Henry Purcelli elulugu (0)

HENRY PURCELL
1659-1695
Baroki ajastu suurim inglise helilooja oli Henry Purcell. Ta sündis musikaalsesse perekonda ja kasvas üles koorilauljana nagu paljud kuulsad heliloojad . Tema isa Henry Purcell seenior oli Kuningliku kapelli liige ja oli laulnud kuningas Charles II kroonimisel. Tema vanem vend Thomas Purcell oli samuti muusik . Henry Purcell seenioril oli kolm poega : Edward, Henry ja Daniel . Pärast oma isa surma 1664 aastal asusid vennad elama oma onu juurde, kes kasvatas neid suure kiindumusega. Ka Thomas oli kuningliku kapelli liige ja korraldas ka Henry vastuvõtmise kooripoisiks. Henry oli kooripoiss kuni häälemurdeni 1673. aastal, mil ta sai orelimeistri John Hingstoni abiliseks.Hingstoni ülesandeks oli hoida ja hooldada kuninga õukonna pille Tema õpetajateks olid oma aja suured inglise heliloojad Humpfrey ja Blow. Pärast Humfrey surma jätkas Purcell õpinguid Dr. John Blow juures.. Räägitakse, et Henry Purcell kirjutas muusikat juba üheksa aastaselt, aga tema varaseim leitud töö on aastast 1670, kui ta oli 11-aastane, ja see on ood kuninga sünnipäevaks. Tema teoseid on hoolimata põhjalikest uuringutest raske dateerida. Arvatakse, et lapsena kirjutas ta kolmeosalise laulu "Sweet tyranness, I now resign".
Purcelli karjäär oli väga kiire: juba 1675 .aastal ilmusid trükist tema esimesed laulud, 1677 sai temast kuninga kammermuusikahelilooja, Ta kirjutas oma esimese hümni " Lord , who can tell " 1678. aastal.1679 oli ta kuningate kroonimiskiriku Westminster Abbey organist, 1682 kuningliku kapelli organist ja laulja, 1683 .aastast surmani vastutas Purcell ka kapelli pillide seisukorra eest.
Purcelli looming, mille enamik sündis vähem kui kahekümne aasta jooksul, on väga mitmekülgne ja mahukas.On säilinud nii tema kiriku- kui kammermuusikat, õukondlikke pühendusteoseid, suur hulk lavamuusikat, sealhulgas ka ainus tõeline barokkooper inglise muusikaloos. Purcell kirjutas hulga pidulikke oode, ka soololaule basso continuo saatel ja klavessiinimuusikat. Kirjutas ka vaimulikke teoseid kuningliku kapelli jaoks, mille peamiseks žanriks oli kontsertlik anthem. Kirjutas ka ohtralt kammer -ja klavessiinmuusikat.
Suurem osa tema lavamuusikast on loodud draamaetendustele. Lavamuusikat kirjutas ta peamiselt elu lõpul, pärast 1690.aastat. Sellest ajast on pärit ka viis semiooperit, mille muusikalised stseenid on sama ulatuslikud ja kaalukad kui sõnalisedki. Semiooperites leidub tõelise ooperi väärilisi ansambli- ja kooristseene, suurem osa on aga aariatel, millest paljud pole draamaga kuigi tihedalt seotud ning on väga populaarsed omaette soololauludena.
Purcelli ja kogu inglise barokkmuusika tähtsaim muusikaline lavateos on Vergiliuse eepose “Aeneis” ainetel loodud ooper “Dido ja Aeneas ” (1689). Muusikaliselt on see lühike, tund aega kestev kolmevaatuseline ooper ainulaadne segu prantsuse ja itaalia eeskujudest ning inglise maskimuusikast. Ooperi lõpustseenis olevat Dido aariat peetakse barokiajastu üheks parimaks ja mõjuvamaks kaebeaariaks.
Purcellil oli erakordne fantaasia, mida ta kasutas soololaulude loomisel teksti ja muusika ühendamisel. Paljud palad sisaldavad virtuoosseid ja kirevaid muusikalisi ideid, samas oli ta ületamatu lihtsas stiilis meloodiate loojana.
Purcell nagu Mozartki elas vaid 36-aastaseks. Kuid juba kaasaegsed kutsusid teda Briti Orpheuseks ning tema koht ingise muusikas pole kindlasti tagasihoidlikum kui Mozartil oma ajastu Kesk-Euroopas. Pärast Purcelli surma sattus inglise muusikaelu järjest enam itaalia mõju alla ning vaid Purcelli looming hoidis veel aastakümneid ülal inglaste rahvuslikku uhkust . Paraku pole inglise muusikaloos pärast Purcelli pikka aega ühtki oma rahvusest suurkuju – paljude järgmiste põlvkondade jaoks sai muusikas keskseks nimeks Georg Friedrich Händel.