artefakt, või et sellele on omistatud staatus, aga keegi ei näe seda viisil nagu nähakse, et objekt on punane defineerivad omadused ei ole nähtavad omadused." George Dickie 1973 2) Definitsioon ei pärsi ega ahista vaid pigem edendab loomingulisust ja innovaatilisust! · Artefaktsus on loomingu eelduseks, sest artefakti tegemisel avaldub loomingulisus. V Institutsionaalse kunstiteooria kriitika 1. Formaalne ja mitte-formaalne 2. nn "Wollheimi dilemma" 3. Kas kunst on olemuslikult institutsionaalne? 1. Formaalne ja mitte-formaalne Dickie iseloomustab kunsti nagu see oleks midagi ametlikku, formaalset. AGA kunstnikuks/kunstikriitikuks olemine ei nõua mingeid formaalseid kriteeriumeid. Kunst on mitte-formaalne institutsioon! (Cohen 1973, Beardsley 1982). 2. nn "Wollheimi dilemma" Milles seisneb nn ,,Wollheimi dilemma"? Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti
Kunst jm esteetika defineerimine ei ole võimalik ega mõttekas. Kuidas kritiseerida antiessentsialismi? "kunst" tavakasutus ja kunstiteoste klass Visuaalselt eristamatute paaride argument Duchampi galerii etteheide Selgitage institutsionaalse kunstiteooria põhisisu. Kunsti saab defineerida. Põhimõisted artefakt, hindamisele kandideerimine, kunstimaailm, liigitav tähendus. Kritiseerige institutsionaalset kunstiteooriat vähemasti kahel viisil. Formaalne ja mitte-formaalne nn "Wollheimi dilemma" Kas kunst on olemuslikult institutsionaalne? Selgitage esteetilise kunstiteooria põhimõisteid. Üldiselt: igasugune vaade, mille järgi on kunstil lähedane suhe "esteetilisega." Kitsamalt: kunsti defineerimine esteetilise kogemuse mõiste kaudu. Mõisted: loomine, esteetiline kogemus, esteetiline kavatsus Iseloomustage vähemalt kahte etteheidet esteetilisele kunstiteooriale. Mitte-esteetiline kunst Esteetiline mitte-kunst Esteetiline kogemus?
Demokraatias aga rahvas sellist omadust ei oma. Seega võib demokraatia tagajärjeks anda lolli poliitilise süsteemi. 10. Milles seisneb volitatud esindaja teooria erinevus sõltumatu esindaja teooriast? Volitatud esindaja on vaid "hääletoru" inimeste vahel. Ta ei tohi avaldada oma arvamust, kui rahva oma. Tal ei ole õigust enda ideesid edasi anda. Sõltumatu esindaja oskab ka ise mõelda, ning võib ka tõlgendada rahva huvisid. 11. Milles seisneb Wollheimi (demokraatia) paradoks? Minu arvates on õige poliitika A. Enamus soovib poliitikat B. Ma nõustun demokraatia põhimõttega: et ellu viidaks enamuse otsused. Seega nõustun, et viidaks ellu poliitika B. Mistõttu olen ma seisukohal: on õige viia ellu vale poliitika. 12. Milliseid hädaohte näeb Mill demokraatiale ja milliseid väljapääse ta pakub? 1) Võimalus, et süsteem õhutab väärtusetuid või ebasobivaid inimesi valimistel kandideerima--->võimude lahusus
