Voltaire "Zadig" (0)

Tartu Ülikool
Sügissemester 2008/2009
Maailmakirjandus III
Essee
Ühe vabalt valitud kirjandusteose analüüs lähtuvalt 18. sajandi esteetilistest poleemikatest
Voltaire „ Zadig “
Prantsuse filosoof ja ajaloolane Voltaire (kodanikunimega Francois Marie Arouet) oli valgustusliikumise mõõdukama suuna juht. Tema elukäik ei olnud lihtne – ta oli kaks korda Bastille ’ vanglas ning lõpuks saadeti ta Prantsusmaalt välja, mille järel elas mõned aastad Inglismaal ning innustus seal Shakespeare ’ist ja inglise vabameelest filosoofiast. Võib öelda, et kõik Voltaire'i probleemid said alguse tema mõtetest ning kirjapanekutest. Juba tema esimene tõsisem filosoofilise kallakuga töö „Filosoofilised kirjad“ vallandas Prantsusmaal skandaali, mille käigus kirjastaja vangistati ning raamat ise põletati avalikult Pariisi parlamendi käsul. Põhjenduseks toodi, et see oli religiooni ning heade kommete vastane. Toonaste riigipeade vaatepunktist vaadatuna oli see ka mõistetav, kuna Voltaire'i filosoofia põhijoon on skeptiline ja mõõdukas ratsionalism. Ta uskus sügavalt Jumala olemasolusse, kuid eitas kirikut kui institutsiooni. Kirikus nägi ta pigem vaimupimeduse levitajat kui selle valgustajat. Vaimulike ringkondade vaen tema vastu muutus ajapikku nii suureks, et kui Voltaire suri, tuli ta matta salaja .
Voltaire'i kirjanduslik looming on tervikuna rikas. See sisaldab endas klassitsistlikke tragöödiad, värss- ja proosakomöödiaid, eeposi, filosoofilisi poeeme, lüürikat, satiire, epigramme ning lõpuks ka ajastu suurimat ja tohutu kultuuriloolise väärtusega kirjavahetust. Kõige loetavamaks neist on jäänud tema filosoofilised jutustused. „Zadig ehk Saatus“ on üks neist. Kuid enne veel, kui me vaatame täpsemalt millest ta selles teoses kirjutas, võiks vaadata ka seda, miks ta selle üldse kirjutas? Meelelahutuseks ? Kindlasti mitte. Pigem oli Voltaire otsustanud kritiseerida Euroopa seaduseid ja õiglust, eriti Prantsusmaa oma. „Zadig“ ise on idamaine filosoofiline jutt, mis sisaldab endas viiteid tolleaegsele Euroopale . Nagu Moliere ja paljud teised, kasutas ka Voltaire ainsat võimalust oma hetkeühiskonna kritiseerimiseks – ta kirjutas sellest n-ö ümbernurgajutte, sest sel juhul ei saanud kuningas midagi halba öelda. Voltaire ei kirjutanud otse sellest, mida ta kritiseerida tahtis, kuna sel juhul oleks teda taas oodanud vangla või riigist välja saatmine ning tema raamatud oleksid taas põletatud. Voltaire oli eelnevast kogemusest õppust võtnud. Ta kirjutas oma kriitikat varjatult ning see tuli tal hästi välja.
„ Zadigi “ sündmused toimuvad muistses Babülonis. Lühidalt öelduna räägib see seiklusterohke lugu voorusliku Zadigi õnneotsingutest, ning Zadigi teekonna kaudu vihjab Voltaire sellele, et maailm on täis inimkurjust, tühiseid kirgi ning ka inimesed ise pole midagi muud kui „üksteist õgivad putukad väikesel porikübemel“. Ta ei eita oma teoses täiusliku korra olemasolu, vastupidi, ta just otsib seda. Kuid see täiuslik kord valitseb ilmselt kuskil kõrgemate olendite seas ning siin maailmas peab inimene leppima oma saatusega, mis temast endast sõltub kahjuks üsna vähe. See teos käsitles mitmeid erinevaid valgustusaegseid probleeme ning tegi seda huvitaval ning kaasakiskuval, samuti märkamatul ning peidetud moel.
