Kooli nimi Referaat Karpkala (Cyprinus Carpio) Koostaja: Juhendaja: Koht ja aasta Sissejuhatus Karpkala on kodustatud liik, kes on kasvatussüsteemidega kohastunud. Liik ei ole tundlik vee kvaliteedi ja temperatuuri suhtes. Karpkala võib elada igasugustes aeglaselt voolava või seisva veega veekogudes. Karbid on kõigesööjad ning toituvadpeamiselt zooplanktonist, põhjaloomastikust, detriidist ja veetaimede osadest. Karpkala loodusliku vormi nimetatakse sasaaniks (soomuskarbiks) ning sellel on suured ühtlaste vahedega soomused. Kultuurvormid (peegelkarpidel) on soomuseid vähe ja need paiknevad ebaühtlaselt. (,,Karpkala" juuni 2012) 1. Bioloogia 1.1Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes) karpkalalaste sugukonda ja ( Cyprinidae) omanimelisse perekonda ( Cyprinus). ( Leili Järv) 1.2Morfoloogia
Peipsi tint Tintlased on väikesed sihvakad kalakesed tumeda selja ning hõbedaste külgede ja kõhuga. Neile iseloomuliku värske kurgi lõhna tõttu kutsutakse neid tihti ka "kurgikaladeks". Peipsi tindile on meelepärane aeglaselt voolav või seisev vesi. Nad on mageveekogudes põhja lähedal elutsevad parvekalad, kes toituvad põhiliselt zooplanktonist. Suguküpsed kalad neelavad meeleldi ka põhjas elavaid usse ning väikesi kalapoegi. Levinud põhjapoolkeral, Rootsis, Soomes. Eestis põhiliselt Peipsi järves ja Võrtsjärves. Kudema hakkab tint tavaliselt mai esimesel poolel tuulevarjulises veesisese taimestikuga kohtadesse. Marjaterad kleepuvad veetaimedele, liivale või kivisele põhjale. Tindi vastsed kooruvad 5 mm pikkustena, kuid nende edasine kasvutempo varieerub üsna tugevasti
Püügi aeg Aastaringselt Paljunemine Kudenemisaeg algab kevadel pärast jääminekut . Koeb tavaliselt aprilli lõpusmais ja seesee kestab kuni ühe kuu. Kleepuvad marjalintide jupid takerduvad tihti veelindude jalgade külge, kes neid ka teistest täiesti eraldatud umbveekogudesse kannavad ja sellisesel kombel ahvena elupaika laiendavad. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist 4-21 päevaga Kala toit Noored toituvad loomsest hõljumist -zooplanktonist, võivad süüa teiste Kalade ning liigikaaslaste vasteid. Täiskasvanud jahivadkiiska ja särge ; Suurjärvedes tinti; rannikumeres Ogalikku, luukaritsat ja räimemaine Üksikud ja vanemad isendid püüvad saakkalu sagedamini varitsedes, nooremad jälitavad liikuvaid kalu. Info allikas et.wikipedia.org Google Annaabi Suur tänu tähelepanu eest!
Hüdraloomad kuuluvad veeselgrootute klassi, ainuõõssete hõimkonda. Hüdrad elutsevad peamiselt meres, toituvad zooplanktonist ja pisikaladest. Hüdrad paistavad rohekat värvi, kuid tegelikult on hüdrade keha läbipaistev ning selle roheka värvuse annavad neile rohelised vetikad, kes elavad hüdrade kehas. Väljaspoolt katab hüdrade keha epiteellihasrakkude kiht. Need rakud kaitsevad hüdrat ning täidavad ühtlasi ka lihasrakkude ülesannet. Niisiis koosnevad epiteellihasrakud tsütoplasmalisest osast ja lihaselisest osast. Samuti paiknevad hüdra välimises kihis epiteelrakkude vahel kõrverakud
Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ei kuulu.
Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ei kuulu.
tükeldatult laiali. Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ta ei kuulu.
