Puupuhkpillid (2)

 
 
 
PUUPUHKPILLID  
 
Termin  ``puupill``  märgib  tämbri  karakterit  ja  pilli  ehitust,  mitte  materjali.  (vanasti 
valmistati  neid  ka  puust).  Põhimõtteliselt  kujutavad   puupillid   endast  silindrilist  ( flööt , 
klarnet ) või koonuselist toru ( oboe ,  fagott ,  saksofon ). Puupuhkpill kujutab endast aukude 
ja  klappidega  toru.  Neid  avades  ja  sulgedes  saab  muuta  helikõrgusi.  Heli  tekitatakse 
puhumise teel. Heli tekitamiselt jagunevad  pillid  kaheks: heli tekitatakse huuliku avasse 
puhumise  teel  –  flöödid  ja  heli  tekitatakse  lesta  abil.  Lesthuulikuga  pillid  jagunevad 
ühekordse lesthuulikuga – klarnet, saksofon ja kahekordse lesthuulikuga – oboe, fagott – 
pillideks. 
Kromaatilist mängu võimaldavad puupillidel ülepuhumine ja toru lühendamine.  
 
 
FLÖÖT 
 
.... on orkestri puupillide rühma üks  kõrgemaid pille – on koos pikoloflöödiga vanimaid 
puhkpille . Flööt on pärit Aasiast. Esialgu nimetati flöötideks lihtsaid puust torusid, millel 
oli tavaliselt 6-8 auku ja mida helikõrguste muutmiseks sõrmedega kaeti.  
Tänapäeval kasutusel olevat flööti täiustas Müncheni õukonnakapelli flöödimängija 
Theobald Böhm. Tänapäeva flöödil on ulatus c1-d4, pilli heli on õrn, kerge.Pill on in C 
häälestuses ehk kõlab sama koha pealt kus mängib ka klaver.  Noodid kirjutatakse  
viiulivõtmesse. Flööte valmistatakse peamiselt metallist. Mängides hoitakse flööti põiki 
paremale poole, heli tekitamiseks vajalikku õhku puhutakse pilli sisse küljel olevast pisut 
kõrgendatud äärtega august erinevalt teistest puhkpillidest mida puhutakse otsast.  
Orkestris kasutatakse tavaliselt kahte flööti ja ühte pikoloflööti.  
 
PIKOLOFLÖÖT on puupillide rühma kõrgeim pill. Omades suure flöödiga peaaegu 
võrdset diapasooni, kõlab ta sellest oktaav kõrgemalt. Väliselt sarnaneb ta flöödile, on 
sellest pisut väiksem. Pikoloflöödi kõlavärv on särav, terav ja kõrges registris kiledavõitu. 
 
 
     
 
 
 
OBOE 
 
..... on kahekordse lesthuulikuga puupuhkpill, mille kodumaaks peetakse Indiat. Oboe 
esialgne kuju areneb välja  XVII  sajandi alguseks Prantsusmaal.Esialgsetel oboedel oli 
kaks klappi.  XIX sajandil võetakse ka tema juures kasutusele Böhmi süsteemi 
mehhanism.  
Kaasaegne oboe kujutab endast kolmest osast koosnevat mustast puust valmistatud 
koonilise toruga  puupilli. Heli  tekitajaks on oboel õhukesest pilliroost valmistatud 
kahekordne lesthuulik. Lestade vahele jääb pilu , millest läbipuhutav õhk paneb lestad 
võnkuma. Teda valmistatakse põhiosas tugevast mustast puust. Pilli aukude ja 
klappidega varustatud toru on umbes 60 cm pikk.  
Oboe  diapasoon on ligi 3 oktaavi  – sib kuni la3. Oboe on samuti in C pill. Noodid 
kirjutatakse viiulivõtmes ja kõlavad nii nagu on kirjutatud. Oboele sobivad 
mängimiseks meloodilised partiid . Erilise tämbri tõttu mis meenutab ninahäält 
kasutatakse teda armastuse, igatsuse, kurbuse väljendamiseks.  
 
 
INGLISSARV ehk altoboe on oboest suurem ja madalama ulatusega pill. Ka inglissarve 
tämber on nasaalse värvinguga, ilmekas ja väljendusrikas. Pilli lest on kinnitatud kõvera 
vasktoru külge, ent sõrmetöö on samasugune nagu oboe mängimisel. Pilli omapäraks on 
veel ka ümmargune ots.  
 
