Arvo valton (1)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas kavatsete oma loengutsüklid üles ehitada ?
  • Kuidas on teie elu olnud senini Tartuga seotud ?
  • Kes teie lastest võiksid ennast tartlasteks pidada ?
  • Millal ja miks te ise viimati Tartus käisite ?
  • Mis on kirjutamisel ?
  • Milliseid kriteeriume te lastejutte kirjutades püüate järgida ?
  • Millele kulub lõviosa teie ajast ?
  • Kui naine paneb karu, naaritsa või mõne teise naha endale uhkeldamiseks ümber ?
  • Kui ka inimene. Kas sa tunned, et said sellest raamatust kuidagi rikutud ?
  • Mis suurt armastust mul sai selle võimu vastu olla ?
  • Kuidas hindate kitsamalt kultuuripoliitikat ?
  • Milline on teie suhe religiooniga ?
  • Kuidas muutus teile lähedaseks soomeugri asi ?
  • Keda oma ametivendadest kõige kõrgemalt väärtustate ?
  • Milline on hea kirjandus ?
  • Mis on Teil vabade kunstide professorina kavas ?
  • Millise rahva juures Te näete kõige suuremat tahtmist ellu jääda ?
  • Mis on Teile eesti kultuuris viimasel ajal rõõmu teinud ?
  • Kuidas majanduskriis üldse kultuurile võib mõjuda ?
  • Mis sealt teiselt poolt maakera erku meelde on jäänud ?
  • Kui keerulised on nende suhted, ütleme, sinu põlvkonnaga ?
  • Kellegi või millegi vastu üles ässitada ?
  • Millist oma teost ise kõige tähtsamaks pead ?
 
Säutsu twitteris
ARVO VALTON
1935-

ALLIKAD:
Väike eesti kirjanduslugu
Eesti kirjanduslugu
a. kull – kulli pilk
j.talvet – tõrjumatu äär
r.veidemann – olla kriitik...
väike eesti kirjanike leksikon
v.vahing – vaimuhaiguse müüt