Mere-ja järvemuda Muda tekke Mudad on tekkelt settemudad, mis on ladestunud seisva veega järvedes ja varjatud merelahtedes. Eesti pärastjääaegsetes veekogudes lõpuni lagunemata orgaanilisest ainest kujunenud mudad on üsna mitmekesised. Mudade füüsikalis-keemilised omadused olenevad suurel määral veekogu füto- ja zooplanktonist, mikroelementide ja mineraalide sisaldusest. Sõltuvalt ladestumise keskkonnast jagatakse mudad kahte põhirühma: mageveejärvede muda ehk sapropeel ja soolaste veekogude muda ehk meremuda. Muda on tumedat värvi püdel aine, mida kasutatakse kas ravi- ehk tervisemudana või põllumajanduses olenevalt mineraalide ja orgaanilise aine sisaldusest. Järvemuda Järvemudaks loetakse klastilisest, karbonaatsest või orgaanilisest ainest koosnevat
ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Röövtoidule võivad noorkalad üle minna juba 4 cm pikkuselt, aga harilikult juhtub see 10 cm pikkuselt. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ahven ei kuulu. Muuhulgas on ahven kuulutatud Soome rahvuskalaks. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu
Toitub ka väiksematest kaladest. Kasutamine: hea maitsega valge liha, vähe väikseid luid. Rasva on kohas vähe ( 0,5 -2%) kalorid 80-100 küpestamine,praadimine (paneeritult, parim) Haug (Esox lucius) Haug on hauglaste sugukonda haugi perekonda kuuluv röövkala. Haugil nooljas keha, mis külgedelt lamendunud, pardinokka meenutav suu. Pikkus 50 150 cm, 35 kg, elab kuni 30 aastat. Paikneb jõgedes, järvedes, rannikumeres, toitub kaladest, konnadest, pardipoegadest, vesikirpudest, zooplanktonist. Kasutatakse: Haugi liha on rasvavaene 1- 1,5%, kalorsus 80-90 kcal 100g kohta. Liha on eripärase lõhna ja maitsega, natuke kuiv ja tuim. Keskpärane söögikala. Keedetult/ hautatult (supid, road) soolatatult, kuivatatult. Angerjas ( Anguilla anguilla) Angerjas on angerlaste sugukonda angerja perekonda kuuluv kala. Ohustatud liik. Pikkus 1,5 -2 m, kaalub 4-6 kg. Värvus tumeroheline või pruun, nahk limane ja libe. Maduja kehaga kala. Öise eluviisiga kala, elab
Noorelt elab kaldalähedases rikkaliku taimestikuga vees, hiljem meeldib rohkem kaldast eemal olev ja taimestikuvaene paik mudase (vähem liivase) põhja lähedal. Eluviis võib olla nii liikuv, kui paikne. Aktiivsus on enam-vähem võrdne kogu ööpäeva jooksul, ehkki toitumine langeb peamiselt hommiku- ja õhtutundidele. Ta on parvekala. TOITUMINE Latka toit on väga mitmekesine - praktiliselt kõik söödav, mis ta veekogu põhjast tuhnides leiab. Noorkalad toituvad rohkem zooplanktonist. Aasta lõikes on kõige intensiivsem toitumine suvel, ööpäeva jooksul aga hommikul ja õhtul. Toidu leidmisel on peamiseks meeleks nägemine, tähtis roll on ka kuulmisel SIGIMINE Suguküpsuse saavutab suhteliselt hilja (isastel 5...9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane
alustavad avaveelist eluviisi. (www.bio.edu.ee) Röövtoidule võivad noorkalad üle minna juba 4 cm pikkuselt, aga harilikult juhtub see 10 cm pikkuselt. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ei kuulu. Ahven valib oma jahialadeks peamiselt veetaimestiku varjulised sopid, kuid väga sageli võib teda kohata veekogu keskel. Parvekalana ründavad ahvenad "organiseeritult" ja
Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ei kuulu. HAUG Haug on meie sisevete levinumaid kalu
Järve- ja meremuda Referaat Teele Sikka Juhendaja: Ain Vellak Tartu 2014 1 Sissejuhatus Eesti mudad on oma tekkelt settemudad, mis on ladestunud seisva veega järvedes ja varjatud merelahtedes. Eesti pärastjääaegsetes veekogudes lõpuni lagunemata orgaanilisest ainest kujunenud mudad on üsna mitmekesised. Mudade füüsikalis-keemilised omadused olenevad suurel määral veekogu füto- ja zooplanktonist, mikroelementide ja mineraalide sisaldusest. Sõltuvalt ladestumise keskkonnast jagatakse mudad kahte põhirühma: mageveejärvede muda ehk sapropeel ja soolaste veekogude muda ehk meremuda. Muda on tumedat värvi püdel aine, mida kasutatakse kas ravi- ehk tervisemudana või põllumajanduses olenevalt mineraalide ja orgaanilise aine sisaldusest. Ravimuda tekib pikemaajaliste füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste protsesside tagajärjel.
