", on sees tugev tõetera. Friedrich (Fredrik) Paciuse viisile loodud Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks. 1. detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. sünnipäeva. Johann Voldemar Jannsen suri 13. juulil 1890 Tartus ning ta maeti Tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
Laulud". 12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis", on sees tugev tõetera. Friedrich Paciuse viisile loodud Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks. 1. detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Jannsen sai ravi tulemusena kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Hiljem suundus Jannsen tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. sünnipäeva. Johann Voldemar Jannsen haigestus 1880 afaasiasse ning ta suri 13. juunil Tartus . Jannsen maeti Tartu Maarja kalmistule, kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
kogu Eesti. 12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis", on sees tugev tõetera. Friedrich (Fredrik) Paciuse viisile loodud Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks. 1. detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. sünnipäeva. Johann Voldemar Jannsen suri 13. juulil 1890 Tartus ning ta maeti Tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
Tekkis lõhe uue voolu juhi Jakobsoni ja alalhoidlikuma Jannseni vahel, kusjuures noor ja radikaalsem haritlaskond kaldus enamikus Jakobsoni poolele. Jannsen ja tema ajaleht tõrjuti varsti juhtivalt esikohalt tagasi. See mõjus Postipapale masendavalt. Viimast korda säras Jannseni kui avaliku tegelase täht tema organiseeritud II üldlaulupeol Tartus 1879. aastal. Peagi murdus aga ta tervis: papa Jannsenit tabas 1. detsembril 1880. aastal halvatus, mistõttu ta täielikult kirjanduslikust ja ajakirjanduslikust tööst loobuma pidi, jäädes avalikust elust juba lõplikult eemale. Ja kuigi dr. Gustav Hirschi ravi tulemusel sai Jannsen kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Oma vanaduspäevad veetis Postipapa väimehe Heinrich Rosenthali juures Tallinnas, viimased eluaastad aga Tartus. 1889. aastal tähistas Jannsen seal ka oma 70. sünnipäeva, mille puhul sai auaadresse ja tervitusi mitmetelt organisatsioonidelt.
ja kirjutanud lastelaule. Koidula luulele omane elamusmõjukus pääseb maksvusele tolleaegse kirjanduskeele arenematusest tingitud konarusest hoolimata; parimais värssides on luuletaja saavutanud rahvapärase kujundlikkuse, kauni kõlavuse ning loomuliku voolavuse. Oma aja kohta oli Koidula värsitehnikanovaatorlik ja teadlikult rakendas ta mitmekesiseid värsivorme ja stroofikat. Koidula jututoodang kasvas välja tema ajakirjanduslikust tegevusest ja ilmus suuremas osas ,,Eesti Postimehe" lisades. Tema mitmekümne töö hulgast (neist suur osa vabu tõlkeid ja mugandusi) on silmapaistvamad ,,Enne ukse lukustamist", ,,Ainuke" ja ,,Tammiste küla ,,vesketondid"" (kõik 1868) ning hilisemast ajast ,,Loigu perenaine" (1881). Koidula vabatõlkeist ja mugandusist on tuntumad Johann Jannseni nime all avaldatud ,,Ojamölder ja temma minnia" (Tartu 1863, kannel 1864), ,,Perumaa wiimne Inka" (Tartu 1865), ,,Olesja" (1869), ,,Juudit ehk
saavutanud, nii otsustaski ta, e kui tast muusikameest ei saa, siis kirjanik kindlasti. Juhan Liivist saigi kirjanik, ta on tuntud nii luuletaja kui proosakirjanikuna. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1880. aastatel järelromantilises laadis keskpäraste värssidega. Alates 1885. aastast töötas Liiv ajakirjanikuna erinevate väljaannete juures, nagu: "Virulane ", "Sakala" ja "Olevik". "Oleviku" toimetuses küpses Liivil kindel soov hakata vabakirjanikuks. Ta loobus lõplikult ajakirjanduslikust tegevusest ja üüris endale 1892. a. lõpul Tartus väikese korteri lihtsas puumajakeses Hetseli tänavas, mida nüüd on nimetatud Juhan Liivi tänavaks. Seal pühendus ta innukalt loomistööle. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust. Ta jätkas veel mõnda aega