Väike Eesti kirjanduslugu“ – Märt Hennoste , lk 390-392
Arvo Valton on viljelnud eri kirjandusžanre ( novell , jutustus, romaan, aforism , luuletus , muinasjutt , näidend, filmistsenaarium ), kuid enim on ta mõjutanud eesti novelli arengut.valton on ennekõike novellikirjanik, kelle loomingut iseloomstab kirjanduse uute võimaluste otsimine. Ta on leidnud tunnustust iseseisva juurdlejana.
Saanud noorukina tunda ülekohut(perekond küüditati 1949. a. ja tulevase kirjaniku kooliaastad möödusid Novosibirski oblastis), on Valton kujunenud järjekindlaks vägivalla vastu võitlejaks. Tema protest dogmatismi, ametkondlikkuse, bürokraatia, kõige inimvääritu suhtes avaldus juba 60. aastatel, tuues kaasa valitsusringkondade poliitilisi ja ideoloogilisi süüdistusi.
Valtoni varasemas novellistikas (kogud „ Veider soov“, 1963 ja „Rataste vahel“ 1966) on olulisel kohal inimese soovide ja unistuste maailm. Autor jälgib inimesi ja argielu läbi huumori, nukruse ja maailmavalu. Olemisprobleemide kujutajana saab Valton juba neil aastail proosa uuendajaks.
Murrang Valtoni loomingus ja üldse eesti novellistikas toimus 60.aastate keskel, mil ta avaldas hiljem kogumikesse „Kaheksa jaapanlannat“(1968) ja „ Luikede soo. Karussell “(1968) koondatud novelle . Inimeksistentsi mõtestamiseks võttis Valton nüüd appi groteski ja mudelsituatsioonid, leebet huumorit hakkas asendama satiir. Selleks et uurida inimeste psüühikat ning käitumist juhtivaid tegureid, asetab Valton tegelased grotesksetesse tüüpsituatsioonidesse. Nii laseb ta novelli „ Kalamees “ kangelasel tõsimeeli päev läbi vihmaveeloigust kala püüda. Novellis „Rohelise seljakotiga mees“ loeb nimitegelane jaama ooteruumis viibijatele ette kummalist raamatut, kutsudes selle tegevusega esile kuulajate ja võimude äreva reageernigu. Novellis „ Silmus “ I leiab mees tühjast stepist püünissilmuse ja poeb uudishimust sinna sisse.
1970.aastete alguses, koos üldise ajaloohuvi kasvuga, pöördus ka Valton mineviku poole. Endiselt huvitavad teda inimese olemisprobleemid. Ajalugu on kirjanikule vaid näitelava, kus saab kujutada üle aegade kestvaid seoseid : vaadata mineviku kaudu olevikku ja tulevikku. Seda Valtoni novellistika suundumust iseloomustab kogumik „Õukondlik mäng“ (1972). Novell „Roosa kits “, mille sisuks on kahe Saksa väikelinna vaen roosa kitse kuju pärast, sümboliseerib inimeste võimuiha ja rumalust.
Ajaloolisest ruumist liigub Valton kujutuslikku aegruumi: unenägude ja müütide maailma. Kogus „Sõnumitooja“(1972) annab tooni fantastika . Kirjanik osutab inimese jätkuvale võõrandumisele ja heitlusele ümbritseva keskkonnaga: silmuses( vangis ) olija hakkab tundma hirmu vabaduse ees („Silmus“III,1969).
Kogudes „Pööriöö külaskäik“(1974) ja „Läbi unemaastike“(1975) süveneb Valton inimese alateadvusesse. Teda huvitavad inimese olemis- ja hingeseisundid nähtuna unenägude vahendusel: „Häbi“, „Lend“, „Elu“, „Turv“, „Hetk“. Luues müüte, püüab Valton uurida teispoolsust ja selle seoseid ajaliku eluga.
Arvo Valtoni viimastes novellikogudes „Mustamäe armastus“(1978), „Võõras linnas“(1980), „Rännak giidi saatel“(1988), „Väike valge vangimja“(1996) on järk-järgult süvenenud autori huvi ajakajaliste teemade vastu, olgu neiks siis elukeskkond, looduskaitse, ühiskonna ebakohad, inimeste igapäevasuhted vms. Läinud ühes suunas lõpuni, valib Valton tavaliselt uue aineala ja lähenemisnurga. Ka romaaniloomingus on ta üllatav. „Tee lõpmatuse teise otsa“(1978) räägib Tšingis-khaanist ja tao mungast Chang Chunist. Selle romaaniga astus kirjanik julge sammu kaugete tsivilisatsioonide avastamise teel. „Arvid Silberi maailmareis “(1984) on sürrealistlikule romaanile lähedane armastusromaan , mis räägib Arvidi ja Ilma kümnest fantastilisest reisist maakera eri paikadesse.
Õhise pealkirja all ilmunud lühiromaanides „Üksildased ajas“ I-II(1983-1985) vaadeldakse erinevate inimeste eluõhtut, mil avaneb kõige selgemalt elumõtte ja –töö tähendus.
Autobiograafilise kallakuga romaanis „ Masendus ja lootus“(1989) viib autor lugeja kokku küüditatute eluoluga Siberis .
Arvo Valtoni lasteraamatud kannavad kirjaniku kodanikunime Arvo Vallikivi . Nende hulgas on populaarteaduslik lugu maavarade tekkest („Retk ooboluste riiki“1978), kunstmuinasjutte („Ajaprintsess“ 1981) ja omamütoloogiat („Põhjanala paine 1983).
Arvo Valton on üks tõlgitumaid tänapäeva eesti kirjanikke. Tema teoseid on ilmunud umbes 30 keeles.

