aastal. Talupoeg ei ole nüüd küll enam mõisa oma, kuid tal tuleb teha mõisale tööd, et saaks kasutada mõisa maad. Aegamööda suutsid ka osad talupojad mõisalt talu päris endale osta. Elu oli raske, kuid sellest olenemata hakkas kujunema talupoegade omavalitsus ja sisse seatud vallakohtud. Talupojad said endale ka oma perekonnanime, mis lisas neile eneseväärikust. Tänu põlluharimisele hakkasid tekkima Eesti külad. Enamasti koondusid need linnade lähedusse ja viljakamatele aladele teede ääres. Talurahvas elas tagasihoidlikult, talvel tares, suvel kambris. Mõlemasse ruumi pääses valgus vaid ukse kaudu, klaasaknaid seal ei olnud. Ka suits tuli toast välja lasta ukse kaudu, selleks ajaks aeti lapsed lauta lammaste juurde. Väga külmal ajal toodi aga lambad, põrsad, kuked, kanad, koerad ja kassid tuppa ning seal elutseti üheskoos talurahvaga. Suvine kambrielu oli märksa lahedam, oli rohkem ruumi ning ühes valgusega ei tulnud külm tuul tuppa sisse.
Aafrika suured maa-alad on põllumajanduseks kõlbmatud. Halvasti korraldatud toiduainete jaotussüsteem. 2.Mis on tagajärg? Inimesed koonduvad viljakamatesse aladele ja see põhjustab metsade hävingu, ülerahvastamise ning erosiooni ja kõrbete leviku. 3.Võimalikud lahendused. Tuleks muuta inimeste toitumisharjumusi. Täiustada tuleks maaharimisviise- ja tehnoloogiat. Vältida mulla vaesumist, erosiooni. EROSIOON 1.Inimtegevus- toidupuuduses inimesed koonduvad viljakamatele aladele, põhjustades sellega erosiooni. Paduvihmad, vooluveed, tuul põhjustavad erosiooni. 2.Viljakate muldade hävimine. Harimiskõlbmatute maa-alade suurenemine. Veekogude kuivamine. Sooldumine, mis ohustab inimtervist. 3.Õiged maaharimisviisid (väiksemad põllud, terass- ja ribapõllundus). Tõkete rajamine põldude äärde. Puude istutamine. LOODUSVARADE KASUTAMINE 1. Metsade kasutamine tooraine saamiseks- nt. puit paberi saamiseks. Jahipidamine. Lageraie. Soode kuivendamine . 2
Põllumajanduse intensiivistudes, rasketehnika kasutuselevõtu ja käsitsitöö vähenemisega hakkas looduslike niitude pindala vähenema ning üha enam hakati rajama tootlikumaid kultuurheinamaid. Kuni Teise maailmasõjani oli puisniitudel Lääne-Eesti talumajanduses siiski veel oluline roll. Puisniitude lõplik allakäik algas meil kolhoosikorra saabumisega. Ühismajandid loobusid peatselt hobuste kasutamisest ja käsitööst ning kogu põllumajanduslik tootmine siirdati viljakamatele aladele. Paljud varasemad puisniidud on nüüdseks noored metsad. Kuid põllumajanduse intensiivistumise tõttu kadusid puisniidud ka Rootsis ja mujal. Puisniit on omal vanapärasel kombel säästliku maakasutuse mudeliks siit saadi pidevalt heina, puitu, ravimtaimi, pähkleid, seeni, marju, õunu, ja koduloomadele lehisvihtu ning kütiti ka ulukeid. Samuti varuti puisniidult ahjukütteks hagu ja erilise kuju ja kõvadusega tarbepuid näiteks aiste ja jalaste jaoks
Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. 1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, kust saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja
Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos. Rootsi aega nimetatakse ka Rootsi-Poola ajaks. Peale mitmeid pikki sõdu, oli Eestimaa alad täiesti laastatud. Inimesi elas siin arvatavasti alla 100 000. Paljud linnad, kindlused, mõisad olid varemetes. Mõisnikud, kes soovisid kiiresti tööjõudu kasvatada, pakkusid talurahvale mõni aasta maksuvaba elu nende alal. Nii liikuski umbes kolmandik rahvast vähe viljakatelt aladelt laastatud viljakamatele aladele. Talurahvas valis endale viljakamaid maid elamiseks ja samuti valiti ka inimlikumaid mõisnikke. Põhjus, miks talupojad nii vabalt said liikuda, oli see, et paljudes piirkondades polnud isegi mõisnikku. 17. sajandil hakkas Eestisse saabuma palju välismaa talurahvast. Näiteks Lätist, Soomest, Rootsist, Venemaalt, isegi kaugemalt, näiteks Sotimaalt, Hollandist, Saksamaalt, jne. Välismaa talurahvas moodustas Lõuna-Eestis lausa 17% kogu sealsest rahvastikust.
