XX sajandi Eesti (0)

Eesti 20-ndal sajandil
   19. sajandi ärkamisaeg tähendab Eestis peamiselt aastaid 1860-1880.
1985. aastal algas Eesti uus rahvuslik ärkamisaeg, mis lõppes rahumeelse iseseisvumisega augustis 1991.     
        Need kaks eestlaste ärkamisaega toimusid erinevas poliitilises ümbruses ja sealt ka erinevused. Minu põlvkonna jaoks võib lihtsustatult öelda, et esimene oli „vanal ajal” ja teine „nüüd”. Ometi võib taasiseseisvumisperioodist lugedes korduvalt  tunda olukordade tekkepõhjuste ja lahendusviiside sarnasust kahe ärkamisaja vahel.
          20. saj. ärkamisaja põhifiguuride tegevuse eesmärgiks oli  riigi taasiseseisvumine. Selle ärkamisaja erinevuseks kohe algul olid sidemed pagulasorganisatsioonidega ja tahtmine, et muu maailm meie püüdlusi märkaks. 70-ndatel aastatel tugevnenud venestussurve tõttu suurenenud rahulolematust väljendasid esmakordselt päris avalikult noored. 1980. aastal Tallinnas toimunud õpilasrahutustes osalejad väljendasid kõige muu kõrval ka oma vastuseisu vene keele ja meele pealetungile koolides . Intelligentsi protestivaim avaldus aga keskajalehtede toimetustele saadetud kirjas. „Avalik kiri Eesti NSV-st” pidi võimude tähelepanu tõmbama keeleküsimusele, migratsioonile ja möödalaskmistele noorsoopoliitikas. Rangelt tsenseeritud ajalehed kirja muidugi ei avaldanud, võimud reageerisid sellele allakirjutanute tagakiusamisega. Peamisteks vahenditeks sellel perioodil saidki avalikud kirjad ja pöördumised võimuorganite ning välisriikide valitsuste poole. Palvekirjadeks neid kirju vist nimetada ei saa (erinevalt 19. sajandist), aga kirjade avaldamine välismaal suurendas muu maailma tähelepanu Eesti vastu. Sündmused hakkasid aktiviseeruma 1985.a. tänu olukorrale Venemaal (nii nagu 19. sajandilgi). Seekord siis tänu M. Gorbatšovi perestroikapoliitikale. Perestroikavõimalusi ära kasutades lülitusid taasiseseisvumisprotsessi enamik haritlasi. 1987.a. peeti maha „fosforiidisõda” vastuseks Moskva keskametkondade kavadele uute fosforiidikaevanduste rajamiseks Eestisse. Teadlaskond algatas ajakirjanduses vastukampaania ja sellest kasvasid välja kõikjal Eestis toimunud rahvakoosolekud ja üliõpilaste juhitud protestiüritused. Rahvas oli üle hulga aja jälle ühtne ja vastuseis oli nii tugev, et asjaosalised oli sunnitud kõik eeltööd uute kaevanduste rajamiseks peatama.
        20. saj. 80-ndatel aastatel Eestis loodud grupid ja seltsid olid aga hoopis poliitilisemad kui 19. sajandil loodud seltsid. Molotovi –Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp, mis nõudis Hitleri-Stalini 1939.a. salasobingu paljastamist; siis Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), kes pöörasid suurt tähelepanu eestlaste jaoks oluliste ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele (vabariigi aastapäev, Tartu rahu aastapäev, märtsiküüditamine).
         Nüüd ärkamisaka kõrgpunkidest. 1870-ndatel aastatel, kui rahvusliku liikumise juhiks sai J. Hurt seadis ta eestlastele ülesande „saada suureks vaimult”. Üle kogu maa rajati rahvuslikke seltse ja organisatsioone. Koguti ja avaldati rahvaluulet. Rahvusliku ärkamise kõige kandvamaks juhtmõtteks sai hariduse väärtustamine. Loodi Eesti Kirjameeste Selts (loojateks võib pidada F. R. Kreutzwaldi ja C. R. Jakobsoni), mille põhiülesanne oli eestikeelse kirjasõna, eelkõige kooliõpikute väljaandmine.