Eesti kirjanduslugu“ – Epp Annus , Luule Epner , Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker , lk 488-493(492)
Arvo Valton, kodanikunimega Vallikivi, on sündinud Märjamaal. Lapsena küüditati ta koos vanematega Siberisse, kust sai kodumaale tagasi tulla alles pärast keskkooli lõpetamist. Valton õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis mäeinseneriks ning töötas 1968. aastani tehases. Tema loomingus pääseb aga peagi maksvusele tööstuse ja tehnika vastane hoiak. Kirjandusse tuleb Valton samal ajal Vetemaaga, ent sooritab hoopis otsustavama väljamurde realismi raamidest. 1960-ndate kõige ägedamad debatid peetakse maha just Valtoni loomingu ümber.
Valton alustab novellidega ning jääb sellele žanrile truuks peaaegu paarikümneks aastaks. Algusest peale paistab Valton eesti kirjandusmaastikul silma kui pidevalt ja palju kirjutav autor. Paarisajas enamasti lühikeses novellis kasutab ta leidlikult selle kirjandusvormi võimalusi, astumata siiski žanrireeglite radikaalse purustamise teele. 1970-ndate lõpus asub Valton oma ampluaad avardama kahes suuna, avaldades novellide kõrval nii mahukaid romaane ja jutustusi kui ka aforismikogumikke, pisiproosat, luuletki.
Esimeste kogude „Veider soov“(1963) ja „Rataste vahel“(1966) valdavalt realistlikud elupildid ei eristu kuigivõrd proosa peahoovusest. Poolehoid nn väikesele inimesele, tööpoeesia ja lihtne stiil lähendaksid neid nagu nõukogulikule paradigmale, kuid samas peegeldab Valton argistes pisiasjades nõukogude süsteemi nuripidisusi. Teises kogus saab selgemad piirjooned üks Valtoni kandvaid teemasid, mis on kokku surutud pealkirjakujundusse: tavaline inimene „rataste vahel“, talle arusaamatus bürokraatlikus masinavärgis, mis toodab võõrandumist. Hilisemas loomingus laieneb see loomuliku inimese ehk inimese bioloogilise põhiloomuse ja mehhanistliku tsivilisatsiooni vastuoluks
Argielu veidruste võimendamisest areneb välja modernistlik esteetika , mis kannab novellikogusid „Kaheksa jaapanlannat“(1968), „Sõnumitooja“(1972) ja „Õukondlik mäng“(1972). Kirgi küttis üles „Kaheks jaapanlannat“, eesti modernismi üks tuumteoseid. Väheldase kogu üheksas novellis on nõukogude tegelikkuse pinnalt väljakasvatatud situatsioonidele vajutatud groteski ja absurdsuse pitser. Kogu südamikku moodustavates novellides produtseerib absurdi tegelase ebatavaline ja/või ettearvamatu käitumine, mis viib sotsiaalse masinavärgi tasakaalust välja. Kuivõrd novellid on ankurdatud kaasaja reaalides, saab neid lugeda poliitilise tähendusega paraboolidena, mille teravik on suunatud inimest nivelleeriva ja manipuleeriva süsteemi vastu. Valtoni looming haakub ses suhtes Kesk-Euroopa absurdikirjandusega(S.Mrozek jt). Mitmes novellis tekitab kummastust tegevuse vstuolu tegevuskoha ja sellega seotud kokkuleppeliste reeglitega, n-ö kohatu käitumine. „Salmonellas“ hakkab patsient nakkushaiglas juurutama töökollektiivile obligatoorset poliitilist propagandat; novellis „Rohelise seljakotiga mees“ tekitab ametnikes paanikat valjusti ettelugemine jaamahoones kui avalikus kohas. Niminovellis „Kaheksa jaapanlannat“ visualiseerib haprate, liblikalike tantsijannade ja keemiakombinaadi tohutu räpase masinavärgi terav vastandus opositsioona masinlik-inimlik, mehhaaniline-loomulik. Valton pilkab samuti puhtloogilistel skeemidel põhinevat viljatut teadust ja akademilist bürokratismi(„Aruanne, „Kaks paari pastlaid“). Teaduse ja tehnika progressi idealiseerivates 1960-ndates on Valtoni skepsis küllalt erandlik , ent ta pole ainus – sarnast hoiakut kohtab ka näiteks Jaan Kaplinski luules. Mõnigi 1960-ndatel kirjutatud mõistulugu stalinismist („Ohver“1969) ja KGB-d naeruvääristav novell („Punane pilvik “1967) pääses trükki alles tsensuuri kadudes 1980-ndate lõpus, nagu ka kirjanduslik vastulöök „Kaheksa jaapanlannat“ tabanud süüdistustele – irooniline lugu kriitikust. Kellele kõikjal viirastub Kafka („ Kummitab “ 1970).