klassifikatoorselt on kunstiteosel kaks tarvilikku tingimust a) see on artefakt - inimese poolt tehtud asi (väga laias mõttes) b) mõni isik või isikute grupp on kindla sotsiaalse institutsiooni (kunstimaailma) toimise nimel omistanud hindamisele kandideerimise staatuse Hindamisele kandideerimine - teatud omaduste esitlemine, mida kunstnik peab väärtuslikuks ja esitamisväärseks. Klassifikatoorne tähendus - vastandub kunsti väärtustavale tähendusele. 7. Milles seisneb nn ,,Wollheimi dilemma"? Kas kunstimaailma esindajad omistavad potentsiaalsele kunstiteosele kunsti staatuse mingitest kindlatest põhjendustest lähtudes? Kui jah, siis põhjendid ongi need, millest võiks võrsuda kunsti definitsioon. Kuid siis oleks ekslik rääkida, kunsti staatuse omistamisest, sest siis kunstimaailma esindajad ainult kinnistavad teose kunstistaatust, mis tal definitsiooni kaudu juba nagunii on. Kui ei, siis pole tegemist kunsti-teooriaga. 8
Formaalne ja mitte-formaalne. Dickie iseloomustab kunsti justkui see oleks formaalne vahetus-suhet, st. kui palju peaks miski väärt olema, õiget proportsiooni. Näiteks: kui palju institutsioon. (nt Piiskopil tuleb olla katoiiklane) AGA kunstnikuks olemine ei nõua mingeid kaupa tuleks mingi summa raha eest vastu anda, mis peaks olema kuritöö ja karistuse formaalsusi. vahekord. **2.nn "Wollheimi dilemma". Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatust 2.Mis on Rawlsi hüpoteetiline algolukord ja mis on selle konstrueerimise mõte? mingitest põhjendustest lähtudes? Kujuteldav olukord, kus inimestel lasub nn. teadmatuse loor, nad ei tea midagi oma -Kui jah, siis põhjendid ongi see millest võiks võrsuda kunsti definitsioon! Ent siis on ekslik
võtma, muidu puudus neil õiguslik alus parlamendi töös osaleda.) Sõltumatu esindaja teooria - saadikud on rahva täievolilised esindajad, kes kuni järgmiste valimisteni tegutsevad oma parema äratundmise kohaselt. Rahvasaadikuid ei saa tagasi kutsuda ei valijad ega neid ülesseadnud erakond. Riigiõiguses tähendab see, et saadik pole seotud mandaadiga. 11. Milles seisneb Wollheimi (demokraatia) paradoks? Õige on poliitika A, Enamus soovib poliitikat B, Nõustun demokraatia põhimõttega st, et ellu viidaks enamuse otsused. Seega nõustun ,et viidaks ellu poliitika B. Õige on viia ellu vale poliitika. 13. Milles seisneb võimude lahususe idee? “Võimude lahususe” idee seisneb selles, et valitsuse seadusandlikud, täidesaatvad ja kohtulikud funktsioonid tuleks asetada üksteisest sõltumatutesse kätesse. Teoorias tähendas see, et iga
2) “kunstisus” ei pea olema silmaga nähtav omadus Anti-essentsialism: eitab ’’kunsti’’ ja teiste esteetikamõistete defineerimise võimalikkust. 7. Kritiseerige institutsionaalset kunstiteooriat vähemasti kahel viisil. 1.Formaalne ja mitte-formaalne. Dickie iseloomustab kunsti justkui see oleks formaalne institutsioon. (nt Piiskopil tuleb olla katoiiklane) AGA kunstnikuks olemine ei nõua mingeid formaalsusi. 2.nn “Wollheimi dilemma”. Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatust mingitest põhjendustest lähtudes? -Kui jah, siis põhjendid ongi see millest võiks võrsuda kunsti definitsioon! Ent siis on ekslik rääkida kunsti staatuse “omistamisest,” sest siis kunstimaailma esindajad ainult kinnitavad kunsti-staatust, mis sel teosel juba nagunii on. -Kui ei, siis pole tegemist kunsti-teooriaga. 8. Selgitage millistele eksimustele tuginevad traditsioonilised esteetikateooriad (Kennicki järgi).
