Nimetu (0)

Sarnased õppematerjalid

25

doc

Kalade referaat

Tallinna Teeninduskool Leevika Vilja 021K Referaat Sissejuhatus Mis on kala? Kalad on üldnimetus vees elavatele kõigusoojastele keelikloomadele. Termin ei oma tänapäeval süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel kokkuvõtliku mõistena sarnase välimusega loomade klasside esindajate kohta. Ajalooliselt on ta siiski ka taksonoomilise ühikuna käibel olnud (klass Pisces). Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii

Bioloogia

17

doc

IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam

Ihtüpatoloogia ­ on veterinaaria osa, mis käsitleb kalade haigusi (sh nakkushaigusi ja invasioonihaigusi) ja mürgistusi. Seega ihtüpatoloogia on kalade patoloogia. Patoloogia ehk haigusõpetus on arstiteaduse ja veterinaaria haru, mis uurib haiguste põhjusi, teket ja nähte ning organismi haiguslikke muutusi. Paaljudele haigustele iseloomulikke üldisi seaduspärasusi käsitleb üldpatoloogia, eri haiguste probleeme eripatoloogia ehk kliiniline patoloogia. Haigus on bioloogiliste (bakterite, viiruste, parasiitide), mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste, toiteliste või muude tegurite toimel tekkinud häire organismi normaalses elutalituses. Haiguse kulus eristatakse 4 järku: 1) Peiteehk latentsusjärgus (nakkushaiguste puhul lõimetus ehk inkubatsioonijärk) kliinilised tunnused puuduvad ning loom näib olevat terve. 2) Eelehk prodromaaljärgus ilmnevad esimesed haigustunnused, mis on paljude haiguste puhul ühesugused kehatemperatuuri tõus, hing

Kalade ihtüpatoloogia ja toksikoloogia

6

doc

Kahepaiksed

Kahepaiksed Sissejuhatus Kahepaiksed on selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii vees kui ka maismaal. Sigimiseks peavad nad minema vette, seal arenevad nende järglased. Nii nagu kaladki on kahepaiksed kõigusoojased ja arenevad moondega. Hingata saavad nad kopsudega ja läbi naha. Kuival maal liikumiseks on neil kujunenud jäsemed. Kohata võib neid eelkõige niisketes elupaikades. Kahepaikseid on maakeral üle 3000 liigi, neist Eesti elab 10. Kahepaiksete hulka kuuluvad päriskonnad ja sabakonnad. Välimus Sabakonnalised on sisalikulaadse kehakujuga, päriskonnaliste keha on lamendunud. Enamikul neil on täiskasvanutena kaks paari jalgu, mida nad liikumisel erineval määral ka kasutavad. Vees elavatel vastsetel - kullestel - jalad esialgu puuduvad. Kahepaiksete nahk on õhuke ja paljas, kuid näärmeterikas. Vees elavatel liikidel on nahk ühtlaselt limaga kaetud. Troopiliste alade kahepaiksed on tihti väga erksavärvilised, meil levinud li

Bioloogia

21

docx

Läänemeri

LÄÄNEMERE ÜLDISELOOMUSTUS Läänemeri ehk Balti meri, Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel olev Atlandi ookeani sisemeri, on sügavale mandrisse ulatuv riimveekogu, mida maailmamerega ühendavad kitsad ja madalad väinad. Läänemere pindalaks on 365 000 km², koos Taani väinadega 386 000 km², Koos Kattegatiga 420 000 km². Läänemere keskmiseks sügavuseks on 55 meetrit, maht umbes 20 000 km³. Põhjareljeefi ja hüdroloogilise reziimi sarnasuse alusel käsitletakse mõnikord Kattegatti Läänemere osana. Mere läänepiiriks võetakse Jüütimaa kirdeosas olevat Skageni neeme ja loode pool Göteborgi paiknevat Marstrandi saart ühendav joon. LÄÄNEMERE LIIGESTUS JA TÄHTSAMAD SAARED Nii bioloogiliselt kui ka kalamajanduslikult on osutunud otstarbekaks Skagerrakki, Kategatti ning Taani väinu käsitleda koos, nn. üleminekupiirkonnana. Läänemere läänepiiriks aga loetakse ühelt poolt Darssi ja Gedseri neeme vahelist veealust künnist. Läänemere sellise piiritluse bioloogili

Läänemere elustik

12

rtf

Arvestuse piletid vastustega

PILET 1 1. Haiguse mõiste, haiguse järgud, tuua ka näide suvaliselt valitud haigusest Haigus on bioloogiliste (bakterite, viiruste, parasiitide), mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste, toiteliste või muude tegurite toimel tekkinud häire organismi normaalses elutalituses. Haiguse kulus eristatakse 4 järku: 1) Peiteehk latentsusjärgus (nakkushaiguste puhul lõimetus ehk inkubatsioonijärk) kliinilised tunnused puuduvad ning loom näib olevat terve. 2) Eelehk prodromaaljärgus ilmnevad esimesed haigustunnused, mis on paljude haiguste puhul ühesugused kehatemperatuuri tõus, hingamise ja pulsi sagenemine, isukaotus, toodangu ja töövõime vähenemine. Organism võib selles järgus bioloogiliste kaitsereaktsioonide abil haiguste põhjustest ja nende tagajärgedest vabaneda. 3) Kliinilise avaldumise ehk kulminatsiooniehk haripunktijärgus ilmnevad talitushäire

Kalade ihtüpatoloogia ja toksikoloogia

55

pdf

Vähk ja vähikasvatus

VÄHK JA VÄHIKASVATUS Vähikasvatuse seminari Jäneda, 15.-16. märts 2001 õppematerjal Koostanud Ari Mannonen ja Tiit Paaver Koostatud toetudes Soome ja Eesti õppekirjandusele Käesoleva õppematerjali koostamiseks on kasutatud kirjandust: Kirjavainen J. 1996 Hämeen Ravunviljelyopas. Kala- ja riistahallinnon julkaisuja 23. 117 lk. Järvenpää T., Tulonen J., Erkamo E., Savolainen R., Setälä J. 1996. Ravunviljely ­ menetelmät ja kannattavuus. Riistan ja Kalantutkimus, 111 lk. Koostajad tänavad nende autoreid. Ari Mannonen Tiit Paaver 2 SISUKORD Eessõna 1. Vähi bioloogia........................................................................ 5 1.1. Vähid ja nende kehaehitus....................................................... 5 1.2. Vähi elutsükkel.....................................................................7

Kalakasvatus ja varude rikastamine

47

doc

Puisniitude loomastik

EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja

Pärandkooslused

35

doc

Pärandkoosluste loomastik

Eesti Maaülikool Metsandus- ja maaehitusinstituut Metsakorralduse osakond Pärandkoosluste loomastik Juhendaja lektor  Tartu 2011 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................2 Sissejuhatus.............................................................................................................................3 Putukad pärandkooslustel........................................................................................................4 Selgroogsed ( Rannaniitude selgroogsed)............................................................................14 Karjatamine pärandkooslustel...............................................................................................30 Pärandkoosluste linnustik (Matsalu rahvuspargi näitel).......................................................

Pärandkooslused

Meedia

Kommentaarid (0)