Kogus „Sõnumitooja“ muutub situatsioonide side tavategelikkusega veel hapramaks, ülekaalu saab ( kujutlus )mängulisus. Mitmes novellis suhestatakse irooniliselt või paradoksaalselt tegevusruum ja sellele omistatud tähendused: „Vabaduses“ kannab tähendust „suur vaba maailm“ kinnise vaimuhaigla müüriga piiratud õu; novellis „Müür“ osutub aktiivset ja angažeeritud eluhoiakut tähistav müürilõhkumine tegelikult üksnes kompensatoorseks rahmeldamiseks tähtsusetu müürijupi kallal kõrvalisel tänaval; „Tõrvikukandjas“ on universumi vastuseks pime surnukamber. Skepsis sotsiaalse aktiivsuse suhtes laieneb inimelu mõtestatusele üldse, nagu näha novellides sõnumitoojast, kel puudub sõnum („Sõnumitooja“), ekslejast imelike muundumiste linnas, kus leiba asendab pomm , mis pole tegelikult pomm („Vernanda leib“), eriti aga suure eksistentsmudelina mõjuvas kolmeosalises novellis „Silmus“. Suletud ruum on siin ahenenud silmuseks keset lagedat steppi, kus teed viivad ka silmusest mööda – see on valitav realiteet, mitte vältimatus. Vabal tahtel silmusesse läinud mees osutub olevat lõksus. Ta teeb põgenemiskatseid, võitelb ja resigneerub, kuni lõpuks mõtleb püünise ümber koduks ja elupidemeks, loobudes nõnda vabaduse ideestki.
Novellikogude „Pööriöö külaskäik“(1974), „Läbi unemaastike“(1975), „Võõras linnas“(1980) ning valimiku „Mustamäe armastus“(1978) kunstiline reaalsus on subjektiivne ja kujutuslik, nii et Toomas Liiv näeb põhjust tõmmata paralleele Tuglase uusromantiliste novellidega (Liiv 1985: 716). Valtoni fantaasiamängud on allutatud intellektuaalsele huvile, mis on neid käimapanevaks mootoriks . Määramatust ja võimalikkust manifesteerib „Mustamäe armastuse“ raam. Avanovelli „Roostetanud nael“ jutustaja pakub naela seletamiseks välja terve rea lugusid , kuid jätab valiku tegemata – tekst lõpeb mõttepunktidega. Lõpunovell „Mina“ demonstreerib „mina“ määratlematust „teiste“ (inimeste, õunte, putukate jne) positsioonilt. Sellises raamis mõjub püsivuse ja samasuse apoloogia novellis „Pärast unenägusid“ puhtirooniliselt. Valtoni maailmades ei tööta ei põhjuslikkuse printsiip ega loogikareeglid. Kui tegelikkust kontrollivad seadused ei kejti, võib toimuda kõikmõeldavaid metafoore. Valtoni maailmad on tehtud justkui mingist voolavast ja muutlikust , iga tuju ja tahtmise järgi vormitavast ainest. Unenäolise kergusega tekitatakse asju ja inimesi ning pühitakse nad niisama kergesti minema. Aeg, ruum ja subjekt mitmestuvad ja muudavad kuju, situatsioone defineeritakse vajadust mööda ümber. „Tegelikkus“ on kõigest üks ja kaugeltki mitte esmane fiktsionaalse maailma regioon, kust pääseb takistamatult hauatagusesse ilma, unenägudesse, fantaasiaseiklustesse.
Taolise subjektiivse reaalsuse pinnal varieerib Valton identiteedi, armastuse, surma teemasid. Elad unenägudes kui mälestustes, mälestustes kui unenägudes, see on kõik, millest sa koos seisad, öeldakse novellis „Hetk“ („Läbi unemaastike“, lk 110). Valtoni unenäod pole aga intiimselt isiklikud, vaid pigem arhetüüpsed ning kõlbavad sellistena hästi üldiste eksistentsiaalpsühholoogiliste mudelite karkassiks. Novellis „Näitemäng“ mängib „mina“ tundmatut rolli tundmatus näidendis, „Kontrolltöös“ on hädas arusaamatute ülesannetega, novellis „Häbi“ uitab riietatud inimeste seas alasti ringi. Mõnikord elavad tegelased kaksikelu vastandlikes rollides : „Krahvitari“ Johanna on tahtmist mööda kord lossipreili, kord teenijapiiga; Peeter („Metsas“) elab metsas ürgseid loomalikke-loomulikke vaiste järgides täisverelist elu, linnas aga piseneb haledaks haritlasek; tugitoolis kamina ees istuv igamees Artur tunneb end heroilise tulekandjana („ Tulede vahel“). Mõnikord jutustatakse lugu surnu/vaimu teispoolsest vaatepunktist. Armuühenduses on üleloomulikku erootikat („Kuradi armuke “), või on see hoopis hingede ülemeeleline kohtumine („Pööriöö külaskäik“), hingelisest kontaktist võib aga lapski sündida („Mustamäe armastus“). Liigutakse takistamatult läbi aja ja ruumi. Omalaadne tour de force on novell „Mööda meesliini“, mille nappidele lehekülgedele on kokku surutud eesti küla ajalugu, mida Valton näeb allakäigu ja mandumisena.
