Leidsid 20 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "7 kl. Eesti keele kokkuvõte". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
ainsus, astmes, käändsõna, omastav, mitmus, tegusõna, õppinud, tege, omastava, osastav, käändsõnad, laadivaheldus, käänded, olevik, infinitiiv, tegija, sõnaliigid, pöördsõnad, käändes, mitmuses, tähistus, lõpud, madu, vältevaheldus, kopra, liide, usklik, tegumood, umbisikuline, kesksõnad, kõnekujundid, alaliigid, luuletus, rahvaluuleNT:käsi->käe,vesi ->vee · A- võib kaduda.NT:vaher->vahtra,tahta ->tahan · G- võib kaduda või asenduda. NT:kurg->kure,põlata ->põlgan · K- võib kaduda või asenduda. NT:sääsk->sääse Vältevaheldus · Eesti keeles on I, II ja III välde. · Vältevahelduses muutub sõnade sisehäälikute pikkus. · Käändsõnadel tuleb võrrelda ainsuse nimetavat(kes?mis?) ja ainsuse omastavat(kelle? mille?). Kui ainsuse nimetav on tugevas astmes ja omastav nõrgas astmes, siis on nõrgenev tüvi. Kui ainsuse nimetav on nõrgas astmes ja omastav tugevas astmes, siis on tugevnev tüvi. NT:keep->keebi (nõrgenev), kitsas-> kitsa (tugenev) · Tegusõnade puhul tuleb võrrelda da tegevus nime ja ainsuse 1. pööret. Kui da tegevus nimi on tugevas astmes ja ainsuse 1.p on nõrgaas astmes, siis on nõrgenev tüvi. Kui da tegevus nimi on nõrgas astmes ja ainsuse 1.p on tugevas astmes, siis on tugenev tüvi.
d) Hüüdsõnad (väljendavad emotsioone, nt oi, ai, halloo). 5.Vormiõpetus:tüvi,liited ja tüvevaheldus Lisamine e aglutinatsioon tunnuste ja lõppude lisamine, nt kassi+de+le Tüvevaheldus sõna tüvi muutub, nt pood : poe, lammas : lamba. a) Astmevaheldus astmevahelduslikul sõnal on mõned vormid tugevas (alles k, p, t, g, b, d või s või on need häälikud kahekordsed) ja mõned vormid nõrgas astmes. Jaguneb: 1)laadivaheldus- *sarnastumine (lamba:lammas-t) *asendumine (selja:selga) *kadu (sea:siga) 2)vältevaheldus-vaheldub II ja III välde (põlve:põlve) 3) geminaadi vaheldus- muutub geminaat glusiil või s-üksikhäälikus(aita-n:aida-ta, poisi:poissi) Võrdled käändsõnade juures ainsuse omastavad ja osastavat vormi.
vaba, tule, see, alla, ja. Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud – need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina, nt laeva/ga. Nullmorfeem – morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus (ARV), olevik vs minevik (AEG), nominatiiv vs partitiiv (KÄÄNE), kindel vs käskiv kõneviis (KÕNEVIIS) Nullmorfeemi asemel kasutatakse ka terminit varjatud morfeem. Jäänukmorfeem – aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja =
aglutinatsiooni teel. Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduse puhul muudetakse sõnatüve. Käändsõnade A-tüvi (ainsuse omastav) ja B-tüvi (ainsuse osastav). Tegusõnade A-tüvi (mina vorm) ja B-tüvi (da-tegevusnimi). Tüvevokaal on tüves avalduv vokaal nt. koera. 5 tüvevahelduse liiki Astmevaheldus (tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks variant tugevas astmes, teine nõrgas astmes) Jaguneb kaheks: (1) Laadivaheldus Laadivahelduslike sõnade tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrga astme tüvavariantis see aga puudub või on asendunud teise konsonandiga. Nt: jala jalga, hamba hammast, anda- annan, õmmelda-õmblen (2) Vältevaheldus tugeva astme tüvi alati III vältes, nõrk aste aga II vältes. Nt:
morfoloogilist ainest, nt vaba, mine, see, alla, ja. Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina. 6) Nullmorfeem morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus, olevik vs minevik, nominatiiv vs partitiiv, kindel vs käskiv kõneviis jne. Nullmorfeemi asemel kasutatakse mõnikord ka terminit varjatud morfeem. Nullmorfeem avaldub ka käskiva kv ainsuse 2. pöördes: tee, käi, samuti osastava käände lõpus pesa-tüüpi sõnadest. 7) 1 Jäänukmorfeem aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride
Paljud sõnad on reduplikatiivsõnad, mis näitavad matkitava heli korduvust, nt auh-auh, röh-röh. 17. Tüve astmevaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus. Astmevaheldus on sõna sisehäälikute muutumine käänamisel või pööramisel. Jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Laadivaheldus, selle iseloomustus ja näited. Vältevaheldus, selle iseloomustus ja näited. Laadivahelduse korral eri astmes tüvevariandid erinevad teineteisest sulghääliku või s-i esinemise või puudumise poolest. kolle : `kolde Vältevahetuse korral muutub ainult sõna välde. `kapp : kapi Nõrgenev ja tugevnev astmevaheldus. Milliseid vorme võrreldes määratakse a) käändsõnade ja b) pöördsõnade astmevaheldus või selle puudumine? 18. Lõpuvaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüviallomorfide jagunemine lõpu- vahelduse seisukohalt: lähtetüved, muutetüved ja lühenenud tüved
20. Tüvevaheldus sõnavormide moodustamisviis, mille puhul muudetakse sõnatüve (jalg/jala/jalga) 21. Käändsõnade A-tüvi on omastava käände tüvi ja B-tüvi osastava käände tüvi. Tegusõnade A-tüvi on kindla kõneviisi oleviku esimese pöörde tüvi ja B-tüvi da-tegevusnimi. Sõnastiku vorm nimetav; ma-tegevusnimi 22. Astmevaheldusmall tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasused NB! Kui A-tüvi on nõrgas astmes, siis on nõrgeneva tüvega sõna. Kui A-tüvi on tugevas astmes, siis on tugevneva tüvega sõna. 23. Vokaalivaheldus sõna tüve vokaali reeglipärane vaheldumine mingi teise vokaaliga Vokaalivaheldusega moodustatakse käändsõnade mitmuse osastava käände vorme ja omadussõnade võrdlusastmeid. Lühikese mitmuse osastava moodustamine ainsuse osastava käände järgi: TULEB TIGE PENI JA URISEB kändu kände kassi kasse kuuske kuuski A KASS KÕRTSIS EI KÄI U
paradigma koosseisu määravad morfoloogilised kategooriad, millega see sõna seostub. Paradigma maht ehk liikmete arv oleneb sellest, kui palju omavahelisi kombinatsioone vastavate kategooriate liikmed annavad. Konkreetse sõna sõnavormide hulk võib paralleelvormide võrra suurem olla. Käändsõna paradigma Eesti keele käändsõna paradigmas on kahe arvu ja 14 käände kombinatsioonina 28 liiget. Nt sõna kala paradigma on järgmine: kääne arv ainsus mitmus Nimetav kala kalad Omastav kala kalade Osastav kala kalasid ~ kalu Sisseütlev kalasse kaladesse Seesütlev kalas kalades Seestütlev kalast kaladest Alaleütlev kalale kaladele Alalütlev kalal kaladel Alaltütlev kalalt kaladelt Saav kalaks kaladeks Rajav kalani kaladeni Olev kalana kaladena Ilmaütlev kalata kaladeta Kaasaütlev kalaga kaladega Käändsõna formatiivivariandid
Astmevahelduse abil väljendatakse suur osa eesti keele käändsõnade ainsuse omastavat ja osastavat käänet. Vokaalivehelduse abil väljendatakse mitmuse osastava käänet ja omadussõnade võrdlusastmeid. Kujuvaheldus otseselt grammatilist tähendust ei väljenda, ometi on vaja seda teada, et õigesti sõnavorme moodustada. Astmevaheduse liigid: laadi- ja vältevaheldus. Astmevaheldus on selline tüvevaheldus, mille puhul sõnatüve üks variant on tugevas, teine nõrgas astmes. Laadivahelduslike sõnade tugevus astmes esineb sulghäälik või s , nõrga astme puhul need on asendunud mingi muu hääliku või kaovad tüvest. Näide: lammas (N) lamba (T), küüs (T) küüne (N). Vältevaheldusliku sõnade tugevaastme tüvi on kolmes vältes ja nõrk on teises vältes. Näide: kapp (T) kapi (N). Vokaalivaheldus on tähenduselt teisel kohal eesti keele tüvevahelduseks. Vokaalivahelduse puhul muud
Tegelikud keeled on eri tüüpide segud. Greenbergi kvantitatiivne morfoloogiline tüpoloogia (1954) 100-sõnalised tekstid 8 keelest Sünteesi-, aglutinatsiooni-, liitmis-, derivatsiooni-, muutemorfoloogia-, prefiksi-, sufiksi-, isoleerivus- jt indeksid WALS Morfoloogiline tüpoloogia Morfoloogiline tüpoloogia Eesti keele morfofonoloogiast Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused: Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks allomorf tugevas, teine nõrgas astmes. Kujuvaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõpeb mõnes vormis konsonandiga, mõnes vokaaliga. Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve Käändsõnadel ainsuse omastava ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet Pöördsõnadel kindla kõneviisi ainsuse oleviku 1. pöörde ja da- tegevusnime tüvi, nt loen : lugeda Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse liigid:
Käändsõnadeks on: nimisõnad (nt koer, auto), omadussõnad (nt ilus, sinine), arvsõnad (nt kolm) ja asesõnad (nt sina, keegi). Käände Küsimused, mis käändele Näide nimi vastavad (ainsuses ja mitmuses) 1. Nimetav Kes? Mis? Tüdruk Tüdrukud 2. Omastav Kelle? Mille? Tüdruku Tüdrukute 3. Osastav Keda? Mida? Tüdrukut Tüdrukuid 4. Sisseütlev Kellesse? Millesse? Kuhu? Tüdrukusse Tüdrukutesse Kohakäänded 5. Seesütlev Kelles? Milles? Kus? Tüdrukus Tüdrukutes 6. Seestütlev Kellest? Millest? Kust? Tüdrukust Tüdrukutest
· kaks kõnet (kõneliiki) -- 1) jaatav (ma loen, nad lugesid, loetagu), 2) eitav (ma ei loe, ta ärgu lugegu, ärgu loetagu) Tegusõna käändelised vormid väljendavad üldist tegevust, kuid ei väljenda kõneviisi, isikut ja arvu. Käändelisse vormi kuuluvad: ma- ja da-tegevusnimi (infinitiivid), v- ja tav-kesksõna (oleviku kesksõnad), nud- ja tud-kesksõna (mineviku kesksõnad) -- lugema, lugeda, lugev, loetav, lugenud, loetud. 14 käänet: nimetav, omastav, osastav, sisseütlev, seesütlev, seestütlev, alaleütlev, alalütlev, alaltütlev, saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev Sõnaliigid · käändsõnad · nimisõna (ehk substantiiv): loom, kivi, Mart · omadussõna (ehk adjektiiv): hea, kollane, suur · asesõna (ehk pronoomen): mina, selline, mis · arvsõna (ehk numeraal): üks, seitseteist, neljas · pöördsõnad · tegusõna (ehk verb): tahtma, käima, mõtlema
4) keeled, rahvused eestlane, vene keel ajalugu, matemaatika, eesti 5) õppeained keel 2 KÄÄNDED KÄÄNE KÜSIMUS AINSUS MITMUS 1. Nimetav kes? mis? raamat raamatu / d 2. Omastav kelle? mille? raamatu raamatu / te 3. Osastav keda? mida? raamatut raamatu / i / d 4. Sisseütlev kellesse? millesse? kuhu? raamatusse raamatu / te / sse 5. Seesütlev kelles? milles? kus? raamatus raamatu / te / s 6. Seestütlev kellest? millest? kust
NIMISÕNAD TEGUSÕNAD SIDESÕNAD nt taevas, kivi, auto nt lendama, laulma nt ja, ning, ega, või OMADUSSÕNAD HÜÜDSÕNAD nt hall, raske, värviline nt aitäh, noh, tere, hallo, ennäe ARVSÕNAD MÄÄRSÕNAD(kuulub tegusõna 1) põhiarvsõna (kui palju?) juurde) 2) järgarvsõna (mitmes?) 1) kohamäärsõna (kus?) nt üks, kolm, kuraditosin, pool 2) ajamäärsõna (millal?) 3) viisi- ja seisundimäärsõna (kuidas?)
Kokku- ja lahkukirjutamise põhimõtted Nimisõnade kokku- ja lahkukirjutamine Kahe nimisõna kokku- või lahkukirjutamine sõltub täiendsõna käändest. Lahkukirjutamise erandid (kirjutatakse kokku): 2-silbilised täiendsõnad, kui tekib omaette tähendus (mõiste): o lastearst o lasteaed pikemad täiendsõnad kindlakskujunenud ühendeis o vanadekodu (pansionaat) o võõrastemaja (hotell) Liiki ja laadi väljendav ainsuse omastav kirjutatakse kokku (nt juturaamat, pildiraamat), kuuluvust näitav lahku (nt venna raamat, tädi raamat). Täiendi mõju ainsuse omastava reeglile Kui täiend täpsustab täiendsõna, kirjutatakse liiki väljendav ainsuse omastav lahku. Omadus-, arv-, ase-, määrsõna ja nimisõnaühendite õigekiri Omadus-, arv-, ase- ja määrsõna kirjutatakse järgnevast nimisõnast tavaliselt lahku, nt suur maja, kolm nurka, tolle aja, kummuli paat. Kohanimede kokku- ja lahkukirjutamine
Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna keele kõige olulisem üksus. Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna: 1. esineb üksi 2. liigub tervikuna, ei jäta oma osasid maha 3. omab tähendust On ebatüüpilisi sõnu, nt artiklid, mida ei saa sõna juurest liigutada, nt "ei" ei liigu tegusõna eest kuskile; sidesõnad. sõnavormid - ühe ja sama sõna eri kujusid, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab. Sõnavormid erinevad üksteisest oma grammatilise tähenduse poolest. sõne teksti statistiline üksus; tühikute vahel olev üksus. Sellest räägitakse teksti pikkuse puhul lekseem sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma, mõnikord eristatakse tüve ja juurt.
