Referaat oboest (1)

Tallinna Tehnikagümnaasium
Oboe
Referaat
Juhendaja :
Elina Kaasik
Koostaja :
Kirstin Vilimäe
4.b
2009
Oboest
Oboe on sümfooniaorkestri puupillide rühma teine pill. Tema hääl ei ulatu nii kõrgele kui flöödil. Oboe kõlab veidi ninahäälselt ja nukrutsevalt.
Oboesarnaseid instrumente on leitud väljakaevamisel Egiptuses. Oboe sugupuuse kuulub ka Vana-Kreeka aulos. Kaasaegne oboe kujunes aga siiski rohkem islamimaade instrumentide eeskujul XVII sajandil. Oboed peetakse vanimaks orkestripilliks. Vanim partituur , kus on kirjas oboe partii, pärineb aastast 1659.
Oboemängija paneb õhusamba pillitorus võnkuma kaksiklesthuulikuga, milleks on kaks teineteise vastu asetatud pillirooplaati. Kaksiklesthuulik kinnitub väikese torukese kaudu pillitoru külge. Pillitorul on augud ja klapid - nende abil õhusamba pikkust reguleerides saab pillimees muusikapalasid mängida. Oboel on madalama häälega vend - inglise sarv.
Õiged algteadmised oboe mängimisel: kehahoiu ja käte asetus, sõrmede ja keele koostöö, sügav hingamine , õige huulte asetus ja täpne trosti suhuvõtmine, õhu toe kasutamine, oboe häälestamine, puhas intonatsioon ja selle parandamise võtted mängu ajal, fraseerimine ja vabalt musitseerimine, lihtsamate strihhide kasutamine, enese kuulamine . Oboe on puupuhkpillidest kõige väiksema mänguulatusega pill. Tema valmistamiseks käsutatakse kas musta puud (eebenipuud) või tehisma­terjali (eboniiti).
Oboe kõlatorus on 16-22 sõrmeava. Kõlatoru lõpeb laieneva kõlalehtri-ga. Nii klarnetil kui ka oboel kaetakse osa avasid sõrmedega, ülejäänud klapisüsteemi abil. Oboe tunneb ara peenikese õlekõrretaolise huuliku -kahekordse lesthuuliku e topelttrosti - järgi.
Oboe tooni kujundamisel on suur roll pillimängija oskustel. Oboe on ise­loomuliku nasaalse tämbriga. Kõrgemas registris kõlab ta pingeliselt, madalamas aga mahlakalt ja soojalt. Oboel on võimalik mängida nii väl­jendusrikkaid meloodiaid kui ka virtuoosseid passaaže, seetõttu sobib ta hästi nii orkestri kui ka soolopilliks.
Eesti tuntud oboemängijad on Kalev Kuljus , Niis Rõõmussaar, Olev Ainomäe.
Huulikud:
Oboe kujunes välja 17. sajandi keskpaiku arvatavalt Prantsusmaal. Tema sünniga seostatakse Hotteterrede perekonda, kuhu kuulus põlvkondade kaupa muusikuid ja pillimeistreid. Oboe otseseks eel­käijaks võib pidada juba vanades kultuurides tuntud salmeist välja arenenud pommerit, mis oli aga intensiivsema kõlaga. Räägitakse, et Louis XIV olevat keelanud oma õukonnas valjuhäälsete šalmeide mängimise ning eelistanud nendele oboesid. Oboe oli ka esimene puupuhkpill, mida hakati käsutama orkestripillina. Oboest sai pärast šalmeid sõjaväeorkestrite peamine meloodiapill.