Kogudesse „Õukondlik mäng“ (1972) ja „Vanad arved“ (1981) koondatud pseudoajaloolised novellid modelleerivad mineviku najal oleviku ja/või universaalseid vastuolusid ning on loetavad mõistulugudena; meetodil on sarnasust Karl Ristikivi „Sigtuna väravatega“. Parimaid on novell „Ohtlik leiutis “, milles kindlate väärtuste kaitsjad panevad üpris veenvate argumentidega põlu alla ohtliku leutise – trükikunsti. Paraboolide kõrval kirjutab Valton Eesti ajaloost, eriti muinas- ja keskajast inspireeritud novelle, filmistsenaariume („Viimne reliikvia “, „Hundisegaduste aegu“) ja näidendeid, kus kohtame nõidu, manatarku ja ravitsejaid – inimesi, kes oskavad vaimujõul vormida reaalsust, umbes nii, nagu suudavad kirjanikud ja teised kunstiloojad. Vaimu vägi ja loomise jõud on Valtonil kõrgelt väärtustatud.
Ajapikku kristalliseeruvad Valtoni loomingus opositsioonipaarid, mille vahel ta mõttemängud kulgevad: tsivilisatsioon -loodus, sootsium -indiviid, ajalugu-hetk/ igavik , mees-naine, ratio- intuitsioon , siinpoolsus- teispoolsus , mateeria-vaim jm. Dekonstruktsioon piirdub enamasti hierarhilise suhte ümberpööramiseg, s.t väärtustatud on paaride teisena nimetatud liikmed, kuid binaarsus ise jääb püsima. Valtoni loomingu sisemine vastuolu tundub seisvat selles, et ratsionaalsust ja loogikat eitab ta mõistuslikult konstrueeritud kunstiliste struktuuride sees. Aforistlik, abstraktne, kohati piibellike paisutustega keel süvendab muljet Valtonist kui ideekirjanikust, ent ta ise rõhutab kirjanduse mängulisust. Talle on omane Koguja skeptiline vaimsus (Kaplinski 1984: 114), mis ohjab intellektuaalset kirge, ideede mängitamist.
1980-ndatel ilmub Valtoni sulest mitu romaani ja jutustust. „Arvid Silberi maailmareis“ (1984, lühem variant 1981) on veel novellitsükli struktuuriga, püsielemendiks mehe ja naise ürgalgne suhe pillavalt metamorfeeruvate fantaasiamaastike taustal. Sel ajal püüab Valton oma sõnul liikuda euroopalikult loogikalt [---] soome- ugri või Siberi rahvaste või indiaanlaste loogika poole, mis on väga lahtine , asjadel ei ole liiga kindlaid põhjusi, nad ei jagune valgeks ja mustaks ega ole raamis ja lõpetatud (Köst 1986: 133). Olulisele kohale tõuseb opositsioon Lääs-Ida, mis lähtub huvist taoismi ja zen-budismi vastu. Ida- aineline ajaloolis- filosoofiline romaan „Tee lõpmatuse teise otsa“(1978) räägib Tšingis-khaani vallutusretkedest ja kohtumisest hiina mõttetarga Chang Chuniga. Esimese võimutungile ja tegutsemistarbele vastanduvad teise vaimuvägi ja sisemine rahu. Kahest nii erinevast vaatepunktist vaetakse elu eesmärgi ja mõtte, surma ja surematuse iidseid küsimusi. 1983 avaldab Valton boreaalsetest müütidest inspireeritud kogu „Põhjanela paine“ nig seejärel kuuest lühiromaanist koosneva tsükli „Üksildased ajas“ (I 1983, II 1985), kus Lääne eluviis ja –väärtused läbi Ida-algupära filosoofiliste mustrite vaadates oma halbusi reedavad. Üksikelu kujutusena on romaan jätkuks varasematele väikestele robinsonaadidele (novell „Tünn“). Valtoni tegelased – lapsemeelne joodik Juku („Õndsusesse kulgev päev“), metsaerak Martin („Üleminekutund“), kaevandusinsener Haldor („ Viissada minutit igaviku algusest“) jt – on loobujad. Nad astuvad elu oravarattast välja, tõmbuvad inimkonna sipelgaelust eemale, ja surevad. Igapäeva masinavärgist väljasseisja pilk võõritab: tsivilisatsiooni hüved leitakse kerged olevat ja inimkonna ohjeldamatu arenemiskirg hinnatakse kuriteoks looduse vastu. Tsivilisatsioonipessimismi tasakaalustab väljapääsuna pakutav sulandumine looduse suurde ringkäiku. Tsükli põhiteemasid on aeg oma eri teisendkujudes. Ideaalseisundiks on igavesti kestev hetk, s.o soovideta puhta olemise olevik - nirvaana -, mida piltlikustab samanimeline tekst tsükli lõpus: üksik mees parvel kesk ääretut ookeani, kokku sulanud kõiksuse ja igavikuga.
1990-ndatel tugevneb Valtoni loomingus rahvuslik meelsus , see politiseerub eestluse märgi all. Nii publitsisti kui belletristina lööb ta kaasa rahvuslike väärtuste taaskehtestamises ja ajaloo valgete laikude katmises, näiteks Siberisse küüditatute elust kõneleva romaaniga „Masendus ja lootus“ (1989). Kogumikus „Rännak giidi saatel“ (1988) näevad trükivalgust ka varem tsensuuritõkkeisse kinnijäänud teosed, sealhulgas tehaseelu absurdi kujutav romaan „Rauakolina etüüdid“ (kirjutatud 1968-1977). Ta tegeleb ühiselu püsistruktuuride mudeldamisega.
Väike eesti kirjanike leksikon, 1988