armastus- ja mõtteluulet; ta on loonud ka ballaade ja kirjutanud lastelaule. Koidula luulele omane elamusmõjukus pääseb maksvusele tolleaegse kirjanduskeele arenematusest tingitud konarusest hoolimata; parimais värssides on luuletaja saavutanud rahvapärase kujundlikkuse, kauni kõlavuse ning loomuliku voolavuse. Oma aja kohta oli Koidula värsitehnikanovaatorlik ja teadlikult rakendas ta mitmekesiseid värsivorme ja stroofikat. Koidula jututoodang kasvas välja tema ajakirjanduslikust tegevusest ja ilmus suuremas osas ,,Eesti Postimehe" lisades. Tema mitmekümne töö hulgast (neist suur osa vabu tõlkeid ja mugandusi) on silmapaistvamad ,,Enne ukse lukustamist", ,,Ainuke" ja ,,Tammiste küla ,,vesketondid"" (kõik 1868) ning hilisemast ajast ,,Loigu perenaine" (1881). Koidula vabatõlkeist ja mugandusist on tuntumad Johann Jannseni nime all avaldatud ,,Ojamölder ja temma
üle kogu Eesti. 12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis", on sees tugev tõetera. Friedrich Paciuse viisile loodud Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks. 1. detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. sünnipäeva. Johann Voldemar Jannsen suri 13. juulil 1890 Tartus ning ta maeti Tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis", on sees tugev tõetera. Friedrich 3 (Fredrik) Paciuse viisile loodud Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks. 1. detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. sünnipäeva. Johann Voldemar Jannsen suri 13. juulil 1890 Tartus ning ta maeti Tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
üle kogu Eesti. 12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis", on sees tugev tõetera. Friedrich (Fredrik) Paciuse viisile loodud Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks. 1. detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. sünnipäeva. Johann Voldemar Jannsen suri 13. juulil 1890 Tartus ning ta maeti Tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
kommentaari võimalust samas numbris. • Vastulausega on õigus parandada avaldatud materjalis esinevaid faktivigu ja tsitaate. Vastulauseks ei saa nõuda rohkem aega-ruumi, kui oli kasutada kriitikaks. Vastulause tuleb avaldada viivituseta ja märgataval kujul, ilma toimetusepoolse kommentaarita. • Ebaõige info ilmumise korral tuleb avaldada parandus. Reklaam • Reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu kõigi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist. • Ajakirjanikud ja alalised välisautorid ei edasta samas kanalis reklaamteateid ega kirjuta oma väljaandes oma nime all kommertstekste. • Toodet või kaubamärki esitletakse ajakirjanduslikus materjalis vaid juhul, kui see on põhjendatud. • Tarbijale suunatud ajakirjandusliku materjali puhul peab selgitama, kuidas vastavate toodete valik tehti ning kuidas tooteid testiti.
12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis", on sees tugev tõetera. Friedrich Paciuse viisile loodud Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks. 1. detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. sünnipäeva. Johann Voldemar Jannsen suri 13. juulil 1890 Tartus ning ta maeti Tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk. LOOMING
Tekkis lõhe uue voolu juhi Jakobsoni ja alalhoidlikuma Jannseni vahel, kusjuures noor ja radikaalsem haritlaskond kaldus enamikus Jakobsoni poolele. Jannsen ja tema ajaleht tõrjuti varsti juhtivalt esikohalt tagasi. See mõjus Postipapale masendavalt. Viimast korda säras Jannseni kui avaliku tegelase täht tema organiseeritud II üldlaulupeol Tartus 1879. aastal. Peagi murdus aga ta tervis: papa Jannsenit tabas 1. detsembril 1880. aastal halvatus, mistõttu ta täielikult kirjanduslikust ja ajakirjanduslikust tööst loobuma pidi, jäädes avalikust elust juba lõplikult eemale. Ja kuigi dr. Gustav Hirschi ravi tulemusel sai Jannsen kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Oma vanaduspäevad veetis Postipapa väimehe Heinrich Rosenthali juures Tallinnas, viimased eluaastad aga Tartus. 1889. aastal tähistas Jannsen seal ka oma 70. sünnipäeva, mille puhul sai auaadresse ja tervitusi mitmetelt organisatsioonidelt.