Mitmetes eespool vaadeldud kunstivooludes on märgata samasuunalist arengut. Nii maalilisejärgses abstraktsionismis, popkunstis kui ka kinetismis avaldus tendents vähendada kunstiteose sümboolset või reaalsust peegeldavat tähendust ja üha vähem näidata kunstniku osa materjali töötlemises. Kui 60-ndate aastate teisel poolel ka ideoloogiline kontekst tugevamini samas suunas mõjuma hakkas, oli uue voolu minimaalkunsti e. minimalismi tekkimine üsna loomulik. Inglise kunstiteadlase R. Wollheimi arvates on kogu avangardistlik kunst samm-sammult loobunud kunsti senistest omadustest ja nüüd on jõutud kunstini, kus kunstilist sisu on minimaalselt. Seda on vähe kas sellepärast, et teos (objekt) ise minimaalselt erineb foonist või kontekstist, võis siis on selle eritunnused pärit mitte kunstniku tööst, vaid kusagilt mujalt, näiteks loodusest või vabrikust. USA kunstiteadlase G. Battcock'i järgi oli minimalismil allikaid mitmetes erinevates vooludes mõned popkunstnikud (A
Klassifikatoorses tähenduses on kunstiteosel kaks tarvilikku tingimust:1)artefakt 2)millele mõni isik või isikute grupp toimides kindla sotsiaalse institutsiooni (kunstimaailma) nimel on omistanud hindamisele kandideerimise staatuse. „Klassifikatoorne tähendus“: „kunsti“ liigitav tähendus, vastandina väärtustavalt tähendusele. „Artefakt“: (inimese poolt) tehtud asi. „Kunstimaailm“: kunstnikud, kunstikriitikud, kuraatorid jne 7. Milles seisneb nn „Wollheimi dilemma“? Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatus, mingisusgustest põhjendatustest lähtudes? Kui ei, siis käitub kunstimaailm meelevaldselt ja rakendab suvaliselt oma võimu. Kui jah, siis need põhjendid ongi see millest võiks võrsuda kunsti definitsioon. Ent siis on ekslik rääkida artefaktile kunsti staatuse „omistamisest“ sest sel juhul knstimaailma esindajad ainult kinnitavad või möönavad kunsti staatust. 8. Iseloomustage esteetilist kunstidefinitsiooni!
Liigitavas tähenduses on kunstiteos artefakt ja miski millele on mõni teatud ühiskondlik institutsiooni(kunstimaailma) nimel toimiv isik omistanud hindamisele kandideerimise staatuse. 7. Kritiseerige institutsionaalset kunstiteooriat vähemasti kahel viisil. Formaalne? Dickie iseloomustab kunsti justkui see oleks formaalne institutsioon. Aga kunstnikuks(kriitikuks) olemine ei nõua mingeid formaalseid kriteeriumeid. Kunst on mitte- formaalne institutsioon. Wollheimi dilemma kunsti staatus mingitest põhjendustest? Kui jah, siis põhjendid ongi see millest võiks võrsuda kunsti definitsioon. Ent siis on ekslik rääkida kunsti staatuse ,,omistamisest", sest siis kunstimaailma esindajad ainult kinnitavad kunsti-staatust, mis sel teosel juba niigi on. Kui ei, siis pole tegemist kunsti-teooriaga. 8. Selgitage millistele eksimustele tuginevad traditsioonilised esteetikateooriad (Kennicki järgi).
Institutsionaalne kunstiteooria iseloomustab kunsti justkui see oleks formaalne institutsioon. 7. Kritiseerige institutsionaalset kunstiteooriat vähemasti kahel viisil. 1) Formaalne ja mitte-formaalne Dickie iseloomustab kunsti justkui see oleks formaalne institutsioon. Aga kunstnikuks/kunstikriitikuks olemine ei nõua mingeid formaalseid kriteeriumeid. Kunst on mitte-formaalne institutsioon! 2) Nn „Wollheimi dilemma“ Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatust mingitest põhjendustest lähtudes? Kui jah, siis põhjendid ongi see millest võiks võrsuda kunsti definitsioon! Ent siis on ekslik rääkida kunsti staatuse “omistamisest,” sest siis kunstimaailma esindajad ainult kinnitavad kunsti-staatust, mis sel teosel juba nagunii on. Kui ei, siis pole tegemist kunsti-teooriaga. (Wollheim 1992) 8