Valton, Arvo (Vallikivi) on prosaist,luuletaja, stsenarist ja tõlkija. Sündis Märjamaa alevis ettevõtja pojana , koos vanematega väljasaadetuna õppis 1951-53 Novosibirski obl. Tšanõ keskk-s 1951-53, lõpetas Magadani obl. Susumani keskk-i ja tuli tagasi Eestisse. 1954-59 õppis TPI Keemia- ja Mäeteaduskonnas, lõpetas mäeinsenerina, töötas 1959 -61 Maardu Keemiakombinaadis ja 1961-68 Tallinna Mõõduriistade Tehases. 1961-67 õppis Üleliidul. Kinoinstituudi kaugõppes filmidramaturgiat, hiljem töötas stuudio „Tallinnfilm“ toimetuses. KL-i liige(eesti nõukogude kirjanike liit, ensv kirjanike liit, al. 1989 eesti kirjanike liit) 1965, juh. liige 1971 .a-st, esimehe at. 1990-92. Eesti Kinoliidu liige 1979. EV Riigikogu saadik 1992-95. Valtoni esimestele lühiproosakogudele „Veider soov“ (1963) ja „Rataste vahel“ (1966) on tunnuslik argieluseikade leidlik visandamine, 1960.a-te teisel poolel toimus tema loomingus murrang: novellidesse ilmusid satiiril. hüperbool ja grotesk, mis kujunesid
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Arvo valton #1 Arvo valton #2 Arvo valton #3 Arvo valton #4 Arvo valton #5 Arvo valton #6 Arvo valton #7 Arvo valton #8 Arvo valton #9 Arvo valton #10 Arvo valton #11 Arvo valton #12 Arvo valton #13 Arvo valton #14 Arvo valton #15 Arvo valton #16 Arvo valton #17 Arvo valton #18 Arvo valton #19 Arvo valton #20 Arvo valton #21 Arvo valton #22 Arvo valton #23 Arvo valton #24 Arvo valton #25 Arvo valton #26 Arvo valton #27 Arvo valton #28
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 28 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-05-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 140 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor pilveke3 Õppematerjali autor

