20. sajandi alguse revolutsioonide mõju Eesti riikluse välja kujunemisele (0)

20. sajandi alguse revolutsioonide mõju Eesti riikluse välja kujunemisele
20. sajandi alguses toimus mitmeid revolutsioone, mis mängisid suurt rolli Eesti vabamaks muutumisel ning selle ala eraldumist Venemaast. Samuti muutsid need inimeste igapäevaelu ja tõmbasid inimesi endaga kaasa. Toimus traagilisi sündmusi nii Tallinnas, kui ka mujal. Kaasatud olid kõik: talupojad kui ka linlased. Linnades korraldati miitinguid ja talupoegade osaks jäi mõisade rüüstamine ja nende mõjuvõimu nõrgestamine üle kogu Eesti. Enamasti tagasihoidlik eestlane oli valmis ennast mitmeid kordi kokku võtma ja tegema ühtselt mõistetavaid avaldusi Eesti vabamaks muutmise nimel. Samuti tähendas see muutuste ootamist valitseva korra suhtes riigis, kuna sellega poldud rahul.
1905. aastal toimus revolutsioon , mille ajendiks oli Verine pühapäev. Tallinnas korraldati tööliste streike, peeti miitinguid ja leidsid aset kokkupõrked politseiga. Peagi levisid rahutused ka Tallinnast väljapoole haarates kaasa ametnikke, tudengeid, õpilasi koolides, mõisamoonakaid, sulaseid ja taluomanikke. Streigid muutusid peaaegu igapäevaseks, millega kaasnes ka mõisavara hävitamine ning sagedased kokkupõrked politseiga ja sõjaväega. Väga palju koostati palvekirju, milles nõuti eesti keele kasutusala laiendamist ning omavalitsuse-, kooli-, kiriku- ja maareformi. Eriti tugevaks muutus revolutsiooni mõju siis, kui tervet maailma tabas streik ning tänavad täitusid töölistega. Suleti töökojad, koolid, vabrikud ja ametiasutused. Rüüstati relvakauplusi ja viinapoode, lauldi revolutsioonilisi laule, tehti rutakaid otsuseid ja peeti tormilisi miitinguid. Nõudmiste toetuseks toimunud suurel rahvakoosolekul avas aga sõjaväeüksus rahva pihta tule ja hukkus 94 inimest, haavata ja vigastada sai aga 200. Suurt kasu tõi Eestile hilinenud 17. Oktoobri manifest, millega lubas Nikolai II anda Venemaale parlamendi, põhiseaduse ja kodanikuõigused. Tänu selle läbikukkumisele loodi Eestis mitmeid poliitilisi organisatsioone. Esimene Eesti partei, Eesti Rahvameelse Erakonna, moodustasid Postimehe ümber koondunud liberaalid ja teise, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse Uudiste toetajad. Juba sama aasta detsembri alguses jõudsid vabadusepäevad haripunkti . Paljudes kohtades mindi üle emakeelsele asjaajamisele ja kooliharidusele, boikoteeriti riigi viinapoode ja kõrtse, loobuti sõjaväeteenistusest ja maksude maksmisest ning loodi relvastatud salku. Mõnel pool moodustati vanade vallavalitsuste asemele revolutsioonilised komiteed ja kuulutati välja „vabariike“. Vabaduse lõpu tõi 10.detsembril kehtestatud sõjaseadus Harjumaal , mis tõi kaasa arreteerimise alguse. Sõjaseaduse eirajad kogunesid Volta tehasesse, kus oraatorid õhutasid viha ja vägivalda mõisnike vastu. 12.detsembril algaski mõisate põletamine, millega liitusid ka mõisatöölised ning vabaduspäevad lõppesidki vägivallaga. Eestis hakkasid tegutsema karistussalgad, kes hukkasid ligi 400 inimest, sealhulgas ka 53 süütut inimest, kelle tappis Karl von Sieversi salk. Peale neid kohutavaid sündmusi põgenesid ka palju rahvuslikud liidrid (Päts, Teemant , Martna jt) välismaale.
