VÕRDSUSES EBAVÕRDSELT (0)

VÕRDSUSES EBAVÕRDSELT
Teatmeteoste alusel tuleks inimest defineerida kui Maa kõrgeima arenemistasemega organismi, mõistuse ja kõnevõimega ühiskondlikku olendit, kes suudab valmistada tööriistu ja nende abil keskkonda muuta ning mõjutada. Me kõik oleme inimesed, kuid ühiskonna meelest mitte sugugi ühesugune mass.
Paratamatult on mõni meist võrdsem kui teine. Keegi on seadnud need piirid ja loonud maailma kestaks, mille sisse oleme määratud elama. Ükskõik, kas kestast väljas on kõiksus , tühjus või ei olegi sealset maailma olemas, sest välja niikuinii ei saa. Elame külg külje kõrval koos nende teiste mõistuse ja kõnevõimega organismidega, koos teiste inimestega, nende all, nende peal, nende vahel ja nende hingede sees, sest nad on kõikjal ümber.
Inimene peaks olema ühiskondlik olend , seega ta on kohustatud looma suhteid teiste indiviididega tema ümber. Kuna inimene ise on indiviid, on tal vaid talle endale kui isikule omased iseloomuomadused. Need omadused on mõjutatud ja kombineeruvad vastavalt ümbritsevale keskkonnale, peamiselt mõjutatuna kaaskodanikest. Kas olemata osa ühiskonnast, on võimalik siiski eksisteerida inimese kui isiksusena?
Sõnade ”ühiskond” ja ”materiaalsus” vahele võiks tõmmata võrdusmärgi, sest materiaalne, rahaline kindlustatus tagab inimesele ka hingelise rahulolu. Vähemalt on nii inimestele õpetatud. Kiviajal sõltusid inimesed üksteisest, käisid koos jahil ning elasid üheskoos. Keskajal väärtustati hingeelu , levis ristiusk ning kuigi inimesed olid suhteliselt vaesed, võisid nad ikkagi leida abi kirikult. Tänapäeval aga mängib üha suuremat rolli materiaalsus. Inimeste hinged on hooletusse jäetud ja neile hakatakse heal juhul tähelepanu pöörama pärast materiaalse ideaali saavutamist. Milleks aga näha vaeva hiljem mõistuse kallal, kui kõik ümbritsev materiaalne väärtus on tore ja rahuldav?
Teine variant on muidugi mõtete koormamine kõige ebavajalikuga, mida võib võrrelda arvuti kõvaketta kokkujooksmisega. Kui üldine ühiskond ei ole piisavalt jõukas, et iseenda olemine mugav ja mõnus oleks, ei kiputa eriti varmalt ka teiste peale mõtlema. Vanarahva tarkused , ”käitu teistega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks” ning ”ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks”, ei leia paraku praktikas kasutust. Võib-olla nad sellepärast VANAsõnad ongi. Teisalt on aga ühiskond siiski pannud paika teatud normid, mille järgi peab elama. Needki on valdavalt materiaalsed. Ka ilma nendeta ei saa, eluks on ometi vaja ju hapnikku, päikest, vett ja toitu.
Aga tarkustki mõõdetakse selle järgi, kes suudab ristsõnas rohkem tühje ruute täita ja kellegi teise väljamõeldisi pähe tuupida ning keerulisi fakte ajaloost meelde jätta. Muidugi on erinevate kultuuride, usundite, kirjanduse ning erinevate ideoloogiate tundmine harituse tunnuseks, ilma selleta valitseks totaalne korratus ja kaos. Rääkides isiksuste erinevuste seisukohalt, ei ole just palju ruumi jäetud ekstravagantsele isikupärale. Igaüks ei saa olla küll iga teise vastand ning isikupärane positiivses mõttes, kuid need positiivsuse-negatiivsuse nn. Normid on juba ette paika ära pandud.
Ühiskonna heaolu nimel tuleb kõiki kohelda ühtmoodi võrdselt. Selleks ongi välja töötatud teatud normidega kindlad teadmised, mille igaüks omandama peab, et tõsta üleüldist inimkultuuri kõrgemale tasandile . Seda süsteemi tunneme enamjaolt kasvatuse ning kooli nime all ja see peaks andma võrdse aluspõhja kõigile elluastujatele. Koolide normid, mille järgi kõiki õppureid hinnata tuleb, on ühised ning kuigi see võib piirava ja ahistavana tunduda, muudmoodi vist ei saakski.
Minu mälusopist urgitsetud hämarate andmete põhjal pidavat inimene kasutama vaid paari protsenti oma ajumahust ning võrreldes Maa vanust inimkonna eksistentsiga, on ühiskonna olemasolu igaviku mõistes tühine. Võib ju istuda pargis pingile ja jälgida mööduvaid inimesi, kes ruttavad palga nimel tööle ja poodi odavama hinnaga suhkrut püüdma. Nad kõik kardavad seda, mida nad ei tea. Kartes elus läbi kukkuda ning peljates mitteeksistentsi, ei anna nad omale puhkehetke selle nimel, et üldse mõelda, milleks või kuhu suunas nad jooksevad. Ehk ei olegi vaja. Inimene tundub olevat karjaloom ning liikuvat sinna, kuhu teised ees. Paremad jahimaad ja puhas vesi on alati kusagil ootamas.
Et mitte oma arvataval missioonil läbi kukkuda, on liialdatud materiaalsus ja peata kanana ringijooksmine äärmiselt vajalikud. Kuigi võib üksikute aukude kaudu põigelda kõrvale ühiskonna normidest, oleme kõik pealt paistvas võrdsuses nii ebavõrdsed, kui olla saab. Valikuid ei anta, neid tuleb võtta. Kui inimestele valikud kandikul ette kanda, lähevad nad kisklema ja ebavõrdsus tõuseb lihtsalt järgu võrra kõrgemale, aga ei kao. Ikka ja alati jäävad nad kõike paremaks muutma . ”Paremaks”.