Viljandi Viljandi on linn Lõuna-Eestis, Viljandi maakonna keskus. Linn asub Lõuna- Eestis Sakala kõrgustikul Viljandi järve kaldal. Viljandist on Tallinnasse 161 km, Tartusse 81 km ja Pärnusse 97 km. Elanikke on viljandis 19 515 (seisuga 31.01.2009). Viljandi on elanike arvult Eestis kuues linn. Selle pindala on 14,65 km². Viljandi on rahvaarvu poolest suuruselt kuues linn Eestis. Kauni Viljandi järve kaldal asuv linn paistab silma mitmekesise looduse poolest. Viljandit iseloomustab erinevate eluvaldkondade tasakaalustatud areng ning elanike tugev kodukohatunne, mis väljendub nii vaimses kui majanduskeskkonnas. Külalisele pakub Viljandi rahulikku puhkust looduslikult kaunis ja kultuuriliselt rikkas keskkonnas. Viljandi linn on saanud alguse kalastajate ja küttide lõkkeasemetest. Viljandi kui asula elanikud muutusid paikseks arvatavasti eelmise aastatuhande lõpul
võidust kõikidesse Eesti maakondadesse, et olla „üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu”. 3. TURAIDA SÕJARETK, VARBOLA PIIRAMINE JA LEHOLA KUNINGAS LEMBITU 1210/1211 aastavahetuse paiku tegid sakslased koos liivlaste, latgalite ja Pihkva väesalgaga sõjakäigu Soontaganasse, läänlased vastasid kohe retkega Metsepolesse (liivi - Mõtsa Pūol, Edela-Eestis) liivlaste vastu. Kevadtalvel piirasid sissetungijad kuus päeva Viljandi linnust. Vallutada seda ei suudetud, kuid lõpuks olid sunnitud sakalased laskma linnusesse preestrid ja andma pantvange. Eestlased vastasid mitmete edukate rüüsteretkedega latgalite ja liivlaste vastu. Suvel võtsid saarlased ridalased ja revalased (kuni 4000 meest) ette suure sõjakäigu Turaidasse. Sealseid liivlasi üritati sundida kaasa tulema Riiat ründama, kuid abivägede saabumisel Riiast jäid eestlased kahe vaenlase vahele ning pikalt kestnud lahing lõppes verise lüüasaamisega
kui latgalid liikusidki siis Ümera äärde välja, teadmata seal ootavast ohust. Eestlaste rünnak seevastu oli edukas. Nii Kaupo poeg kui väimees said selles lahingus surma. 1210./1211. a. talvel saadeti sõjakutse liivlaste ja latgalite maale ning Väina ja Koiva äärsetesse linnustesse. Sõna viidi ka Pihkvasse. Lätlased ja liivlased Russini, Kaupo, Ninnuse ja Dabreli juhtimisel asusid esimestena teele, nendele järgnesid riialased ja ristisõdijad. Toimus retk Sakala ja Viljandi vastu. Ettevõte õnnestus, eestlased ristiti. 1211. a suvel kavatsesid eestlased vallutada Kaupo Toreida linnuse, lüüa rivist välja sakslaste truu abiline Kaupo ning edasi rünnata Riiat. See aga ebaõnnestus. 1215. a. veebruaris parast Toreida rahu lõpetamist eestlaste poolt kogusid eestlased vägesid ning valmistusid vastastele kallaletungiks. Kaupo koos Lauenburgi Alberti, ordumeister Folkvini, Dünamunde kloostri abti Bernhardi, Riia toompraoste
Lõpuks olid piirajad nõus saarlaste ettepanekuga linnus maha jätta ning vabalt lahkuda. Pärast taanlaste lahkumist ei jäetud linnusest kivi kivi peale. 1223. aasta 29. jaanuaril saanud innustunud ülestõusust, tungisid Lõuna-Eestis sakalalased Viljandi linnuses sakslastele kallale ning tapsid orduvendi, sulaseid, kaupmehi ja isegi foogt Mauritiuse. Järgnevalt võtsid sakalased kinni ka Järvamaa foogti Hebbe, kes toodi Viljandisse ja tapeti. Viljandi vanemad saatsid võiduteate Otepääle ja Tartu, kutsudes kõiki eestlasi talitama nende eeskujul. Pärast linnuse vallutamist olid sakalased sunnitud abi küsima venelastelt Novgorodist, kust saabus ka Viljandisse väikesearvuline vene kaitsesalk. 1223. aasta augustis aga vallutas linnuse tolle aja andekamaid ja kogenumaid väejuhte kogu Liivimaal Lippe Bernhard, pärast kahenädalast piiramist. Samal ajal tekkis aga Taani kuningas Valdemar II-l, kes oli sellel ajal kogu Põhja-Euroopat