Üks peamisi teost läbivaid teemasid on armastus. Ja kas polegi mitte just armastus see tähtsaim ja murettekitavaim probleem, mis vältab läbi terve inimkonna ajaloo? Zadig otsis armastust ja õpetas ka teisi armastama ning enamus tema probleemidest said alguse justnimelt armastusest. Kuid filosoofilises mõttes käsitles Voltaire armastust kõigest hoolimata positiivse nähtusena. Ta ei kaotanud sellesse kunagi usku, vastupidi,, ta võitles selle nimel olles valmis isegi surema ja see andis talle jõudu edasi võitlemiseks. Ning võitlus ei käinud mitte ainult tema enda armastatu eest. Siin tuleb jutuks teine armastusega seonduv teema selles jutustuses – Zadig kohtles naisi jumalikult, neid kaitstes ning nende eest hoolitsedes. Kui ta kohtas oma teel naist, keda viimase mees julmalt peksis, astus ta naise kaitseks välja, olles ise valmis selles võitluses rüütellikult langema . Kogu sellest jutust võib välja lugeda, et naised olid tema jaoks täpselt samaväärsed kui mehedki ning et mehed ei omanud Zadigi soovitud maailmas ülemvõimu naiste üle. Voltaire propageeris sellega võrdõiguslikkust, ta üritas inimkonnale mõista anda, et naised ei ole loodud meeste teenimiseks ega meestele jäägitult andumises. Ka naised on inimesed, ka naistel on tunded, vajadused, soovid. Ning mis kõige tähtsam – naised on väärt seda, et neid ära kuulataks.
Lisaks naiste õigustele käsitles Voltaire ka orjust ning sellega kaasnevaid probleeme. Valgustusajastul ei tuntud veel rassismi mõistet, inimesed ei alavääristanud teisi nende nahavärvi pärast, kuid orjus oli aktuaalne ning orja ei pidanud keegi endaga võrdeks. Naised olid orjadega võrdlemisi sarnased – nad mõlemad pidid oma n-ö peremehele kuuletuma, enda soovid alla suruma ning vaikselt edasi teenima . Voltaire võitles ka selle vastu. „Zadig“ justkui avab inimeste silmad, kui jutustab sellest, kuidas ka kõige madalamast orjast võib tegelikult saada kuningriigi kõige suurem ja õiglasem valitseja. Ma ei usu, et Voltaire oleks sellega tahtnud propageerida orjade revolutsiooni, vaid pigem tahtis ta öelda, et me oleme kõik võrdväärsed inimesed ning et üks labane ori võib olla kõigist kuningatest vooruslikum ning targem . Sattus ju ka Zadig ise oma elu keerdkäikudes ühel hetkel orjaseisusesse, kust ta omaenda kavaluse ning laialdaste teadmistega uhkelt väljus.
Järgmine, kuid sugugi mitte ebaolulisem kui eelnevad teemad, on õiglus. Kogu tolleaegne maailm oli ebavõrdne – kuningad valitsesid oma alamate üle, mõni paremini, teine halvemini ning inimestele polnud ühepalju antud. Kui Zadig saatuse keerdkäikude kaudu ministriks sai, tahtis ta oma tööd teha õiglaselt. Ta andis rohkem neile, kes seda väärisid, ning võttis ära nendelt, kes selle ära olid teeninud . Tema langetatud otsused ei olnud juhuslikud ega omakasupüüdlikud, hoopis vastupidi, ta tegi head riigile tervikuna, mõtlemata seejuures enda huvidele. Selline oli Voltaire'i meelest ideaalne maailmakord, mida valitseks tark ja aus mees, kes suudaks panna ühiskonna heaolu enda omast kõrgemale. Ideaalsust on aga kahjuks väga raske või isegi ehk võimatu saavutada. Seda tõestasid ka Zadigi ebaõnnestumised ning tema saatus, mis ikka ja jälle raskusi ta teele veeretas. Pikapeale jäi mulje, et maailmas ei olegi võimalik täielikku õiglust saavutada, sest ikka ja jälle sai hea tasutud kurjaga, ikka ja jälle tuli mängu armastus ning kadedus .
