tenorsaksofon, baritonsaksofon, bass-saksofon. Saksofon leiutati 28. juunil 1846. Patenteeris belglane Adolphe sax. Saksofon on tehtud metallist. Saksofoni torul on 20-23 auku, mis on kaetud klapisüsteemiga. Saksofoni on kõige kergem ära tunda kuju järgi: enamasti on ta toru keeratud U- kujuliselt üles. Siiski eristub teistest sopransaksofon, mis on enamasti sirge nagu klarnet või oboe. Saksofon on väga mitmekülgne pill, võimaldades mängida väga vaikselt ning väga valjult, virtuoosseid käike ning aeglasi pikki noote. Eesti tuntud saksofonimängijad on Aleksander Paal ja Lembit Saarsalu. Välismaalt on tuntud John Coltrane ja Charlie Parker. Kuulamis näide: https://www.youtube.com/watch?v=2sa5RaiPLm0 https://en.wikipedia.org/wiki/Saxophone Kasutatud kirjandus: http://pilliportaal.kultuur.ut.ee/puhkpillid/saksofon/ https://et.wikipedia.org/wiki/Saksofon
Sopranil ja metsosopranil hakati vahet tegema alles 19. sajandi teisel poolel. Enne 1850. aastat loodud sopranirollid on meie mõistes kirjutatud metsosopranile. Soprani hääletüübid: : 1. Koloratuursopran. Koloratuursopranitel on kergem ja kõrgem hääl. Nende hääle ulatus on 2,5 oktaavi ja lõppeb 3. oktaavi fga. Mõni laulab isegi 4. oktaavi cni. Pisut kõrgem, kui lüüriline sopran, võimeline laulma eriti virtuoosseid partiisid. Kõige tuntum koloratuursopran Eestis on Margarita Voites. 2. Lüüriline sopran Lüüriline sopran on kõige loomulikum naisehääl. Kerge ja särava tämbriga. 3. Dramaatiline sopran Dramaatiline sopran sobib Wagneri ja Verdi ooperitesse, kuid nende puudusel laulavad dramaatilist sopranit lüürilised sopranid ja mõnikord ka kõrgete nootidega metsosopranid. Eriti kandva tooniga, laulab ooperis dramaatilisi rolle. 4. Subrett
Tantsu Väöjendada laval toimuvat tantsu abil. ülesanne Ühised Ooperi ja operetimuusika aluseks on libereto. jooned Erinevused Ooper algab meeleolu Erinevalt ooperist on Laulud sarnanevad loova instrumentaalse operetil tähtsamal kohal pigem poplauludele kui avamänguga. sõnad. On ooperiaariatega, Tegevustik liigendub lihtsakoelisem. virtuoosseid partiisid vaatlusteks, mis esineb harvem. omakorda piltideks ja need veel stseenideks. Nõudmised Hea näitlemisoskus, Võrreldes ooperiga ei Peavad hästi laulma kui lauljatele: lauljad ei kasuta ole vaja nii meisterlikku ka tantsima. peavad olema, mikrofone, seetõttu vokaalset oskust, kuid suutma, koolitatakse neid oma siiski esitavad laule
lisanduvad loo tegelaste (nt Jeesuse või Peetruse) otsekõned samuti retsitatiivses laadis. - Suur tähtsus kooril - laulab rahvahulga osi, mis on kannatusloos väga olulisel kohal. Tuntuimad passiooni loojad: - Heinrich Schütz - J. S. Bach Pillid: Viiuli esilekerkimine soolo- ja ansamblipilliks on üks 17.saj suurimaid muutuseid. Viiulile hakati looma väga virtuoosseid teoseid. ! 17.saj sai viiulist kammeransambli ja orkestri peamine meloodiapill. Viiuli kiire tõus oli seotud kuulsa viiulimestrite koolkonnaga Cremonas: - Meister Nicolo Amati, õpilaste Andreas Guarneri ja Antonio Stradivari käeall kujunes viiulite klassikaline kuju ja ehitus. - Nende viiulid kuuluvad aegade kõrgeimalt hinnatud instrumentide hulka. - Viiulite erilise ja kauni kõla saladus on siiani avastamata OMG
Kõlatoru lõpeb laieneva kõlalehtri-ga. Nii klarnetil kui ka oboel kaetakse osa avasid sõrmedega, ülejäänud klapisüsteemi abil. Oboe tunneb ara peenikese õlekõrretaolise huuliku -kahekordse lesthuuliku e topelttrosti - järgi. Oboe tooni kujundamisel on suur roll pillimängija oskustel. Oboe on ise- loomuliku nasaalse tämbriga. Kõrgemas registris kõlab ta pingeliselt, madalamas aga mahlakalt ja soojalt. Oboel on võimalik mängida nii väl- jendusrikkaid meloodiaid kui ka virtuoosseid passaaze, seetõttu sobib ta hästi nii orkestri kui ka soolopilliks. Eesti tuntud oboemängijad on Kalev Kuljus, Niis Rõõmussaar, Olev Ainomäe. Huulikud: Oboe kujunes välja 17. sajandi keskpaiku arvatavalt Prantsusmaal. Tema sünniga seostatakse Hotteterrede perekonda, kuhu kuulus põlvkondade kaupa muusikuid ja pillimeistreid. Oboe otseseks eelkäijaks võib pidada juba vanades kultuurides tuntud salmeist välja arenenud pommerit, mis oli aga intensiivsema kõlaga
tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt. Mänguomadused Tänapäevane flööt on äärmiselt mitmekülgsete mänguomadustega pill, mis võimaldab teostada nii laulvaid meloodiaid kui ka virtuoosseid liikumisi. Flööti on hinnatud piiramatute väljendusvõimalustega pilliks. Madalas registris on flöödi hääl mahe ja sametine, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flöödil on lihtsalt teostatavad ka mitmesugused flazoletthelid ja multifonid. Flöödi tooni kvaliteeti hinnatakse muuhulgas kahina puudumise järgi, mis mängijalt eeldab huulikusse puhutava õhujoa optimaalset fokusseeritust.
liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi üks flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt. Mänguomadused Tänapäevane flööt on äärmiselt mitmekülgsete mänguomadustega pill, mis võimaldab teostada nii laulvaid meloodiaid kui ka virtuoosseid liikumisi. Flööti on hinnatud piiramatute väljendusvõimalustega pilliks. Madalas registris on flöödi heli mahe ja sametine, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flöödil on lihtsalt teostatavad ka mitmesugused flažoletthelid ja multifonid. Flöödi tooni kvaliteeti hinnatakse muuhulgas kahina puudumise järgi, mis mängijalt eeldab huulikusse puhutava õhujoa optimaalset fokuseeritust. Flöödi üks huvitavamalt kõlavaid mänguvõtteid on frullato, mille puhul
Ta oli kontratenor, mis tähendab, et väga kõrge häälega. Barokiajastul olidki sellised hääled populaarsed. Bssid ja tenorid said ainult koomilisi vanamehi ja negatiivseid tegelasi laulda. Selles mõtes oli solisti valik igati õnnestunud. Saan päris kindlasti väita, et solist sai oma ülesandega väga hästi hakkama. Vähemalt mina ei märganud ühtegi möödalaskmist. Olen kuulnud, et barokis kirjutati lauljatele väga instrumentaalseid partiisid, st sellisid virtuoosseid, et hääl oleks nagu muusikainstrument. Väga palju oli ka kaunistusi ja keerutusi. Panin tähele kas seda, et koori etteasted vaheldusid soolaartistide ja duettide etteastetega. See tõi kontserdisse vaheldust ja tegi selle huvitavaks. Koo oli jaotunud erinevateks osadeks, justkui erinevate tempode ja meeleoludega. Mõned osad on kõrgema häälega, teised madalamaga. Kontserdipaigaks oli Salemi kirik, kus viibisin esmakordselt. See on üks uuemaid skraalehitisi Tartus. Kirik on tuntud
välisele hiilgusele. Erinevalt klassikalisest balletist on barokiajastu tantsuetendustes rohkem vokaalnumbreid,milles esitatakse balletistseenide poeetiline sisu. Tantsjateks olid õukondlased ise. 1661.aastal lasi Louis XIV rajada Pariisi Kuningliku Tantsuakadeemia,kus pandi alus professionaalsele balletiõpetusele. Louis XIV lõpetas tantsimise ja balletietendustes osalemise 1670.aastal ning siis hakkasid balletti tantsima vaid professionaalsed tantsijad,kes esitasid virtuoosseid etendusi,mis nii tantsude kui ka meloodia poolest tekitasid publikule afektiseisundit. Naistantsijad esitasid balletti laval esmakordselt 1681.aastal. Balletietendused olid ainulaadsed,kohati ka trillerid,mis vallandasid vaatlejates tohutuid emotsioone. 17.sajandi lõpul sai ballett Venemaal populaarseks tänu PeeterI-le,kes kutsus Venemaale kunstnikke Euroopast ning aastal 1738 rajati Peterburgi esimene tantsukool,millega kujunes Venemaa üheks olulisemaks balletikeskuseks maailmas.
