Feodaalkord, pärisorjuse kujunemine. Keskaja seisused (0)

Feodaalkord , pärisorjuse kujunemine. Keskaja  seisused
Kolm  seisust
Keskaegne ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks.
Vaimulikud, kes kõigi eest palvetasid.
Sõjamehed, kes kõiki kaitsesid.
Töötegijad, kes kõiki oma  tootva  tööga ülal  pidasid .
Sellist ühiskonnakorraldust peeti Jumala poolt seatuks.
Muutke teksti laade
Teine tase
●
Kolmas tase
●
Neljas tase
●
Viies tase
Feodaalkord
Senjööri (isanda) ja vasalli (sõjamehest sõltlase) suhe, mille käigus andis 
senjöör vasallile maad vasalli väeteenistuse vastu.
Feodaalkord kujunes välja kõrgkeskaja alguseks XI sajandil.
Feood
Vasallile antud maad hakati nimetama lääniks (saksa k Lehn –  laen ) ehk 
feoodiks ja selle valdajat vastavalt kas läänimeheks või feodaaliks.
Kuigi läänid olid antud vasallidele ainult kasutada, muutus aja jooksul 
tavaliseks, et neid isalt pojale pärandati. Seega said läänidest perekonna 
pärusvaldused.
Need, kes olid saanud oma maad pärandiks esivanematelt, ei pidanud 
senjöörile truudusvannet andma.
Senjöör
Senjöör (prantsuse k senior – vanem) oli  suurfeodaal  kellest olid sõltuvuses 
feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid  ehk vasallid . Senjööril, kui 
maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline-, kohtu- kui haldusvõim.
Feodaal
Feodaalid olid senjöörile  alluvad  isikud kes said oma senjöörilt maad. Saadud 
maa eest tasusid feodaalid väeteenistusega. 
Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega.
Tavaliselt pidi vasall oma senjööri sõjaväe teenistuses olema 40 päeva aastas 
aga kui senjööril oli teda pikkemaks ajaks vaja pidi ta selle eest maksma.
Vasallidelt oodati ka toetust lunaraha maksmiseks senjööri vangilangemise 
korral ja kingitusi senjööri vanema tütre abiellumise puhul.
Peale selle oli vasallidel õigus ja kohustus senjöörile nõu anda.
Vasallidele kuuluv maa piirdus tavaliselt väikse külaga, kus feodaal enamus 
oma rahast sai. Igal vasallil oli õigus endale truudusvandega uus vasall palgata, 
kes ei pidanud oma senjööri senjööri käske täitma.
Pärisorjuse kujunemine
Kreeka ja  Rooma  hiilgeaegadel olid talupojad vabad väike-ettevõtjad. 
Raskemad  ning ebameeldivamad tööd olid orjade teha. 
Sõjakäikudest, röövretkedest ja majanduslikust kitsikusest ohustatud talupojad 
andsid end ülikutest suurmaavaldajate kaitse alla, vastutasuks andes oma 
maatüki.
Maatükk säilis talupoja käsutuses, kuid ta haris seda nüüd rentnikuna ja pidi 
isandale andamit tasuma .
Läänistatud maade juurde kuulusid ka neid harivad talupojad.
Kuna talupoegade tööta polnud maal väärtust, keelati neil maalt lahkuda. Nad 
muudeti sunnismaiseks. 
Varakeskaja jooksul sulasid orjad ja seni vabad talupojad ühtseks sõltuvate 
talupoegade klassiks.
Paljudes piirkondades anti feodaalidele õigus talupoegade üle kohut mõista.
Enamik talupoegi oli Lääne-Euroopas IX-X sajandiks peaaegu täielikult isandate 
võimu all.
Sellega olid orja ja vaba talupoja vahelised erinevused kadunud. Neid hakati 
nimetama pärisorjadeks.
Täname kuulamast.

Document Outline

• Slide 1
• Kolm seisust
• Slide 3