Viini konventsioon (4)

Dokument: ÜRO (Viini) konventsioon kaupade rahvusvahelise müügi lepingute kohta
1. Milline dokument on ja millega tegeleb Viini Konventsioon?
ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (üldkasutatav lühend CISG) on rahvusvaheline leping, mis pakub ühtlustatud müügireegleid ning on siduv riikidele, mis moodustavad kaks kolmandikku kogu maailmakaubandusest. Leping allkirjastati Viinis 11. aprillil 1980. aastal ning seetõttu viidatakse sellele mõnikord kui Viini konventsioonile, kuid on oluline seda mitte segi ajada muude Viinis alla kirjutatud lepingutega. Leping jõustus 1. jaanuaril 1988 peale 10 riigi poolt ratifitseerimist. Konventsiooni depositaariks on ÜRO peasekretär [ http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9CRO_konventsioon_kaupade_rahvusvahelise_ostu-m%C3%BC%C3%BCgi_lepingute_kohta ].
Kõige laiemas mõttes on rahvusvaheline leping rahvusvahelise õiguse subjektide vahel sõlmitud kokkulepe. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 2(1)(a) sisalduva kitsama definitsiooni kohaselt on rahvusvaheline leping rahvusvaheline kokkulepe, mis on sõlmitud riikide vahel kirjalikult ja mida reguleeritakse rahvusvahelise õigusega, sõltumata sellest, kas see sisaldub ühes, kahes või mitmes omavahel seotud dokumendis, samuti olenemata tema konkreetsest nimetusest [ http://et.wikipedia.org/wiki/Rahvusvaheline_leping ].
Eesti keelde on konventsiooni tõlgitud 2 korda: esmakordsel avaldamisel 1993. aastal ja uuesti 2002. aastal [ http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9CRO_konventsioon _kaupade _ rahvusvahelise_ostu-m%C3%BC%C3%BCgi_lepingute_kohta].
Antud konventsiooni osalisriigid leppisid kokku alljärgnevas:

• Konventsiooni rakendatakse kaupade ostu-müügi lepingute kohta poolte vahel, kelle kommertsettevõtted asuvad eri riikides (1.artikkel, lõige 1);
  
• Konventsioon reguleerib ainult ostu-müügilepingu sõlmimist ning ostja ja müüja neid õigusi ja kohustusi, mis tulenevad sellisest lepingust (4. artikkel) [ http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=180022 ].
  

2. Milliste kaupadega kauplemist ei reguleeri Viini Konventsioon?
Viini Konventsiooni ei rakendata, kui müüakse:

• kaupu, mida soetatakse isiklikuks, perekondlikuks või koduseks tarvitamiseks, välja arvatud juhud, millal kaupmees ükskõik mis ajal enne lepingu sõlmimist või selle sõlmimise hetkel ei teadnud ega pidanud teadma, et kaupu soetatakse niisuguseks tarvitamiseks;
  
• oksjonil;
  
• täitemenetluse korras või muul viisil seaduse jõul;
  
• fondipabereid, aktsiaid, tagatispabereid, käibedokumente ja raha;
  
• laevu ja õhulaevu ning hõljuklaevu;
  
• elektrienergiat (artikkel 2) [ http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=180022 ].
  

3. Milliseid lepinguvorme (välismajandusetegevuses) tunnistab Viini Konventsioon?

• pole nõutav, et ostu-müügileping oleks sõlmitud või kinnitatud kirjalikult, teda võib tõestada ükskõik milliste vahenditega, kaasa arvatud tunnistajate ütlused (11. artikkel);
  
• "kirjaliku vormi" all mõistetakse ka teadet telegraafi või teletaibi teel (13. artikkel).
  

Viini konventsioon pühendab lepingu sõlmimisele terve osa, kuid ainsaks lepingu sõlmimise viisiks, mida selle peatüki artiklid puudutavad on lepingu sõlmimine oferti ja aktsepti vormis [ http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=180022 ].
4. Millise eraldi otsuse peavad Viini Konventsiooniga ühinedes riigid tegema?