sest suurem osa marjast langeb kiskjatele söögiks. Munast koorunud heeringas on kala, kes hakkab kohe ülespoole ujuma. Viimastel aastatel on püütud nii palju, et nende arvukus kahaneb kiiresti. Iseloomustus Atlandi ookeani põhjaosas ja sellega piirnevas meredes elav heeringaline on 30-40 cm pikk. Tema vormid erinevad kudemisaja ja koha, rände, viljakuse, selgroolülide arvu jm. poolest. Heeringad hoiavad suurte parvedena ülemistesse veekihtidesse ning toituvad zooplanktonist, eriti vähikestest. Heeringad elavad avameres, kus nad tõusevad öösiti veepinna lähedale, et seal hõljumikogumitest toituda. Neil on küll väiksed hambad, kuid lõpusepiid toimuvad urnana, püüdes avatud suuga ringiujuvale heeringale justkui iseennesest saaki. Kasutamine toidus Heeringas on oluline majanduslik kala. Värsket heeringat püütakse Rootsi rannikult, kusjuures kõige paremaks peetakse sügisest ja talvist heeringat.
Kehal leidub palju suvaliselt paiknevaid musti laike. Rinnauimed ulatuvad kõhuuimede alustest tahapoole. Joonis 2. Jämepea. http://www.kalapeedia.ee/u/kalad/j%C3%A4mepea.jpg Kasv ja eluiga Jämepea on kiirekasvuline kala. Täiskasvanud kalad võivad olla küllaltki pikkad. Suurimate püütud kalade kaal on olnud 65 kg ringis ja pikkus kuni 145 cm. Keskmiseks pikkuseks on 60 – 82 cm. Pikimaks eluaeks arvatakse 20 aastat. Toitumine Suguküpse jämepea menüü koosneb peamiselt zooplanktonist, kuid ta sööb ka fütoplanktonit ja detriiti. Leviala Jämepea on soojalembeline kala. Looduslikult elutseb Hiina jõgedes, Amuuri jõgikonnast lõuna pool. Taimevohamise takistamise eesmärgiga on teda asustatud Euroopasse, Lõuna- ja Põhja- Ameerikasse ning mitmetesse Aasia riikidesse (India, Pakistan). Osad riikides, näiteks USA's, on jämepea muutunud invasiivseks liigiks. Nende ja ka teise karpakala liikide leviku takistamiseks on USA's vastu võetud ka riiklikud tegevuskavad.
Linnulaatadel hõivavad lunnid harilikult kõige ülemise vööndi, sest seal on pinnas pehmem. Pesauru kraabib lunn jalgade ja võib-olla noka abil. See on tavaliselt kaarjas, harvem sirge, 12 m, heades tingimustes 3 m sügavune. Vanad, korduvalt kasutatud urud muutuvad mitme kambriga labürintideks. Pesavooderdis on kasin, koosneb rohukulust ja sulgedest ning vahel vetikatest. Lunn toitub peamiselt kaladest näiteks heeringas, moiva, tobias, kuid ka koorikloomadest, zooplanktonist, limustest, vähkidest ja hulkharjasussidest. Koaala Koaala on koaalalaste sugukonda kuuluv kukkurloom. Nad elavad põhiliselt Ida- Austraalias. Koaala on Austraalia üks tuntumaid loomi. Aborigeenide keeles tähendab sõna koaala looma, kes ei joo. Koaala on esmaklassiline ronija ja võib elada mitu aastat puude otsas maapeale laskumata. võib elada mitu aastat puude otsas maapeale laskumata. Koaaladel on teravad küünised ja nad suudavad
toidulauda ei vähenda. 7.Ökoloogilised globaalprobleemid Merereostus ja toiduahelad Kogu elu aluseks veekogudes on fütoplankton, mille moodustavad imepisikesed, vabalt hulpivad taimekesed, mis kasutavad päikesevalgust liitumiseks ning kasvamiseks. Nende taimede keskel elavad väikesed loomad, keda kutsutakse zooplanktoniteks pisikesed täiskasvanud vähilaadsed, väikesed meduusid ja suuremate mereloomade vastsed. Zooplanktonist toituvad kalad alates makrellist kuni sinivaalani suurima maamunal elutseva loomani. Kalad ja muud loomad, kes ise otse või kaudselt planktonitest toituvad, on toiduks teistele loomadele suuruselt röövkaladele ja merilindudele. Üks mere mürgiste ainetega reostatud tõsisemaid tagajärgi on nende ainete kogunemine loomade kehadesse, kes seisavad toiduahela madalamal astmel. Toiduahela lõpus asuvate liikidele võib koos toiduga organismi sattuv mürgiannus olla surmav