Järgmised mitu aastat valitses Eestis sõjaseisukord, mis tühistati alles 1908. aastal. Kuid see ei taganud veel normaalset elu. Jätkus kirjasõna tsenseerimine, igasugused poliitilised meeleavaldused olid endiselt keelatud ja enamik revolutsioonipäevil tekkinud omaalgatuslikke organisatsioone suleti. 1917. aasta alguses oli ka kogu Venemaa krahhi äärel. Majanduses oli inflatsioon , suur puudus oli kütusest, toiduainetest ja tarbekaupadest, transpordisüsteem ei toiminud . Ka sõjavägi oli kaotamas võitlusvõimet, kasvas sõjatüdimus, tugevnesid äärmuslikud meeleolud ning kõneldi paleepöördest ja keisri kukutamisest. Veebruari lõpul Petrogradis vallandunud toitlusrahutused kasvasid kiiresti üle revolutsiooniks. Eestisse jõudsid teated keisri troonist loobumisest ja impeeriumi pealinnas puhkenud rahutustest 2.märtsil. Tallinnas vallandus ülelinnaline streik ja toimus 20 000 osavõtjaga miiting . Üles köetud rahvas suundus punalippude ja mässulaulude saatel poliitilisi vange vabastama. Tolle aegse vangla juures, mis tänapäeval on tuntud Paksu Margareeta nime all, tapeti vanglaülem ja paar valvurit, väravad murti lahti, vangid vabastati ja hoone süüdati põlema. Selle eeskujul toimus sama ka teistes Tallinna vanglates . Rüüstati ka politsei- ja kohtuasutusi. Nende aknad-uksed peksti puruks, tänavale kuhjatud mööbel ja dokumendid põletati maha. Relvastatud sõdurid tapsid ohvitsere ja politseinikke. Terve öö oli Tallinnas ja ka teistes linnades rahutu . Kuulda oli laske ja purjus jõukude lärmi ning mitmel pool loitsid tulekahjud . Õnneks likvideeris omaalgatuslikult loodud miilits korratused üsna kiiresti.
Selle revolutsiooniga avanesid erinevad arenguväljavaated kõigile Vene impeeriumi rahvastele. Juba märtsis taaskehtestas Venemaal võimule tulnud Ajutine Valitsus Soome põhiseaduse, kuulutas välja Poola iseseisvuse ja alustas läbirääkimisi Ukrainale autonoomia andmiseks . Ka eestlased seadsid eesmärgiks autonoomia. Sellest oli räägitud juba 1905.aastal, kuid siis polnud reaalseid samme autonoomia poole võimalik astuda. Märtsis tehtigi Tartus nõupidamisel autonoomiaseaduse projekt. See esitati Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks, kes aga viivitas sellega, kuna nii suure otsuse sai vastu võtta ainult Venemaa Asutav Kogu. Kuna see puudus ja selle valimised olid ka küsimärgi all, otsustasid eestlased valitsusele survet avaldada. 26. Märtsil toimus Petrogradis hiiglaslik demonstratsioon , millest võtsid osa 40 000 inimest, kellest ligi 15 000 olid relvastatud sõdurid. Selline demonstratsioon avaldas sügavat muljet tavakodanikele ja ka Vene valitsusringkondadele. Vaid neli päeva hiljem, 30. Märtsil, avaldati Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu juhtimise ajutise korra kohta. Selle järgi ühendati Eestimaa ja Liivimaa kubermangud. Järgnevalt asendati kubermanguvalitsusse ja selle allasutustes töötanud vene ametnikud eestlastega ning kohalik võim anti eestlastest maakonna komissaride ja miilitsaülemate kätte. Eesti keel kuulutati ka ametlikuks asjaajamiskeeleks ning tehti ettevalmistusi hariduse üleminekuks eestikeelsele kooliharidusele. Peamine eesmärk oli Venemaa föderaliseerimine ja täieõiguslik Eesti osariik Vene föderatsiooni koosseisus , kuid unistustes jõuti ka Eesti iseseisvuseni.
Nendel aastatel toimus mitmeid pöördelisi revolutsioone, kus leidus palju vägivalda ning mis muutsid eestlaste igapäevast elu väga suurel määral. 1905 aasta revolutsiooni tagajärjel loodi Eesti esimesed erakonnad , mis koondusid Postimehe ja teine tööliste liidrite ümber. Sellele järgnenud mõisade põletamise tagajärjel tapeti karistussalkade poolt ligi 400 inimest, Sõjaseisukord lõpetati 1908 aastal. 1917 aastal algas Venemaal krahh, mis lõppes miitingutega nii Tallinnas, kui mujal Venemaal. Kõige suuremaks osutus 40000 osavõtjaga miiting Petrogradis, kus nõuti eesti aladele autonoomiat ja kubermangude liitmist. Sellega saavutati Eestimaale autonoomia ning siin maal kuulutati ametlikuks asjaajamise keeleks eesti keel. See kuulutati välja vastava määrusega 30. märtsil. Koolid läksid üle eesti keelsele õppele ning edasi mõeldi juba Eesti iseseisvumisele.