antropoloogiliselt nii europiidsete kui mongoliidsete tunnustega. Uustulnukad tõid kaasa kammkeraamika kultuuri, mis levis mitmel pool Läänemere ääres. Läänemeresoomlased ja Kunda kultuuri rahvas sulasid arvatavalt kokku, kusjuures domineerima jäid läänemeresoomlased. 3000. aasta paiku e.Kr. hakkasid Eestisse rändama venekirveste kultuuri inimesed. Nemad tõid kaasa põlluharimise ja karjakasvatuse. See põhjustas rahvastiku ümberpaiknemise põlluharimiseks sobivamatele, viljakamatele aladele. Venekirveste kultuuri kandjad olid ilmselt balti hõimude eellased ja europiidsete tunnustega. Pronksiajal jätkus rahvastiku ühtesulamine ja kultuuriliselt jäid domineerima läänemeresoomlased. 500 e.Kr.--1100 p.Kr. 13.saj. Rauaaeg, mille algust saab arvestada alates VI sajandi lõpust e.Kr. tõi kaasa raua kasutuselevõtu ja põlluharimise leviku. Varase ehk eelrooma rauaaja alguses aastal 500 e.Kr. on Eesti rahvaarvuks pakutud 7000 inimest
aastal Oliwa rahuga seni Kuramaale kuulunud Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Veneaa alla. 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. 1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. 17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid LõunaEestis koguni 17% talurahvast. Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, kust saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti IdaEestis. Kokku elas Rootsi aja lõpuks Eestis talurahva hulgas vähemalt 10 võõrrahva liikmeid
Suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ja seetõttu võsastunud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahelvaremetes. 1620 oli siinne rahvaarv <100 000. 1630- ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talupoegadest. Otsiti hävinud kodu asemel uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud. Valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud mõisnikkugi, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. XVII saj. teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid
parandamiseks. Rahvastik Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid soomlased, kes asusid eriti
Rahvastik. Suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ning võsastunud. Rahvaarv oli katastroofiliselt kahanenud. Talurahva arvu hinnati vähem kui 100 000-le. Kõige raskemalt olid kannatanud tihedamalt asustatud ja jõukamad alad. Järvamaal seisid tühjalt 90% taludest. Ka Tallinn, Viljandi ja Lääne-Tartumaa olid laastatud. 1630. aastatel hakati talumaad uuesti kasutusele võtma. Vähemviljakatest piirkondadest liikus talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Valiti soodsamaid põllumaid ja inimlikumaid mõisnikke. Oluline osa saarlastest suundus mandrile. Eestisse saabus ka teiste rahvaste esindajaid. Kõige rohkem asus siia vene talupoegi, aga ka soomlasi, lätlasi. Vähem oli sakslasi, leedulasi, rootslasi, hollandlasi, sotlasi. Sisserändajad võtsid omaks kohaliku keele ja kombed. Pärast sõdade lõppu kasvas eestlaste arv suhteliselt kiiresti. Soodsad olud tagasid suure sündimuse. 1695
Rahvastik. Suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ning võsastunud. Rahvaarv oli katastroofiliselt kahanenud. Talurahva arvu hinnati vähem kui 100 000-le. Kõige raskemalt olid kannatanud tihedamalt asustatud ja jõukamad alad. Järvamaal seisid tühjalt 90% taludest. Ka Tallinn, Viljandi ja Lääne-Tartumaa olid laastatud. 1630. aastatel hakati talumaad uuesti kasutusele võtma. Vähemviljakatest piirkondadest liikus talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Valiti soodsamaid põllumaid ja inimlikumaid mõisnikke. Oluline osa saarlastest suundus mandrile. Eestisse saabus ka teiste rahvaste esindajaid. Kõige rohkem asus siia vene talupoegi, aga ka soomlasi, lätlasi. Vähem oli sakslasi, leedulasi, rootslasi, hollandlasi, sotlasi. Sisserändajad võtsid omaks kohaliku keele ja kombed. Pärast sõdade lõppu kasvas eestlaste arv suhteliselt kiiresti. Soodsad olud tagasid suure sündimuse. 1695