3 PEIPSI TINT (suur suu, sale, silmad suuremad, kui meritindil) Tintlased on väikesed sihvakad kalakesed tumeda selja ning hõbedaste külgede ja kõhuga. Neile iseloomuliku värske kurgi lõhna tõttu kutsutakse neid tihti ka "kurgikaladeks". Peipsi tindile on meelepärane aeglaselt voolav või seisev vesi. Nad on mageveekogudes põhja lähedal elutsevad parvekalad, kes toituvad põhiliselt zooplanktonist. Selts haugilised. Sugukond hauglased. HAUG. Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Selts angerjalised. Sugukond angerlased. ANGERJAS. (madujas, väga pikk uim)
intensiivsemalt õhtupoolikul kella 16 ja 21 vahel, kasutades siis üle 50% päevasest söödast. Teine intensiivne toitumisperiood on hommikupoolikul kella 8 ja 12 vahel. Peale vee temperatuuri mõjutavad kalade toitumist ka järsud ilmastiku muutused. *Vihm, tugev tuul ja äike võivad kalade toitumise katkestada. Ilma paranemisel toitumisrütm ja toidu tarbimine taastuvad. Söötmise tehnika: Startersööta tavaliselt ei kasutata - vastsed õpivad ise sööma toitudes tiikides arenevast zooplanktonist. Starterit võib kasutada (nagu ka keedetud muna või Artemiat) vastsete kasvatamisel basseinides. Suur karpkala toitub põhjast - söötmise kohas on vajalikud söödalauad või kastid, et sööt ei valguks laiali ega vajuks põhjamudasse. Söötmisreziim: Söötma hakatakse tiikides mõne nädala vanuselt - alates kalade kaalust 2-3 g. Optimaalne kasvutemperatuur on 21 - 250, alla 150 pole mõtet sööta. Söödetakse 2 korda päevas - kuni 5 % kehakaalust. Tiikides kasvatamisel ei sorteerita
päevasest söödast. Teine intensiivne toitumisperiood on hommikupoolikul kella 8 ja 12 vahel. Peale vee temperatuuri mõjutavad kalade toitumist ka järsud ilmastiku muutused. Vihm, tugev tuul ja äike võivad kalade toitumise katkestada. Ilma paranemisel toitumisrütm ja toidu tarbimine taastuvad. 132 Söötmise tehnika: Startersööta tavaliselt ei kasutata - vastsed õpivad ise sööma toitudes tiikides arenevast zooplanktonist. Starterit võib kasutada (nagu ka keedetud muna või Artemiat) vastsete kasvatamisel basseinides. Suur karpkala toitub põhjast - söötmise kohas on vajalikud söödalauad või kastid, et sööt ei valguks laiali ega vajuks põhjamudasse. Söötmisreziim: Söötma hakatakse tiikides mõne nädala vanuselt - alates kalade kaalust 2-3 g. Optimaalne kasvutemperatuur on 21 - 250, alla 150 pole mõtet sööta. Söödetakse 2 korda päevas - kuni 5 % kehakaalust
tükeldatult laiali. Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ei kuulu. Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala
Parasiidi areng toimub vaheperemehe (sõudiklase) osavõtul. Parasiidi munad koos kala ekskrementidega langevad veekogu põhja, kus munas areneb koratsiid, kelle keha on kaetud ripsmetega. Nende abil liigub ta vees. Koratsiidi neelavad alla sõudiklased, kelle kehas areneb see 710 päevaga invasioonivõimeliseks protserkoidiks. Need koratsiidid, kes ei satu sõudiklasse, hukkuvad mõne päevaga. Kalad, eriti noorkalad, toitudes zooplanktonist, neelavad invadeeritud sõudiklasi ja nakatuvad botriotsefaloosi. Kala sooltorus areneb protserkoid 23 nädalaga suguküpseks helmindiks, kes pärast munade väljutamist hukkub. Parasiidi munad ei talu kuivamist ja ei pea vastu madalal temperatuuril. Botriotsefaloosi haigestuvad sagedamini karpkala, valgeamuur, hõbekoger, koger. Tiigimajandeis esineb haigus ainult samasuvistel karpkaladel, vanemad kalad on parasiidikandjad. Haiged kalad on loiud,