Lisainfo

infot arvo valtonist. suht mahukas
arvo , valton

Mõisted

Sisukord

  • Kuidas on teie elu olnud senini Tartuga seotud?
  • Kes teie lastest võiksid ennast tartlasteks pidada?
  • Võiks öelda, et kaks on tartlased ja üks õpib Tartus
  • Helen­Vesta on lõpetanud Tartu kunstikooli
  • Tartu kirjandusüritustel
  • Tartus. Mulle meeldib ka see, et haridusministeerium on pooleldi Tartus
  • Arvo Valton
  •  Sündinud 14. detsembril 1935 Märjamaal
  •  Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1965, Eesti Kinoliidu liige aastast 1970
  •  Avaldanud oma loomingut peaaegu 60 raamatus
  •  Tõlkinud ilukirjandust, mis on ilmunud enam kui 40 raamatus
  •  Soome­ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni president aastast 1996
  •  Abikaasa Tiina Vallikivi, lapsed Helen­Vesta, Hannes, Mari, Laur, Maarja ja Hando
  • Eesti Päevaleht
  • Ehatähe valgus”. Milliseid kriteeriume te lastejutte kirjutades püüate järgida?
  •  Kas teismeeas Siberis asumisel viibimine on teie loomingut otse mõjutanud?
  •  Inseneriamet teid ikkagi väga ei köitnud, et läksite stsenaristiks õppima?
  •  Aga kuidas hindate kitsamalt kultuuripoliitikat?
  •  Milline on teie suhe religiooniga?
  •  Kuidas muutus teile lähedaseks soome­ugri asi?
  •  Keda oma ametivendadest kõige kõrgemalt väärtustate?
  •  Need on surematud nimed, aga elavatest?
  •  Lõpuks – milline on hea kirjandus?
  • Piiririik”, mida paljud peavad heaks, aga mitte mina. Ta on hästi  k i r ­
  • Arvo Vallikivi (Valton)
  • • Sündinud 14. detsembril 1935 Märjamaa alevis
  • • 1992–1995 riigikogu saadik
  • Alates 1998 soome­ugri kirjanike assotsiatsiooni president
  • Mis on Teil vabade kunstide professorina kavas?
  • Ülikoolis
  • Kas uue presidendi ajal on soome­ugri rahvaste elu Venemaal kergem või raskem?
  • Kolmekümnendate repressioonid muidugi hävitasid nende tärganud intelligentsi täielikult
  • Millise rahva juures Te näete kõige suuremat tahtmist ellu jääda?
  • Mis on Teile eesti kultuuris viimasel ajal rõõmu teinud?
  • Allikas: ERR Uudised