      Radikaalsemad jooned tõi ärkamisaega 1870-ndatel C.R. Jakobson . Oma ajalehes „Sakala” nõudis ta baltisakslaste võimu murdmist, usuõpetuse koormuse vähendamist. Tahtis eestlastele „poliitika õigust”. Jakobsonil oli suur tähtsus koolihariduse edendamisel ning õpikute koostamisel. Tema lootused vene abile jooksid tühja ja tema kriitika vaimulikkonna vastu tekitas lõhe ärkamisaja juhtfiguuride vahel. Kui siis Venemaal asus troonile Aleksander III, läks eesti rahvuslik liikumine vastu venestusajale lõhestatult. 1880-ndatel püüti rahvusliku ärkamisaja vaimu alal hoida kõneõhtute, näitemängude ja kontsertide korraldamisega (nagu meil 70-ndatel!).Rahvuslikku tööd jätkati suuresti ka karskusseltsides. Nendel aastatel jäi V.Reimani teeneks aluse panemine eesti ajaloo ja kultuuriloo teaduslikule uurimisele. Eesti Üliõpilaste Seltsi (kelle sinimustvalge lipp õnnistati 1884.a.) tähtsus rahvuslikkuse säilitamisel oli eesti keele kasutuselevõtmine haritlaste omavahelises suhtlemises.
                 20. saj ärkamisaja murranguaastaks sai aasta 1988. Siis toimus loominguliste liitude ühispleenum. Muret tegi kohalviibijatele eelkõige rahvuskultuuri olukord. 1988. aasta aprillis asutati massiline opositsiooniline rahvaliikumine — Rahvarinne ( asutajad Edgar Savisaar , Marju Lauristin ). Nõuti eesti keele seadmist riigikeeleks ja kritiseeriti venestuspoliitikat.
      Laulupeod olid 20. sajandi sügaval venestusajal rahvusliku varjundiga ja suurte massidega üritusteks. Lehvisid küll punased lipud, aga eestlane tundis, et on eestlane. 1988. aasta suvel kogunes   Tallinna lauluväljakule öösiti tuhandeid inimesi, kes laulsid uusi ja vanu isamaalisi laule ning kõigi soov oli, et Eesti saaks jälle vabaks. Seda hakati kutsuma laulvaks revolutsiooniks, mis kulmineerus septembris Lauluväljakul Rahvarinde poolt korraldatud suurüritusega „Eestimaa laul”. Kõlasid jälle vanad isamaalised laulud, mis 19. sajandilgi ja mitmed uuedki ("Eestlane olen ja eestlaseks jään", "Ärkamise aeg", "Ei ole üksi ükski maa"). 24. veebruaril 1988 tähistati Eesti NSV-s esmakordselt Eesti Vabariigi aastapäeva. 1989. aasta 24. veebruaril koos päikesega tõusis sini-must-valge lipp Pika Hermanni torni. Edasi tuli juba 1989.a. Molotov-Ribbentropi Pakti aastapäeval Baltikumi rahvarinnete eestvedamisel Balti kett, 1990 Eesti Kongress ja üleminekuperiood. 20. aug. 1991.a., taganttõugatuna NSV Liidus toimunud riigipöördekatsest, taastati Eesti riiklik iseseisvus.
20. saj. ärkamisaeg algas venestamise pärast. 20. saj. ärkamisaeg oli eestimeelne. 20.saj. rahvusliku liikumise eesmärk oli omariiklus ,  taasiseseisvus. Igasuguste vahenditega püüti meelde tuletada, et me olime olnud iseseisev riik. „Nõukogude inimestest” sai avalikel üritustel „eestlane”. Olulisel kohal olid poliitilised miitingud. 20. saj. räägiti põhiliselt eesti riigi taastamisest ja arendamisest. 20-ndal saj. tuletati kirjatöödes rohkem mahavaikitud ajalugu meelde. ( Erandiks oli 80-ndate lõpp, kui loodi suurel arvul isamaalisi laule.) 20. sajandil oli oluline rahvuskultuuri küsimus, mis sellest, et poliitilised loosungid taasiseseisvusest olid põhilised. Suured ühislaulmised olid mõlemal ajal ühtsustunnet tekitavaks. Need andsid jõudu ning lootust tulevikuks.