kättesaadav". Tekstides avaneb uus dimensioon - kaubanduslikkus, moe taotlus kui eesmärk iseeneses, kavatsuslik triviaalsus. Eelkõige üheksakümnendatel kujundab ta enesest moekirjanikku, kes kommenteerib ja fikseerib asju, nähtusi, hoiakuid, klisheesid, iidoleid jms., mis on parasjagu moes. Kui eelnevatel aastakümnetel keskendub ta eksistentsiaalsetele probleemidele, siis nüüd tegeleb ta ajutiste kategooriatega. Üheksakümnendatel juhindub ta eelkõige ajakirjanduslikust materjalist ja stiilist, toetub teadlikult üldlevinud mõttestampidele ning analüüsib neid, vaadeldes nende mitmekülgset kasutamist. Uueks tendentsiks on ka vanade lugude ümberkirjutamine, lähtudes kõrvalseisja positsioonilt, moondades ning nihestades endisaegseid mõtteid (Tere, kollane kass!), rõhutatud strukturaalne käsitlus, kirjutamist nautiv, kirjutamist kui protsessi kirjeldav suund (Öös on asju)
Tsensoriks oli kohaliku saksakeelse ajalehe väljaandmises osalenud lektor Friedrich David Lenz. Eestikeelse nädalalehe materjal oli võetud kohalikust, Grenziuse väljaantavast ,,Dörptsche Zeitungist". Üle kahe kolmandiku lehe sisust käsitles aga välismaa sündmusi, eriti muidugi sõda Napoleoniga. Kohalikke ja Venemaa sõnuméid oli lehes üpris vähe. Lisaks avaldati võimude korraldusi ja kuulutusi. Praktilised nõuanded puudutasid põllumajandust ning tervishoidu. Ajakirjanduslikust seisukohast on esile tõstetud, et selles nädalalehes avaldati esmakordselt sõnumeid, mistõttu ajalehe nimetus on omal kohal. Järgmine, palju olulisem ajakirjandusväljaanne oli väsimatu kirjamehe Otto Wilhelm Masingu ,,Marahwa Näddala-Leht" aastail 1821-23 ja 1825. Selle eelkäijaks oli tema ,,Pühhapäwa Wahhe-luggemised" (1818), laadilt populaarteaduslik teos, kuigi algul kuukirjana mõeldud. See sisaldas kirjeldusi ja materjale võõraste maade , looduse ning inimeste kohta
Teiseks kiirustas kitsikus ka suleteenistusele. Nende ebasoodsate tingimuste kiuste ja tõttu sigis tema sulest juba enne keskkooli küpsustunnistuse saavutamist rida uudisjutte ja vestlusi, mis ilmusid alguses ,,Postimehe", pärastpoole enamasti ,,Teataja" veergudel, vahel ,,Noor-Eesti" eelsete ,,Kiirte" vihkudes. Ükski neist noore kirjaniku sõredamaist ja vähemaist esiktoodetest ei pääsenud veel iseraamatut moodustama. Üksikasjalisi bibliograafilisi andmeid Hansen-Tammsaare varasemast ajakirjanduslikust trükingust on märgitud B. Linde esseekogus ,,Omad ja võõrad" (1927). Anton Hanseni õpilasaastail sündinud toodangust leiame Tammsaare nimeliste raamatute kaante vahel hiljem ainult kunstiliselt ja ideeliselt väärtuslikuma valiku. Mõtlen ,,Poiss ja liblik" kogu (1915) täiteks lisatud külarealistlikku järelpõimingut, eriti aga naturalistliku ülekaaluga novellikogu ,,Vanad ja noored" (1913). Viimatimainitud pealkirja kannab kooli
1786 kodumaale tulles hakkas algul koduõpetajaks ja reisis Lääne - Euroopas. Oli pastoriks Lüganusel ja Viru- Nigulas, alates 1815 Äksis, 1821 sai Tartumaa praostiks. Kogu kirjamehetegevus langeb peamiselt Äksi perioodi. Kirjutas kooliraamatuid, kalendreid, tõlkis seadusi ja muid ametlikke dokumente eesti keelde. Teatavasti tegi just Masing ettepaneku võtta eesti keeles kasutusele õ-täht. Suri 15. märtsil 1832, maetud Raadi kalmistule. Ajakirjanduslikust tegevusest: Maarahva Nädalaleht (MRNL) 1821-23, 1825 ja Tallorahwa Ku[u]lutaja 1824-26. NB! Toimetas kahte ajalehte, oli neist teisele ka väljaandjaks, kuid ikkagi põhitöö kõrvalt. MRNL väljaandmise kava tekkis Masingul juba 1817 a. 1818 esitas ta Riias asuvale Liivimaa kindralkubernerile Pauluccile avalduse väljaandmisloa saamiseks, kuid ei saanud. Kasutades tutvusi keisrikojas, õnnestus tal siseministri vahendusel saada leheluba keisrilt eneselt
väljamõeldisele. Ja seejuures on ta kindlalt veendunud, et kui sellele isegi järg-neb tuhandeid ümberlükkamisi, jääb midagi ikka alles. Millegi lihtsast kordamisest kleepub ikka midagi ohvri külge. Seejuures ei tegutse selline lurjus mitte kunagi selliselt, et tema motiividest oleks kerge aru saada ja neid paljastada. Jumal hoidku! Ta teeskleb enese olevat tõsimeelse ja "objektiivse". Ta hakkab lobisema ajakirjaniku kohustustest jne. Veelgi enam, ta hakkab rääkima ajakirjanduslikust "aust" eriti siis, kui saab võimaluse esineda konverentside ja kongresside istungitel, s.t. saab võimaluse ära kasutada neid põhjuseid, mille ümber kogunevad sellised putukad eriti suurel hulgal. Just need lurjused fabritseerivad enam kui kahe kolmandiku ulatuses niinimetatud "ühiskondlikku arvamust". Just sellise saasta vahust väljub lõpuks parlamentlik Aphrodite. 44
annaabi.ee 