sajandil hakati kasutama metsosoprani nimetust, kui heliloojad hakkasid nõudma järjest suuremat hääleulatust. Enne 1850. aastat loodud sopranirollid on meie mõistes kirjutatud metsosopranile. 4 SOPRANI HÄÄLETÜÜBID 1. Koloratuursopran. Koloratuursopranitel on kergem ja kõrgem hääl. Nende hääle ulatus on 2,5 oktaavi ja lõppeb 3. oktaavi f-ga. Mõni laulab isegi 4. oktaavi c-ni. Pisut kõrgem, kui lüüriline sopran, võimeline laulma eriti virtuoosseid partiisid. Kõige tuntum koloratuursopran Eestis on Margarita Voites. 2. Lüüriline sopran Lüüriline sopran on kõige loomulikum naisehääl. Kerge ja särava tämbriga. Lüürilised sopranid ooperites on näiteks Mimi (Boheem/Puccini), Pamina (Võluflööt/Mozart) ja Marguerite (Faust/Gounod). 3. Dramaatiline sopran Dramaatiline sopran sobib Wagneri ja Verdi ooperitesse, kuid nende puudusel laulavad dramaatilist sopranit lüürilised
eepose "Aeneis" ainetel loodud ooper "Dido ja Aeneas" (1689). Muusikaliselt on see lühike, tund aega kestev kolmevaatuseline ooper ainulaadne segu prantsuse ja itaalia eeskujudest ning inglise maskimuusikast. Ooperi lõpustseenis olevat Dido aariat peetakse barokiajastu üheks parimaks ja mõjuvamaks kaebeaariaks. Purcellil oli erakordne fantaasia, mida ta kasutas soololaulude loomisel teksti ja muusika ühendamisel. Paljud palad sisaldavad virtuoosseid ja kirevaid muusikalisi ideid, samas oli ta ületamatu lihtsas stiilis meloodiate loojana. Purcell nagu Mozartki elas vaid 36-aastaseks. Kuid juba kaasaegsed kutsusid teda Briti Orpheuseks ning tema koht ingise muusikas pole kindlasti tagasihoidlikum kui Mozartil oma ajastu Kesk-Euroopas. Pärast Purcelli surma sattus inglise muusikaelu järjest enam itaalia mõju alla ning vaid Purcelli looming hoidis veel aastakümneid ülal inglaste rahvuslikku uhkust
Barokktrio barokiajastu pilliansambel, kuhu kuuluvad kaks meloodiapilli ja basso continuo, viimast mängitakse tavaliselt mitme pilliga Concerto grosso (ka looja) barokiajastul tuntud instrumentaalkontserdi tüüp, mille esituskoosseisus on väiksem iseseisev ansambel (barokktrio, concertino) ja suurem toetav pillikoosseis (concerto grosso); looja Arcangelo Corelli Soolokontsert (ka looja) enamasti kolmeosaline kontsert, kus eristuvad üks või mitu solisti, kes mängivad oma virtuoosseid soololõike vaheldumisi ansambli või orkestri korduva teemaga; looja Antonio Vivaldi Süit mitmest iseseisvast osast koosnev helitöö Klaviirmuusika erinevatele klahvpillidele kirjutatud muusika 1 Teadus 1593 Galileo Galilei konstrueerib termomeetri 1609 Galileo Galilei konstrueerib teleskoobi 1628 Inglise arst William Harvey avastab vereringe