Mitmetes eespool vaadeldud kunstivooludes on märgata samasuunalist arengut. Nii maalilisejärgses abstraktsionismis, popkunstis kui ka kinetismis avaldus tendents vähendada kunstiteose sümboolset või reaalsust peegeldavat tähendust ja üha vähem näidata kunstniku osa materjali töötlemises. Kui 60-ndate aastate teisel poolel ka ideoloogiline kontekst tugevamini samas suunas mõjuma hakkas, oli uue voolu minimaalkunsti e. minimalismi tekkimine üsna loomulik. Inglise kunstiteadlase R. Wollheimi arvates on kogu avangardistlik kunst samm-sammult loobunud kunsti senistest omadustest ja nüüd on jõutud kunstini, kus kunstilist sisu on minimaalselt. Seda on vähe kas sellepärast, et teos (objekt) ise minimaalselt erineb foonist või kontekstist, võis siis on selle eritunnused pärit mitte kunstniku tööst, vaid kusagilt mujalt, näiteks loodusest või vabrikust. USA kunstiteadlase G. Battcock'i järgi oli minimalismil allikaid mitmetes erinevates vooludes mõned popkunstnikud (A
- hindamisele kandideerimine – teatud omaduste presenteerimine, mida kunstnik peab väärtuslikuks ja esitamisväärseks - kunstimaailm – kunstnikud, kunstikriitikud, kuraatorid jms. Kriitikat: - Formaalne vs mitteformaalne. Dickie iseloomustab kunsti kui formaalset institutsiooni (kellegi nimel...staatuse omistamine). Kunstnikuks või kunstikriitikuks olemine ei nõua formaalseid kriteeriumeid. Kunst on mitteformaalne institutsioon! - Wollheimi dilemma. Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatust mingitest põhjendustest lähtuvalt? Kui jah, siis põhjendid ongi see, kust võiks võrsuda kunsti definitsioon. Kui ei, siis pole tegemist kunstiteooriaga. Dickie vastus: põhjendid on, aga ainult neist jääb väheks, on vaja ka kunstimaailma kinnitust. IV Esteetiline kunstiteooria *Beardsley, Tolhurst, Zangwill, Osborne, Schlesinger
Klassifikatoorses tähenduses on kunstiteosel kaks tarvilikku tingimust: 1)artefakt 2)millele mõni isik või isikute grupp toimides kindla sotsiaalse institutsiooni (kunstimaailma) nimel on omistanud hindamisele kandideerimise staatuse. „Klassifikatoorne tähendus“: „kunsti“ liigitav tähendus, vastandina väärtustavalt tähendusele. „Artefakt“: (inimese poolt) tehtud asi. „Kunstimaailm“: kunstnikud, kunstikriitikud, kuraatorid jne 9. Milles seisneb nn „Wollheimi dilemma“? Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatus, mingisusgustest põhjendatustest lähtudes? Kui ei, siis käitub kunstimaailm meelevaldselt ja rakendab suvaliselt oma võimu. Kui jah, siis need põhjendid ongi see millest võiks võrsuda kunsti definitsioon. Ent siis on ekslik rääkida artefaktile kunsti staatuse „omistamisest“ sest sel juhul knstimaailma esindajad ainult kinnitavad või möönavad kunsti staatust. 10. Milles seisneb esteetiline kunstidefinitsioon?
(Beardsley1982). Kunstonmitte-formaalneinstitutsioon! 10. Kuidas kritiseerida institutsionaalset kunstiteooriat (vähemasti kahel viisil)? Institutsionaalse kunstiteooria kriitika: formaalne ja mitte-formaalne (Dickie iseloomustab mitte-formaalset institutsioonoi kunsti formaalsete institutsioonide keeles nt kellegi nimel...staatuse omistamine; AGA kunstnikuks või kunstikriitikuks olemine ei nõua mingeid formaalseid kriteeriumeid Beardsley), nn ,,Wollheimi dilemma" (Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatust mingisugustest põhjendustest lähtudes? Kui ei, siis käitub kunstimaailm meelevaldselt ja rakendab suvaliselt oma võimu. Kui jah, siis need põhjendid ongi see, millest võik võrsuda kunsti definitsioon! Ent siis on ekslik rääkida artefaktile kunsti staatuse ,,omistamisest", sest sel juhul kunstimaailma esindajad ainult kinnitavad või möönavad kunsti-staatust