Planktoniks e. hõljumiks nim vees hõljuvate taimede ja loomade kogumit. Tavaliselt on hõljumiorganismide kulgemiselundid nõrgalt arenenud ja nende aktiivse liikumise võime piiratud. Seetõttu need organismid hõljuvad vees enam-vähem passiivselt, kandudes vee liikumise mõjul ühest kohast teise. Planktilise eluviisiga võivad olla nii taimed kui ka loomad. Vastavalt sellele räägitakse fütoplanktonist ehk taimehõljumist, nis koosneb üherakulistest või koloniaalsetestvetikatest, ja zooplanktonist ehk loomahõljumist, mille tähtsamateks koostisosadeks on ainuraksed, väiksemad hulkraksed( keriloomad, paljud koorikloomad) ja mitmesuguste loomade(usside, koorikloomade, limuste,kalade) monad ja vastsed. Kalade vees hõljuvate marjaterade ja vastsete tähistamiseks kasutatakse nimetust ihtüoplankton. LÄÄNEMERE FÜTOPLANKTON- liigiline koostis oleneb otseselt selles veekogus valistevatest tingimustest, esmajooned soolsusest, mis enamasti määrab ära ka
Hiina kalakasvatus on väga intensiivne. Kalasaagid pole tegelikult suurenendud, vaid kalakasvatuste arvelt. Kalakasvatus on 1/3 kogu kala saagist. Kalakasvatus on just arenenud Aasias ,Vietnam ,Tai ,Indias. Euroopas on peamiselt lõhi kasvatamine. Kalapüügiga on hõivatud peaaegu kogu maailmameri. Inimeste arv pidevalt tõuseb ja seetõttu püütavast kalast nimeste vajadusi i ei rahuldata. Võimalus kasvatama hakata meres .Või õpitakse tegema midagi zooplanktonist. Põhjus: maailmas kasutatav kalapüügi tehnika on nii võrd täiuslik juba . See tõttu kalavarusid vähe . Laevastik on arenenud, lossimisaparatuur arenenud. Ülekasutamine. Püütakse 200-2500m sügavuselt. 3.Kalavarude seisund maailmas ja kalasaakide edasise suurensamise võimalused ,näited kalavarude üleekspluteerimisest(L 1-1.8-13) Kalavarude üleekspluteerimine põhjustab ülepüüki.Kolm kala eluiga läheb kalavarude taastumiseks.
kehaõõnde, kus 1214 kuuga areneb plerotserkoid. Kala kehaõõnes võib linnuroni parasiteerida mitu aastat. Linnud invadeeruvad kala süües. Nende seedetrakti sattunud plerotserkoid areneb juba mõne tunni kuni mõne päevaga suguküpseks ja hakkab munema. Lõpppere mehes on linnuroni elu lühike, kestes mõnest päevast mõne nädalani. Liguloos esineb kõige sagedamini keskealistel kaladel. LõunaEesti järvedes täheldatakse liguloosi sagedamini lati kal, nurul, särjel jt zooplanktonist toituvail kaladel. Parasiit toitub peremehe kehavedelikest ja eritab toksilisi aineid. Invadeerunud kalad jäävad kasvus ja arengus teistest maha ja kõhnuvad, tekivad aneemia ja teised ulatuslikud muutused vere koostises. Haiged kalad ujuvad pinnakihtides, lasevad end sageli küljele või tõuseb neil kõht ülespoole. Kohtadesse, kus on rohkesti haigeid kalu, kogunevad kalatoidulised linnud, kes leiavad sealt rikkalikku saaki.
Pimedusstaadium - fotosünteesi teine etapp, mille tulemusena moodustub glükoos. Protsessi käigus seotakse CO2 ning kasutatakse valgusstaadiumi reaktsioonides moodustunud NADPH2 ja ATP molekule. Pimedusstaadiumi reaktsioonid moodustavad Calvini tsükli. Pinotsütoos - ümbritsevast keskkonnast vedelike aktiivne omastamine teatud tüüpi rakkude poolt rakumembraani sissesopistumise teel. Plankton - ehk hõljum, mis koosneb fütoplanktonist ehk taimhõljumist (vetikad) ja zooplanktonist (väikesed hõljuvad loomakesed: vesikirbulised, aerjalalised, keriloomad jt.). Plasmiid - bakterirakus esinev väike DNA rõngasmolekul, milles sisalduvad geenid on vajalikud kasvukeskkonna eripäraga seotud ensüümide sünteesiks. Plastiid - membraanidest koosnev taimerakule omane organell. Pigmentide sisalduse alusel eristatakse kloro-, kromo- ja leukoplaste. Platsenta (emakook) - imetaja (ka inimese) loodet ümbritseva kõldkesta ja emaka
annaabi.ee 