Susanna, krahv ja krahvinna"Figaro pulmas", Leporello, Masetto. donna Anna ja Elviira, don Giovanni ,,Dan Giovannis", ka muinasjututegelased kannavad endas inimlikke tundeid Sarastro, Papageno, Papagena ,,Võluflöödis". Ka koomilised tegelastele on tema ooperites omased tõsisedki tunded. Mozart on suurepärane karakterite meister kõik tegelased saavad isikupärase muusikalise iseloomustuse. Mozarti ooperites on väga kaunite meloodiatega, samas ka virtuoosseid aariad ja tegelaste erinevaid tundeid samaaegselt väljendavaid ansambleid. ,,Figaro pulma" kirjanduslikuks aluseks on prantsuse kirjaniku Beaumarchais`(bomarsee) ühiskonnakriitiline näidend. Sündmused leiavad aset krahv Almaviva õukonnas ühe ööpäeva jooksul, just enne krahvi toapoisi Figaro ja tema pruudi, krahvinna toatüdruku Susanna pulmi. Sündmuste konflikt seisneb selles, et krahvile on hakanud meeldima väga kenake, hakkaja ja
Kes loovad? Muusikal on välja kasvanud operetist, koomilisest ooperist ja prantsuse meelelahutuslikest muusikalavastustest. Muusikalide süzeed on seotud igapäevaeluga. Helikeelt mõjutavad moesolevad muusikastiilid, žanri väljakujunemise ajal oliselleks jazz, hiljem aga pop- ja rock muusika. Kes esitavad? Muusikalide peaosades kohtame väga hästi laulvaid ja tantsivaid näitlejaid. Laulud sarnanevad pigem poplaulude kui ooperiaariatega, virtuoosseid partiisid esineb harva. See on põhjuseks, miks muusikalides tavaliselt ooperliku häälekooliga lauljad ei laula. Tänapäevased tehnilised võimalused (peamikrofonid) annavad tegelastele täieliku liikumisvabaduse. Helivõimendus- ja valgustussüsteemide kaasabil on muusikalidest saanud tõelised vaatemängulised śõud. Muusikalised numbrid 1) Avamäng 2) Vahemäng 3) Soololaul 4) Koor Tuntud heliloojad ja teoseid R
lauldes), mis olid küll peamiselt seotud kirikuga, kuid hilisel keskajal kujunesid välja väljaspool kirikut etendatud müsteeriumid . Barokkooperil oli palju eeskujusid ja nendeks olid:vanakreeka dragöödia,liturgiline draama, müsteerium, intermeedium. Barokkooperit iseloomustab: Suurejooneline lavakujundus, uhed kostüümid, lavaefektid. Peategelasteks olid ülikud või antiikkangelased, kes esitavad virtuoosseid aariaid. Naiste rolle laulsid tavaliselt kastraadid. Keskaja ja baroki võrdlus Keskaja muusika: · Muusika ei ole mõeldud kuulamiseks · Valitses vaimulik muusika · Muusika on liturgia osa · Valitses vaimulik muusika · Muusikat loodi kiriku tarbeks · Polüfoonilise muusika ajastu · Lühiteoste ajastu (lauluzanr) · Ilmalik laul levis rüütli- ja rändlaulikutega · Heliloomingut hakati seostama heliloojaga Barokkmuusika:
meelelahutuslikest muusikalavastustest. Muusikalide süzeed on seotud igapäevaeluga, kajastades nii koomilisi elusituatsioone kui ka ühiskondlikke ja psühholoogilisi sõlmpunkte. Muusikalide helikeelt on mõjutanud parasjagu moesolevad muusikastiilid, zanri väljakujunemise ajal oli selleks jazz (eriti sving), hiljem aga pop-ja rock-muusika. Muusikalide peaosades kohtame väga hästi laulvaid ja tantsivaid näitlejaid. Laulud sarnanevad pigem poplaulude kui ooperiaariatega, virtuoosseid partiisid esineb harva. See on põhjuseks, miks muusikalides tavaliselt ooperliku häälekooliga lauljad ei laula. Tänapäevased tehnilised võimalused (peamikrofon) annavad tegelastele täieliku liikumisvabaduse. Helivõimendus- ja valgussüsteemide kaasabi on muusikalidest saanud tõelised vaatemängulised sõud. Erinevalt ooperist ja operetist esitatakse muusikale üha sagedamini lisaks ooperiteatrile ka teistel lavadel