neile vastu astuma, lahkusid läänemaalased Liivimaalt. Selle sõjaretke näol oli tõenäoliselt tegemist kaugemate eesmärkideta kättemaksuretkega. Samas on võimalik, et sellega püüti hirmutada Metsepole liivlasi riialastega mitte koostööd tegema, kuid tegelik efekt oli pigem vastupidine. Viljandi piiramine Järgmisel kuuajal, 17. veebruari ja 9. märtsi vahel, korraldasid riialased hästi ettevalmistatud sõjakäigu Sakalasse Viljandi linnuse vastu. Piiskopi ja ordu meestest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest koosnev vägi ründas kaasavõetud piiramisrelvastuse abil linnust 6 päeva, kuni seesolijad lubasid ristiusu vastu võtta. Sõlmitud rahuleppe kohaselt lasti linnusesse preestrid, kes seda pühitsesid, kuid ristimise läbiviimine lükati tulevikku. Rahu kinnitamiseks andsid Viljandi vanemad pantvange ja piirajad lahkusid. Vastastikused rüüsteretked
Liivlaste vastuhaku esialgseks ajendiks oli Autine latgalite tüli Võnnu mõõgavendadega, kes võtsid ära esimeste põldusid, niite ja meemetsi. Liivlasi karistati raskema kümnise pealepanemisega ning 2 aastat hiljem rajati liivlaste kontrollimiseks Turaida kivilinnuse. Ümera lahingu järel laienes sõda ka teistesse Eesti maakondadesse. 1210-1211 tegid riialased koos liivlaste, latgalite ja Pihkva väesalgaga sõjakäigu Soontaganasse (Põhja-Pärnu). Viljandi linnus alistus 1211. aastal, kuid Sakala maakonnas jätkusid rüüsteretked. Sõjakäik Turaidasse, milles osalesid nii maitsi kui ka meritsi kohale saabunud eestlased, lahing lõppes verise lüüasaamisega. Henriku kroonika järgi sakslased said saagiks umbes 300 laeva ja langes "Eestimaa pea." 1211. aastal Theoderich sai Eestimaa piiskopiks, luues niiviisi kirikupoliitilise eelduse Eesti alistamiseks. 1212. aastal sõjaretked juba ulatusid Järvamaale. Samal ajal Novgorodi
ordut kutsuma Mõõgavendade orduks; ordu juhiks oli ordumeister 1208. a algas võitlus Eestimaa pärast, esimesena rünnati Ugandit, eestlased tegid vasturünnaku, selleks ajaks olid läti ja liivi hõimud ristitud 1210. a toimus järjekordne vasturünnak, Võnnu piiramine Ümera (Koiva lisajõgi) lahing (võit, mis andis jõudu edaspidiseks) Võnnu linnusest oli saanud Mõõgavendade ordu üks tähtsamaid tugipunkte 1211. a kevadtalvel oli Viljandi linnuse piiramine sakslaste poolt, mis ei õnnestunud, kuid nad said vanemate ja ülikute pojad pantvangi; järgnesid eestlaste vasturünnakud sakslased kasutasid siin esimest korda Eestimaal kiviheitemasinat piiramine lõppes läbirääkimistega, vanemad sõlmisid piirajatega rahu 1211. a suveks valmis eestlastel suurem tõsine sõjaplaan, mille eesmärgiks oli Toreida linnuse
Rüütlitele saadeti Riiast abiväge ja eestlased taganesid Koiva (läti keeles Gauja) lisajõe Ümera äärsetesse metsadesse. Ootamatu rünnakuga jälitajad purustati. Lahingu tähtsus seisnes eelkõige julguse andmises edasiseks võitluseks. 1211.a piirasid sakslased Viljandi linnust, sundisid eestlased alistuma ning ristisid neid. Samal aastal tegid eestlased vasturetke liivlaste Toreida linnuse alla. Kuigi edu ei saavutatud, olid mõlema poole kaotused suured. Kuna vastastikused röövretked olid maa välja
Kõik kommentaarid