Nii maalilisejärgses abstraktsionismis, popkunstis kui ka kinetismis avaldus tendents vähendada kunstiteose sümboolset või reaalsust peegeldavat tähendust ja üha vähem näidata kunstniku osa materjali töötlemises. Kui 60-ndate aastate teisel poolel ka ideoloogiline kontekst tugevamini samas suunas mõjuma hakkas, oli uue voolu – minimaalkunsti e. minimalismi tekkimine üsna loomulik. Inglise kunstiteadlase R. Wollheimi arvates on kogu avangardistlik kunst samm-sammult loobunud kunsti senistest omadustest ja nüüd on jõutud kunstini, kus kunstilist sisu on minimaalselt. Seda on vähe kas sellepärast, et teos (objekt) ise minimaalselt erineb foonist või kontekstist, võis siis on selle eritunnused pärit mitte kunstniku tööst, vaid kusagilt mujalt, näiteks loodusest või vabrikust. USA kunstiteadlase G. Battcock’i järgi oli
Institutsionaalsele kunstiteooria kriitikat 1. Formaalne versus mitte-formaalne: Dickie iseloomustab kunsti justkui see oleks formaalne institutsioon! ("kellegi nimel ...staatuse omistamine") Piiskopil (et omistada preestri staatust) tuleb olla katoliiklane jne. Presidendikandidaat peab olema vähemalt 35 a vanune jne. AGA kunstnikuks/kunstikriitikuks olemine ei nõua mingeid formaalseid kriteeriumeid. Kunst on mitte-formaalne institutsioon! (Cohen 1973, Beardsley 1982). 2. nn "Wollheimi dilemma": Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatust mingitest põhjendustest lähtudes? Kui jah, siis põhjendid ongi see millest võiks võrsuda kunsti definitsioon! Ent siis on ekslik rääkida kunsti staatuse "omistamisest," sest siis kunstimaailma esindajad ainult kinnitavad kunsti-staatust, mis sel teosel juba nagunii on. Kui ei, siis pole tegemist kunsti-teooriaga. (Wollheim 1992 Institutsionaalne kunstidefinitsioon
Mitmetes eespool vaadeldud kunstivooludes on märgata samasuunalist arengut. Nii maalilisejärgses abstraktsionismis, popkunstis kui ka kinetismis avaldus tendents vähendada kunstiteose sümboolset või reaalsust peegeldavat tähendust ja üha vähem näidata kunstniku osa materjali töötlemises. Kui 60-ndate aastate teisel poolel ka ideoloogiline kontekst tugevamini samas suunas mõjuma hakkas, oli uue voolu minimaalkunsti e. minimalismi tekkimine üsna loomulik. Inglise kunstiteadlase R. Wollheimi arvates on kogu avangardistlik kunst samm-sammult loobunud kunsti senistest omadustest ja nüüd on jõutud kunstini, kus kunstilist sisu on minimaalselt. Seda on vähe kas sellepärast, et teos (objekt) ise minimaalselt erineb foonist või kontekstist, võis siis on selle eritunnused pärit mitte kunstniku tööst, vaid kusagilt mujalt, näiteks loodusest või vabrikust. USA kunstiteadlase G. Battcock'i järgi oli minimalismil allikaid mitmetes erinevates vooludes mõned popkunstnikud (A
Mitmetes eespool vaadeldud kunstivooludes on märgata samasuunalist arengut. Nii maalilisejärgses abstraktsionismis, popkunstis kui ka kinetismis avaldus tendents vähendada kunstiteose sümboolset või reaalsust peegeldavat tähendust ja üha vähem näidata kunstniku osa materjali töötlemises. Kui 60-ndate aastate teisel poolel ka ideoloogiline kontekst tugevamini samas suunas mõjuma hakkas, oli uue voolu minimaalkunsti e. minimalismi tekkimine üsna loomulik. Inglise kunstiteadlase R. Wollheimi arvates on kogu avangardistlik kunst samm-sammult loobunud kunsti senistest omadustest ja nüüd on jõutud kunstini, kus kunstilist sisu on minimaalselt. Seda on vähe kas sellepärast, et teos (objekt) ise minimaalselt erineb foonist või kontekstist, võis siis on selle eritunnused pärit mitte kunstniku tööst, vaid kusagilt mujalt, näiteks loodusest või vabrikust. USA kunstiteadlase G. Battcock'i järgi oli minimalismil allikaid mitmetes erinevates vooludes mõned popkunstnikud (A
annaabi.ee 