Veneetsiast ooperikeskus, kus 1637. Aastal avati esimene avalik ooperiteater Teatro San Cassiano (seni olid ooperietendused toimunud aadlipaleedes). Valitud aristokraatide asemel andsid seal publikuna tooni kodanlus ja kaupmeeskond. Kuni 1700. aastani tegutses linnas 16 ooperimaja, kõrgajal koguni seitse teatrit ühel ajal. Varase ooperi peene väljendusega kõnelaule eelistas tüüpiline Veneetsia ooper lihtsamaid retsitatiive ja kergelt haaratava meloodiaga aariaid, kuhu ilmus ikka enam virtuoosseid kaunistusi. Ajaloolise või mütoloogilise süzeega ooperis oli hulk tegelasi, aga koori, balletitrupi ning ka orkestri koosseis oli majanduslikel põhjustel väike. Samas kasutati aga suurejoonelisi dekoratsioone ja lavaefekte. Põhisisult tõsistes ooperites oli enamasti ka koomilisi tegelasi ja stseene (1). 17. sajandi lõpul kujunes Napoli ooperikoolkond, mille stiil valitses 18.sajandi esimesel poolel peaaegu kõikjal Euroopas. Rohkem kui Veneetsias loodud teosed keskendusid
prantsuse meelelahutuslikest muusikalavastustest. Muusikalide süzeed on seotud igapäevaeluga, kajastades nii koomilisi elusituatsioone kui ka ühiskondlikke ja psühholoogilisi sõlmpunkte. Muusikalide helikeelt on mõjutanud parasjagu moesolevad muusikastiilid, zanri väljakujunemise ajal oli selleks jazz (eriti sving), hiljem aga pop-ja rock-muusika.Muusikalide peaosades kohtame väga hästi laulvaid ja tantsivaid näitlejaid. Laulud sarnanevad pigem poplaulude kui ooperiaariatega, virtuoosseid partiisid esineb harva. See on põhjuseks, miks muusikalides tavaliselt ooperliku häälekooliga lauljad ei laula. Tänapäevased tehnilised võimalused (peamikrofon) annavad tegelastele täieliku liikumisvabaduse. Helivõimendus- ja valgussüsteemide kaasabi on muusikalidest saanud tõelised vaatemängulised sõud.Erinevalt ooperist ja operetist esitatakse muusikale üha sagedamini lisaks ooperiteatrile ka teistel lavadel. Muusikalide laiemale levikule on
elusituatsioone kui ka ühiskondlikke ja psühholoogilisi sõlmpunkte. Muusikalide helikeelt on mõjutanud parasjagu moesolevad muusikastiilid, zanri väljakujunemise ajaks oli selleks jazz (eriti sving), hiljem aga popp- ja rock-muusika. Muusikalide peaosades esinevad väga hästi laulvad ja tantsivad näitlejad (sageli tuntud lauljad). Laulud sarnanevad pigem poplaulude kui suurt hääleulatust nõudvate ooperiaariatega. Virtuoosseid laulupartiisid esineb harva. See on ka üheks põhjuseks miks, muusikalides tavaliselt ooperliku häälekooliga lauljaid ei laula ega esine. Tehnilised võimalused Tänapäevased tehnilised võimalused (nt peamikrofonid esinemiste ajal) annavad tegelastele laval täieliku liikumisvabaduse. Helivõimendus- ja efektsete valgustussüsteemide ja kujunduse kaasabil on muusikalidest saanud tõelised kaasaegsed vaatemängulised soud.