• Oma ratifikatsioonikirja või dokumenti heakskiitmise, kinnitamise või ühinemise kohta üle andes võib iga riik teatada , et ta pole seotud käesoleva konventsiooni 1. artikli 1. punkti sätetega (95. artikkel).
  
• Kokkuleppiv riik, kelle õigusaktid nõuavad, et ostu-müügilepingud sõlmitaks või kinnitataks kirjalikult, võib igal ajal teha kooskõlas 12. artikliga avalduse, et ei või rakendada käesoleva konventsiooni 11. artikli, 29. artikli või II osa ühtki sätet, mis lubab, et ostu- müügileping, selle muutmine või lõpetamine poolte kokkuleppel või ofert või aktsept või mis tahes muu kavatsuse väljendus ei toimuks kirjalikus, vaid ükskõik mis vormis, kui kas või ühel poolel on kommertsettevõte selles riigis (96. artikkel)
  

[ http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=180022 ].
5. Millist lepingut (vormist lähtudes) saavad sõlmida Eesti majandussubjektid , suheldes oma välispartneritega?
Lepingu vorm (Võlaõigusseadus §11, lg 1-5):

• lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi;
  
• kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm;
  
• kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti;
  
• kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool;
  

kui leping tuleb notariaalselt kinnitada või notariaalselt tõestada, on leping sõlmitud lepingu notariaalsest kinnitamisest või notariaalsest tõestamisest alates. Kui lepingu sõlmimiseks tehtud vastastikused tahteavaldused kinnitatakse või tõestatakse eraldi, on leping sõlmitud viimase tahteavalduse kinnitamisest või tõestamisest alates [ http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=961235&searchCurrent ].
6. Mis on ofert ja aktsept?
Sageli sõlmitakse müügileping offerti ja aktsepti vormis, mis kujutab endast müügilepingu lühivormi. Müüja (või ostja) esitab teisele poolele -aktseptandile- pakkumise (või päringu), millele teine osapool ( aktseptant ) saadab oma nõusoleva vastuse (aktsepti). Hetkel, kui oferent saab aktseptandilt kätte aktsepti, ongi leping juriidiliselt sõlmitud. Viini konventsioon defineerib ofertit alljärgnevalt: ”Ühele või mitmele konkreetsele isikule adresseeritud pakkumine on ofert, kui see on piisavalt selge ning väljendab oferendi kavatsust pidada end võimaliku aktsepti korral seotuks. Pakkumine ON piisavalt selge, kui selles on märgitud kaup ning otseselt või kaudselt määratud kauba kogus ja hind või ette nähtud nende kindlaks määramise kord”.
Aktsepti defineerib Viini konventsioon järgnevalt: Oferti adressaadi avaldus või muu käitumine, mis väljendab nõusolekut ofertiga, on aktsept. Vaikimine iseenesest ei ole aktsept.
Oferti esitamine:
Kuigi selleks, et müügileping oferti ja aktsepti vormis oleks juriidiliselt sõlmitud, piisab , kui ära näidata oferti saaja(d), kaup ning selle kogus ja hind või nende määramise põhimõtted, märgib tark kommersant nii offertile kui aktseptile ka need andmed, mis üldjuhul (tavalepingu puhul) kirjutatakse lahti lepingu punktidena:

• juriidiliste isikute nimetused, registrinumbrid, aadressid, volitatud isikud;
  
• oferti objekt (kaup või teenus);
  
• kauba kogus;
  
• tarneklausel ;
  
• kauba hind või selle määramise meetod;
  
• maksetingimused ;
  
• viide üldistele lepingutingimustele (vaidluste lahendamine, vääramatu jõud);
  
• eritingimused (kui neid on);
  
• oferti kehtivuse aeg;
  
• kuupäev ja allkiri .
  

NB! Ofertile võib vastata ka teoga!
[ http://www.luua.edu.ee/pildid/leping.doc?PHPSESSID=366b3b39e38643cba7d15521880558c9 ].
5