 
 
 
 
 
 
KLARNET 
 
Ta on puupuhkpillide rühma üks tähtsamaid instrumente. Tänu suurtele tehnilistele 
võimalustele, kaunile tämbrile, suurele diapasoonile (üle kolme ja poole oktaavi) ning 
kõige nõrgemast piano pianissimost küllaltki tugeva forteni ulatuvale dünaamikale on 
klarnet pilliks, millele orkestris võib usaldada küllaltki vastutusrikkaid ülesandeid. 
Klarnet on ühekordse lesthuulikuga puupill. Kaasaegse  klarneti  leiutas 1690. aastate 
paiku meister J. C. Denner, kellel on suuri teeneid ka flöödi, oboe ja fagoti tehnilisel 
täiustamisel. Orkestripillina hakati teda kasutama alles XIX sajandi algul.  
Klarneti toru on valmistatud mustast puust või mõnest teatavast tehismaterjalist, 
eboniidist. Toru pikkus on kuni 68 cm. Toru algab peenema nokataolise osaga, millele 
kinnitatakse ühekordne lesthuulik. Klarnet on silindrilise, mitte koonilise toruga 
lesthuulikpill. 
Klarneti mänguulatus on e-a3. Noodid  kirjutatakse viiulivõtmes. Klarnetit on raske 
mängida paljude märkidega helistikes. Klarneteid ehitatakse kahes suuruses – A ja B. B-
klarnet kõlab kirjutatud noodist terve tooni võrra madalamalt ja teda kasutatakse 
mängimiseks bemollidega helistikes. A-klarnet seevastu kõlab kirjutatud noodist poolteist 
tooni madalamalt ning ta on kasutusel dieesidega helistikes. Väga harva kasutatakse C-
klarnetit, mis kõlab nii nagu noodis kirjutatud.  
Orkestris kasutatakse klarnetit nii meloodiliste kui ka kiirete tehniliste soolode 
esitamiseks , samuti aga ka koos teiste pillidega akordinootide toetamiseks. Kaasaegse 
orkestri koosseisus kasutatakse tavaliselt 2-3 klarnetit.  
 
 
BASSKLARNET on meeldiva ja mahlaka tämbriga. Ulatus on tal suure oktaavi Reb kuni 
teise oktaavi mib-ni. Orkestris kasutatakse teda nii akordinootide kui ka karakteersete 
soolode esitamiseks. 
 
 
 
SAKSOFON 
 
Ta on ühekordse lesthuulikuga pill. Huulik sarnaneb klarneti nokkhuulikuga, klappide  
süsteem ja aplikatuur (sõrmede järjestus ja sobitus pillil mängides) aga oboe omaga. 
Valmistatud metallist, kuulub ta konstruktsioonilt ja klappide süsteemilt siiski puupillide 
hulka. Oma kõlakarakterilt paikneb ta puu- ja vaskpillide vahel.  Saksofoni leiutas Pariisis 
töötanud Belgia päritoluga meister Adolphe Sax. Esialgu kasutati saksofone 
sõjaväeorkestrites. Hiljem hakati teda järjest rohkem kasutama  kergemuusika ansamblites 
ja orkestrites. Kaasajal on kasutusel 8 liiki saksofone – alates kõrgemast:sopranino, 
sopran , alt, tenor , bariton, bass , kontrabass ja subkontrabass. Enim leiavad kasutamist – 
sopran in B, alt in Es, tenor in B, briton in Es. Diapasoon on saksofonil keskmiselt kaks ja 
pool oktaavi. Mängutehnilised võimalused on saksofonil väga suured – ülikiiretest 
passaazidest kuni aeglaste pikkade nootideni, nõrgimast pp laia ja kandva f. 
Eriomaduseks on võimalus saksofonil mängida glissandos (helilit helile  libisedes 
mängimine ), mis teistel puhkpillidel puudub. Välimuselt on saksofonid kahesugused – 
sopranino ja sopran on sirged , ülejäänud aga kõverad, mängija poole painutatud 
huulikuga ja ettepoole üles painutatud otsaga – nn. ``piibuga``.  
 
 
 
 
 
FAGOTT 
 
Ta on nagu oboegi kahekordse lesthuulikuga puupuhkpill, on puupuhkpillide rühma 
kõige madalam pill. Tänapäevane fagott kujutab endast kokkusurutud U- kujulist , umbes 
2,5 meetri pikkust toru. See on valmistatud enamasti vahtrapuust.  Ta on ainuke  puhkpill , 
millele pole saadud sobitada klappidesüsteemi. Orkestris kuulub fagott basspillide rühma. 
Fagoti tämber on üpris omapärane. Madalas registris kõlab pill torisevalt, tihedalt ja isegi 
kohmakalt; keskmises registris (c-c1) pehmelt ja pisut tuhmilt; kõrges registris kandvalt. 
Mängutehnikalt võimaldab ta esitada nii kiireid liikumisi kui ka laulvaid, meloodilisi 
lõike. Fagoti diapasoon on kolm ja pool oktaavi – kontraoktavi sib – teise oktaavi re-ni. 
Noodid kirjutatakse bassi- või tenori-, harva viiulivõtmes. Orkestris kasutatakse teda nii 
soolopillina kui ka koos teiste basspillidega.