harmooniajärgnevus, mida nimetatakse pisarate või kannatuse kujundiks. See nimetab nelja leinavat õpilast. Manerism IV põlvkond manerismiajastu. Manerism äärmuslike tunnete kajastamine kunstis. Pildid mõjuvad rahutult (Tintorello maalid). V põlvkond ja Orlandus Lassus ·juhtival kohal itaallased ·polüfooniareeglid kaotavad oma ranguse ·suurema tundelisuse nimel kasutatakse kaugeid helistikke ja virtuoosseid kaunistusi ·kontrastne Kõige tähtsam helilooja: Orlandus Lassus (/Orlando di Lasso) Muusikast: ·impulsiivne, dünaamiline, värvirohke ·rohkelt suurendatud ja vähendatud intervalle ·polüfoonia tehnika eiramine ·mõjutas hiljem Saksa barokkheliloojaid (Shitz, Bach) Lassuse väljenduslaad seostub maneristliku stiiliga tolleaegses maalikunstis, näiteks Tintoretto ekstaatilise maalilaadiga. Lassuse elust:
ja ansamblipilliks-viiul. Veel eelmisel saj'l ei küündinud viiul oma viooladest liigikaaslaste kõrval kuigivõrd esile. Seltskonna- ja kirikumuusikas sai see pill oluliseks 16.-17. saj vahetusel. Viiulile hakati looma väga virtuoosseid teosed. 17. saj keskel sai viiulist kammeransambli peamine meloodiapill. Viiuli kiire tõus oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas. Sealse meistri Nicolo Amati ja tema õpilaste Andrea Guarneri n ing Antonio Stradivari käe all kujunes viiuli klassikaline kuju ja ehitus
Vaimulik suurvorm"Litaanid "Mustale Madonnale"" naiskoorile ja orelile. Balletid: "Les Biches" (tellis Sergei Djagilev), "Eeskujulikud loomad". Ooperid: koomiline buffonaad "Teirasiase tissid", "Karmeliitide kahekõned" , "Inimhääl" Vaimulik muusika: "Stabat Mater", "Gloria". Klaverimuusika: Klaverikontsert, "Igavesed liikumised" "Teiresiase tissid" (1947). Esimese ooperina valmis 1944. aastal koomiline buffonaad. Absurdihuumorist on kantud kogu ooperi sündmustik. Ooperi muusikas on palju virtuoosseid aariaid, tõsist ooperit parodeerivaid retsitatiive ning efektseid duette. Stiililt on muusikaetendus võrdlemisi kirju ja snobistlik, siin on numbreid kohvikukontserdist prantsuse operetini, Offenbachi laadis kiireid polkasid ning salongimaneeris sentimentaalseid valsse. Orkestrifaktuur on Poulenci ooperis võrdlemisi läbipaistev ja kammerlik ning sellisena kuulub "Teiresiase tissid" kahtlemata maailma koomiliste ooperite kullafondi.
ja ansamblipilliks-viiul. Veel eelmisel saj'l ei küündinud viiul oma viooladest liigikaaslaste kõrval kuigivõrd esile. Seltskonna- ja kirikumuusikas sai see pill oluliseks 16.-17. saj vahetusel. Viiulile hakati looma väga virtuoosseid teosed. 17. saj keskel sai viiulist kammeransambli peamine meloodiapill. Viiuli kiire tõus oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas. Sealse meistri Nicolo Amati ja tema õpilaste Andrea Guarneri n ing Antonio Stradivari käe all kujunes viiuli klassikaline kuju ja ehitus
basso continuo paljude erinevate harmooniapillidega. Peale sooloosade on neis oopereis ka madrigalilaadseid koore ja instrumentaalseid vahepalu. · Esimene suur ooperilooja on Claudio Monteverdi, kelle 1607 valminud ooperit "Orpheus" peetaks esimeseks tõeliseks ooperiks. · Veneetsia ooper sajandi keskpaigast eelistas lihtsamaid retsitatiive ja kergelt haaratava meloodiaga aariaid, kuhu ilmus ikka enam virtuoosseid kaunistusi. Tavaliselt ajaloolise või mütoloogilise sisuga ooperites oli palju tegelasi, koori ja balleti aga majanduslikel põhjustel vähe, väike oli ka orkester. Iseloomulik on dramaatiline väljenduslaad pikkades ansamblistseenides, aga ka suurejoonelised dekoratsioonid ja lavaefektid, mis loodi tervameelse lavatehnika abil. Põhisisult tõsistes ooperites on enamasti ka koomilisi tegelasi ja stseene
