Flööt (0)

Flööt
Flööt (itaalia keeles flauto) on puupuhkpillide hulka kuuluv  soolo - ja orkesterpill. Tänapäeval kasutatakse flööti ka jazz - ja rockmuusikas - neist viimase üks säravamaid esitajaid on näiteks Ian Anderson .

Ehitus

Flööte on valmistatud õõnsastest luudest, bambusest,  savist  ja puidust. Tänapäeval valmistatakse flööte ka kunstmaterjalidest, sealhulgas metalli- ja muudest sulamitest, klaasist ja süsinikkiust. Levinuim keskklassiflööt kannab enamasti hõbedaproovi 900.
Flöödid jagunevad otsast puhutavateks pikiflöötideks (plokkflööt) ja küljelt puhutavateks põikflöötideks (traaversflööt), millest arenes tänapäevane flööt. Tänapäeval on flööt ainuke puhkpill , millesse puhutakse mitte toru otsast, vaid küljelt, hoides pilli suu ees paremale põiki, sellest ka nimetus põikflööt (saksa keeles Querflöte). Nüüdisaegse välimuse ja omadused andis flöödile saksa pillimeister Theobal Böhm (1794–1881). Plokkflöödi omapära võrreldes teiste puupuhkpillidega on ehituse lihtsus: tal puuduvad liikuvad osad.
Flöödil on ca. 15 auku , mida saab katta klappidega. Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, nö brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat glissandot. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt.

Mänguomadused

Tänapäevane flööt on äärmiselt mitmekülgsete mänguomadustega pill, mis võimaldab teostada nii laulvaid meloodiaid kui ka virtuoosseid liikumisi. Flööti on hinnatud piiramatute väljendusvõimalustega pilliks.
Madalas registris on flöödi hääl mahe ja sametine, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flöödil on lihtsalt teostatavad ka mitmesugused flažoletthelid ja multifonid. Flöödi tooni kvaliteeti hinnatakse muuhulgas kahina puudumise järgi, mis mängijalt eeldab huulikusse puhutava õhujoa optimaalset fokusseeritust.
Flöödi üks huvitavaimalt kõlavaid mänguvõtteid on frullato, mille puhul õhujuga möödub enne huulikuni jõudmist mängija r-häälikut artikuleerivast keelest.
Erinevalt teistest puupillidest on flöödil väga lihtne mängida topeltstakaatot, mis saavutatakse ataki andmises kordamööda t- ja k-eksplosiooniga. Topeltstakaato kasutamise lihtsus võimaldab flöödil esitada kiireid ja tehniliselt ülikeerulisi partiisid, mis paljudele teistele instrumentidele jäävad kättesaamatuiks.