ei sobi. Jesuiitide Collegium Derpatense (1583 - 1625) oli hoopis uutlaadi üritus, mis koostas-trükkis a. 1585 maakeelse katekismus-lauluraamatu ning andis maarahvale mitu omamaalasest preestrit (5 on nimepidi teada). 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. 17.
maa andis masendavat pilti. Suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ja seetõttu võsastunud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahelvaremetes. 1620 oli siinne rahvaarv <100 000. 1630-ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talupoegadest. Otsiti hävinud kodu asemel uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud. Valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud mõisnikkugi, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. XVII saj. teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid,
Sündmused, millega seoses Eesti alas läksid järk-järgult Rootsi rigi koosseisu Põhja-Eesti alad palusid Rootsilt abi Lõuna-Eesti alad hukkusid sõjavallutuste käigus Saaremaa- Taani ja Rootsi sõja käigus rahulepingu tulemusena Rahvastik 17. sajandil 1620 oli siine rahvaarv 120 000 mõisnikud võtsid küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tav. 3 aastaks igasugustest maksudest talupojad liikusid väheviljakatelt aladelt laastunud viljakamatele aladele. Otsiti hävinud kodu asemel uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud Valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, saabus ka käsitöölisi, kalureid ja kaupmehi kes paiknesid Ida-Eestis Suure grupi moodustasid ka lätlased, kes asusid elama eelkõige Valga ümbrusesse Kokku oli u 10 võõrrahva liikmeid: (poolakad, sakslased, leedulased,rootslased,
Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja 5 külasid olid ahervaremetes. 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. 1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. 17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste
andis masendavat pilti. Suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ja seetõttu võsastunud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 oli siinne rahvaarv <120 000. 1630-ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talupoegadest. Otsiti hävinud kodu asemel uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud. Valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud mõisnikkugi, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. XVII saj. teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes
Ühe esimese probleemina tõstatati küsimus: kas Eestile omased metsatüübid on piisavalt kaitstud? Oli arvamusi, et meie metsade majandamine on olnud nii väheintensiivne, et loodusliku mitmekesisuse probleemidega ei ole mõtet tegeleda enne, kui see probleemiks hakkab saama. Põgus metsatüüpide ülevaatus näitas, et seoses aastaid toimunud metsakuivendusega on ohtlikult vähenenud lodumetsad ja põllumaade rajamisega viljakamatele aladele on kriitilise piirini jõudnud salumetsade pindala. Et saada ülevaade metsade kaitstusest ja teha ettepanekud kaitse korraldamiseks, koostas Soome metsavalitsuse looduskaitse spetsialist Timo Tanninen lähteülesande Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekti tarvis. Hiljem finantseeriti seda projekti põhiliselt Taani keskkonnakoostööIda-Euroopas (DANCE) raames. Kuna kaitsealade rajamine eeldab suuremaidterritooriume (üldiselt üle 100 ha), on neid lihtsam
Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 elas Eesti alal vähem kui 100 000 inimest. 1630. aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. 17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes
Ka Kesk-Eestis võib olla väljauhtehorisont ning seda nimetatakse lessiveerunud horisondiks EL. See on omane leetjatele muldadele. Aineid ei viida minema, vaid need jäävad järgmisesse kihti pidama. Sisseuhtehorisonte tähistatakse tähega B. Sisseuhtehorisonte tähistatakse täiendavate tähtedega. Baf- automorfse rauarikas horisont eriti sage näiteks Põlvamaa muldades, see on omane ainult pruunidele näivleetunud muldadele. Bm- metamorfne sisseuhtehorisont, on omane meie kõige viljakamatele muldadele (leostunud muldadele) Järvamaal ja Lääne-Virumaal, see on hästi struktuurne ja hästi heade omadustega kiht. Bt- tekstuurne sisseuhtehorisont, see järgneb alati EL- ile, on kaa heade omadustega, kuid ta rikastub saviosakestega EL-i kihi arvel. Bhf- huumus- rauailluviaalne sisseuhtehorisont, omane liigniisketele leetunud muldadele, liivmuldades tavaliselt, kuid võib väga kõvaks tiheneda. Rahvas nimetab seda ka vahel nõrgkihiks, need on pahad mullad
+ adrakohtunik Liivimaa kubermang Hilary Karu 27 D 11 EESTI AJALUGU + Liivimaa Õuekohus + maakohus + sillakohtunik Enne Liivi sõda ligi 280 000 inimest. Pärast sõda, 1620.aastatel elas Eestis vaid 100 000 inimest. 1656-1661 Rootsi-Vene sõda 1695.aastal u 350 000 inimest + Kuna tööjõudu oli vaja, soodustati talurahva vaba liikumist viljakamatele maadele. Eestisse kutsuti talupoegi mujaltki, suuremateks tulijateks olid venelased, lätlased ja soomlased. Sisserändajad sulandusid üsna valutult eestlaste hulka. Eestlaste arv kasvas kiiresti ning enne Suurt Nälga (1695-7) elas Eestis u 400 000 inimest. 1695-1697 Suur nälg, suri u 75 000 inimest Talurahva olukord pärisorjus ja sunnismaisus 1645.aastal Eestimaal Oxenstierna maakorraldus talupojad on mõisnike omandid
raskemalt kannatasid sõdades just tihedamalt asustatud ja suhteliselt jõukamad alad, osa sõja eest põgenenud talupoegi olid rajanud eesti külasid Peipsi idarannikul 1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma ja et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest, nii liikus vähem viljakatest piirkondadest talupoegi viljakamatele aladele, tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud mõisnikkugi, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid 17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, mõnes paigas moodustasid nad isegi suurema osa elanikest, asustades lähestikku mitu tühja küla kõige rohkem asus siia vene talupoegi (käsitöölised, kaupmehed, kalurid), hiljem, 17. sajandi lõpul,
Lätiga LIIVIMAA kubermangu. Kubermange juhtisid otse kuningale alluvad KUBERNERID asukohtadega Tallinnas ja Riias. Igapäevast võimu teostasid aadlikud oma esindusorgani MAAPÄEVA kaudu. 21 RAHVASTIK Enne Liivi sõda elas Eestis u 280 000 inimest. Sõjad ja 1620-te aastate näljahäda kahandas rahvaarvu 100 000-ni. Kuna tööjõudu oli vaja, soodustati talurahva vaba liikumist viljakamatele maadele. Eestisse kutsuti talupoegi mujaltki. Suuremateks tulijateks olid venelased, lätlased ja soomlased. Sisserändajad sulandusid üsna valutult eestlaste hulka. Ka eestlaste arv kasvas kiiresti ning enne Suurt Nälga (1695-7) elas Eestis u 400 000 inimest. PÕLLUMAJANDUS JA MÕISATE REDUKTSIOON Rootsi riik vajas palju raha, aga kohalike mõisnike maksud olid väikesed. 1680-tel aastatel otsustati läbi viia mõisate REDUKTSIOON e eravalduses olevate mõisamaade tagasivõtmine riigile
annaabi.ee 