Monteverdi lõi mitmeid muusikalisi võtteid, mida hilisemad ooperi heliloojad on läbi aegade kasutanud. Monteverdi hakkas kasutama teatud tegelaskujude või olukordadega seotud korduvaid muusikalisi kujundeid ehk juhtmotiive. Esimene avalik ooperiteater: Veneetsias, ''Teatro San Cassiano'' 1637. Veneetsia eelistas lihtsamaid retsitatiive ja kergelt haaratava meloodiaga aariaid, kuhu ilmus ikka enam virtuoosseid kaunistusi. Kasutati suurejoonelisi dekoratsioone ja lavaefekte. Napoli stiil valitses 18.saj esimesel poolel peaaegu kõikjal Euroopas. Keskenduti rohkem muusikale ja laulule. Ideaaliks oli kõrge laulukultuur, nn BEL CANTO (kaunis laul), mille tähtsamad jooned olid kaunis ja nüansirikas toon, virtuoosne kaunistuste improviseeimine ning esituse väljendusrikkus. Lõpuks arenes sellest tõeline virtuoosikultus
erinevate harmooniapillidega. Peale sooloosade on neis oopereis ka madrigalilaadseid koore ja instrumentaalseid vahepalu. Esimene suur ooperilooja on Claudio Monteverdi, kelle 1607 valminud ooperit "Orpheus" peetaks esimeseks tõeliseks ooperiks. Veneetsia ooper sajandi keskpaigast eelistas lihtsamaid retsitatiive ja kergelt haaratava meloodiaga aariaid, kuhu ilmus ikka enam virtuoosseid kaunistusi. Tavaliselt ajaloolise või mütoloogilise sisuga ooperites oli palju tegelasi, koori ja balleti aga majanduslikel põhjustel vähe, väike oli ka orkester. Iseloomulik on dramaatiline väljenduslaad pikkades ansamblistseenides, aga ka suurejoonelised dekoratsioonid ja lavaefektid, mis loodi tervameelse lavatehnika abil. Põhisisult tõsistes ooperites on enamasti ka koomilisi tegelasi ja stseene.Juhtivad heliloojad olid Pier-Francesco Cavalli ja Antonio Cesti.
neljahäälse lõigu põhikujundiks on astmeliselt laskuva bassiga harmooniajärgnevus, mida nimetatakse pisarate või kannatuse kujundiks. See nimetab nelja leinavat õpilast. 7 Manerism IV põlvkond manerismiajastu. Manerism äärmuslike tunnete kajastamine kunstis. Pildid mõjuvad rahutult (Tintorello maalid). V põlvkond ja Orlandus Lassus ·juhtival kohal itaallased ·polüfooniareeglid kaotavad oma ranguse ·suurema tundelisuse nimel kasutatakse kaugeid helistikke ja virtuoosseid kaunistusi ·kontrastne Kõige tähtsam helilooja: Orlandus Lassus (/Orlando di Lasso) Muusikast: ·impulsiivne, dünaamiline, värvirohke ·rohkelt suurendatud ja vähendatud intervalle ·polüfoonia tehnika eiramine ·mõjutas hiljem Saksa barokkheliloojaid (Shitz, Bach) Lassuse väljenduslaad seostub maneristliku stiiliga tolleaegses maalikunstis, näiteks Tintoretto ekstaatilise maalilaadiga. Lassuse elust: ·juba 12-aastasena võeti Sitsiilia asekuninga Ferrante Gonzoga teenistusse
vormiskeem: oluline oli mitte autori kompositsioonimeisterlikkuse, vaid virtuoossuse näitamine. Variatsioonides ja rondos oli oma kindel vormiskeem, mis aitas virtuoossust ,,koos hoida". Fantaasias olid selleks teatud retoorilised (,,ilukõnelised") vormelid, mis pärinesid 18. sajandi ,,Tormi ja tungi" ajast (Carl Philipp Emanuel Bach jt mõju). Väga palju kirjutati variatsioone populaarsete ooperimeloodiate teemadel. Levinud olid virtuoosseid seadeid lauludest ja ooperinumbritest. Selliseid seadeid nimetati transkriptsiooniks (,,ümberkirjutamine") ja parafraasiks (,,teisiti ütlemine", ,,ümbersõnastamine"). Siinjuures peab silmas pidama, et publik kuulas tollal muusikat teisiti kui meie tänapäeval. Esiteks, kuulajate äratundmisrõõm, kui oli tegemist transkriptsioonide või parafraasidega. Teiseks, võrreldes tänapäevaga kuulati rohkem muusikalist materjali ja vähem karaktereid. Jälgiti, kuidas teoses
annaabi.ee 