2. loomatõunimetused: tori hobune, ungari meriino, herefordi veis, jorksiri siga, põhjakaukaasia pronkskalkun (vt ka märkus 3); 3. keelenimetused: eesti, hispaania, jaava, ruanda keel; Kanada eesti keel, Briti inglise keel; 4. rahva- ja hõimunimetused: läti rahvas, paapua hõimud. Märkus 1. Rahvuskuuluvuse märkimiseks (erinevalt kohakuuluvusest) võib kohanime omastava käände väikese tähega kirjutada ka mõnedes muudes ühendites: eesti kirjandus, kodueesti kunstnik, väliseesti laulja, läti rahvalaulud, jaapani kunst, vene ballett, araabia maad. Näiteks kui kirjutame väikese tähega prantsuse maalikunstnik, siis tahame sellega märkida, et ta on prantsuse rahvusest, või toonitada, et ta esindab prantsuse rahvuslikku maalikunsti; vrd Prantsuse maalikunstnik = Prantsusmaa maalikunstnik, maalikunstnik Prantsusmaalt.
omadust kui niisugust, ütlemata midagi selle omaduse määra kohta; eesti keeles puudub algvõrdel tunnus; • Keskvõrre - ehk komparatiiv on omadussõna kategooria, mis väljendab seda, et kirjeldataval olendil, asjal või nähtusel on omadust suuremal määral kui mingil teisel; eesti keeles on keskvõrde tunnuseks m, mis liitub tavaliselt algvõrde omastava käände tüvele; • Ülivõrre - ehk superlatiiv on grammatiline kategooria (võrdlusaste), mis väljendab seda, et kirjeldataval olendil, asjal või nähtusel on omadust suuremal määral kui ühelgi teisel samasse rühma kuuluval olendil, asjal või nähtusel; Ülivõrde moodustamiseks on eesti keeles kaks võimalust: liitülivõrre ehk kõige-ülivõrre ja lihtülivõrre:
2) Analoogia: ebareeglipärasusi keeles püütakse tasandada- ebareeglipäraseid vorme kohandatakse, et need kohanduksid reeglipäraste vormidega, mis on moodustatud produktiivse reegli järgi Nt. Mitmuse tunnus de/te on üldistunud enamiku käänete mitmuse vormides, sest teine mitmuse tunnus I sulandus eelneva täish.-ga mille tagajärjel tekkis erinevaid häälikuid (-e,-I,- u). Et nii palju ebareeglipärasusi vältida, võeti kasutusele de: mitmuse omastav vorm 3) Keelekontakt: Erinevate keelte kõnelejad suhtlevad omavahel ja laenavad keelelisi üksusi. Keelekontakti näide: Prantsuskeel on tekkinud ladina keelest kontaktis frangikeelega. Keelte liigitusalus *genealoogiline (sugulus ja päritolu) Keeletüpoloogia vt. Lisalugemine Moodle's. Üldkeeleteadused 22.09 · Foneetika-häälikud · Fonoloogia-häälikute ühendid · Morfoloogia-morfeemid, nende moodustamine ja liitmine sõnadeks
produktiivse reegli järgi. 3. KEELEKONTAKT: Erinevate keelte kõnelejad suhtlevad omavahel ja laenavad keelelisi üksusi. MÕTLEME NÄITEID! (fb) Analoogia näide Eesti keele mitmuse tunnud de/-te on üldistunud enamiku käänete mitmuse vormides, sest teine mitmuse tunnus i sulandus eelneva täishäälikuga mille tahajärjel tekkis erinevaid häälikuid (-e, -i, -u). Ebareeglipärasuse vältimiseks hakati analoogselt mitmuse omastava vormidega (nt kalade) vormide munest, pesis, siilel asemel kasutame vorme munadest, pesades, siilidel. Areaalne (kasutuspiirkond ja kontatid) · Keelte jaotus vastavalt kõnelejaskonna piirkonna/riigi geograadilise asendile; · Ei ole puhas geograafiline jaotus, lisaks asukohale arvestatakse veel nt vastastikust suhtlust, ajalugu, keelte kontakte; · Substraaat, adstraat ja superstraat on kontaktis olevate/olnud keelte liigid;
annaabi.ee 