Poliitilises mõttes oli see teos võrdlemisi tühi. Ta küll andis edasi ajakohast valitsemiskorda, selle plusse ning miinuseid, kuid Voltaire ise ei kritiseerinud mitte valitsemist, vaid valitsejaid, kuna viga ei olnud ju mitte valitsemiskorras, vaid inimestes, kes troonile asudes enda võimu omakasupüüdlikult ära kasutama hakkavad. See on ka iseenesestmõistetav, kuna Voltaire ei uskunud inimeste loomupärasesse headusesse. Ka ei arutle teos poliitilise õigsuse üle, ei paku välja paremaid viise riikide valitsemiseks kui seda on kuningavõim. Selle asemel arutleb ta õiguse ning selle saavutamise üle. Üks oluline teost läbivaid teemasid on see, kas maailmas üldse õiglust valitseb ning Zadigi elu keerdkäikude abil annab Voltaire mõista, et tegelikult õiglust ei olegi. On vaid auahnus ning võidujanu, kõik võitlevad selle nimel, et endi elujärge paremaks muuta, kes röövimise, kes kavaluse kaudu. Zadig kasutas tarkust, kuid ka selle kaudu ei jõudnud ta täieliku õnneni.
Tarkus ja teadmised ei ole alati ilmtingimata head – vähemalt seda annab Voltaire meile mõista. Kogu lugu algabki ju sellest, kuidas Zadig kuninga hobust ning koera kirjeldas, ilma neid kunagi nägemata, ning kuidas kuninga teenrid teda seepeale petiseks pidasid , kuna sellised teadmised ei saanud nende meelest võimalikud olla. Ka hiljem tuleb Zadigil oma teadmiste pärast palju pahandust ning hukkamõistu. Valgustusajastul oli küll tugev ja kiire teaduste areng, kuid Voltaire ei aseta rõhku sellistele teadustele, mida meile õpetatakse, vaid sellistele, mida me ise omandada saame. Me saame ise loodust jälgida ning selle kaudu tähelepanelikeks muutuda, ning me saame ise kavalad olla ning selle läbi petiseid avastada . Need teadmised on meis kõigis olemas, iseasi, kes neid endast leida suudab ning neid siis ka kasutada mõistab. Samuti võib teosest kui tervikust järeldada, et kõigist õpitavatest teadmistest olulisim on voorus ning ausus. Voltaire üritab mõista anda, et ilma nendeta ei jõua tegelikult mitte keegi meist mitte kuskile. Kõik, mis me enda tehisteadmistega saavutame , on ajutine ning ei paku meile õnne ega rahulolu. Samuti ei paku nad meile õiglust, mida selles petlikus maailmas nii väga otsitakse ja vajatakse.
Usulistele küsimustele ei olnud teoses liigset tähelepanu pööratud, kuid need peatükid, mis seda puudutasid, tegid kõik selgeks. Kuna Voltaire ei saanud kirikut kui institutsiooni otse kritiseerida, kuigi oleks seda ilmselt väga tahtnud, tegi ta seda osavalt varjatuna läbi mitme erineva mehe vaidluse, kes kõik uskusid erinevatesse asjadesse ning kuulusid erinevatesse institutsioonidesse. Nad vaidlesid selle üle, milline neist uskudest on see õige ning Zadig tegi neile oma lihtsa loogikaga selgeks, et nad kõik on võrdväärsed ning et ükski kirik ega institutsioon ei saa öelda, mida inimene võib või ei või teha. See otsus kuulub ainult ühele ja ainsale Jumalale, kes on kõik loonud. Kogu see jutt käis valgustusaegsete kirikupeade pihta, keda Voltaire osavalt laimas.
„Zadig“ oli kokkuvõtvalt paljuski osas õpetav teos. Voltaire püüdis oma filosoofiaga inimeste silmi avada, andes neile mõista kõigest sellest, mis maailmas puudu oli; kõigest sellest, mis maailma kui tervikut lõhestas. Ta mitte ainult ei kritiseerinud, vaid suunas inimesi õigele mõtlemisviisile, õigeid teadmisi omandama ning loomulikult ka vooruslikkusele. Justnimelt vooruslikkus oligi ilmselt kogu teose kõige tähtsam komponent , sest ilma selleta ei oleks maailm võimeline adekvaatselt eksisteerima. On küll iseenesestmõistetav, et me ei saavuta mitte iialgi seda täiuslikku maailmakorda, mis kõik inimesed õnnelikeks teeks , kuid on vägagi reaalne saavutada parem maailmakord, kuid seda ainult siis, kui inimesed ise muutuvad paremateks.