Teemad

  • Väike Eesti kirjanduslugu“ – Märt Hennoste, lk 390-392
  • Eesti kirjanduslugu“ – Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele
  • Süvalep, Mart Velsker, lk 488-493(492)
  • Elad unenägudes kui mälestustes, mälestustes kui unenägudes, see on
  • kõik, millest sa koos seisad
  • tour de force
  • kindlate väärtuste
  • ratio
  • Koguja skeptiline vaimsus
  • euroopalikult
  • loogikalt [---] soome-ugri või Siberi rahvaste või indiaanlaste loogika poole, mis on
  • väga lahtine, asjadel ei ole liiga kindlaid põhjusi, nad ei jagune valgeks ja mustaks ega
  • ole raamis ja lõpetatud
  • igavesti kestev hetk
  • Väike eesti kirjanike leksikon, 1988
  • Tartu Postimees
  • Ülikooli pressiesindaja teatel kavatsete kevadsemestri loengutes, mis algavad veebruari keskel, 
  • kõnelda kirjandusest, filmikunstist ja tõlkimisest. Miks alustate just nendest ja millest on teil veel 
  • kavas rääkida?
  • Kuidas kavatsete oma loengutsüklid üles ehitada? Kas on teil kavas anda kuulajatele ka kodutöid?
  • Millal ja miks te ise viimati Tartus käisite? Mis teile meie linnas on viimasel ajal head ja halba silma 
  • hakanud?
  • Olete Soome­ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni president ja tõlkinud umbes 30 soome­ugri kirjanike 
  • raamatut. Kui suur on teie arvates olnud tartlaste panus viimasel ajal hõimurahvaste kultuuri 
  • edendamisse?
  • Mis on teie enda loomingust – kui jätta tõlked siinkohal leheruumi nappusel kõrvale – äsja ilmunud 
  • ja kohe ilmumas ning mis on kirjutamisel?
  • Kultuur,Arkaadia eri
  • Arvo Valton – poliitika, eetika ja esteetika”
  • Jürgen Rooste rõhutab, et peale tõlkimise võitleb Valton soome-ugri
  • mälestuste eest ning valutab südant hõimuvellede tuleviku pärast
  • Arvo Valton — sundimatult viljakas 2007
  • Tulge sisse ja vaadake, millised ilusad neiud siin on!” hüüab kirjanik Arvo Valton
  • Vallikivi rõõmsalt telefoni, nii et soome-ugri kirjanduse loengut kuulama tulnud piigad
  • punastavad. Aukartus elava klassikuga kohtumise ees hajub kiiresti, sest klassik ei
  • jäta sugugi hirmsa inimese muljet
  •  Saite äsja komi kirjaniku Vladimir Timini noorsooromaani “Vana­Permi poisi Tikö seiklused” 
  • eestindamise eest lastekirjanduse tõlkimise auhinna. Äsja ilmus teilt endalt uus lasteraamat 
  • Lisaks kirjutamisele annate Tallinna ülikoolis valikainet ja juhite soome­ugri kirjanike 
  • assotsiatsiooni. Millele kulub lõviosa teie ajast?
  •  Oo, nende lugudega kasvasin ma üles. Ei teagi, kui eakohased need jutud lapsele olid, aga
  •  Ei. Arvan aga, et sellise hulga raamatute – teil on ilmunud juba 13 köidet kogutud teoseid ja lisa 
  • on tulemas – kirjutamiseks on kindlasti vaja palju distsipliini ja keskendumist
  • Kui te 1960­ndatel kirjandusse tulite, tekkis varsti skandaal, Valtonit süüdistati lausa sellises 
  • patus nagu eksistentsialism
  • ­ndate lõpus olite ka stsenaristiks menufilmile “Viimne reliikvia”, mis mõjus nõukogulikust 
  • vaatevinklist vist ka päris kahtlaselt
  •  Vahetult vabariigi taastamise järel saite ka seadusandja leiba maitsta. Kuidas neile aastatele 
  • vaatate?
  •  Mulle tundus, et teie maailmavaade on lähemal ida usunditele või loodusrahvaste uskumustele
  •  Teil on minust neli korda suurem elukogemus, mistõttu teil on ohutu ennustada – öelge, kas te 
  • usute praeguste uudiste valguses, et inimkond on 50 aasta pärast alles?
  • Tänavu Tartu Ülikooli vabade kunstide professoriks valitud kirjanik Arvo Valton rääkis ERR Uudistele enda 
  • kavatsustest uues ametis, Venemaal elavatest soome­ugri rahvastest ja eesti kultuuri olukorrast majanduskriisi  
  • tingimustes
  • Kas Te ei karda, et jääte viimaseks vabade kunstide professoriks Tartu Ülikoolis ­ et hoitakse raha kokku ja 
  • kaotatakse see amet ära? Ja kuidas majanduskriis üldse kultuurile võib mõjuda?
  • action­
  •  T. T
  • Küsitlenud 

Kommentaarid (1)

Cheithlyn profiilipilt
Cheithlyn: Ei vaidle vastu, äärmiselt mahukas.
01:15 13-04-2011


Sarnased materjalid

6
odt
Arvo Valton
62
docx
Kirjanduse lõppueksami materjalid
69
doc
Suuline exam
41
doc
Maailmakirjandus
82
doc
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
112
doc
12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused
99
doc
11-klassi kirjanduse eksami konspekt- raamatu kokkuvõtted
42
doc
Nüüdiskirjandus





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !