Logistika ja tarneahela juhtimine "Ain Kiisler" väike kokkuvõte (0)

TARNEAHELA JUHTIMINE  Tarneahela juhtimine hõlmab kõik hankimise, ostmise ja töötlemisega seotud tegevused 
ning kõik logistika juhtimistegevused. Samuti kuulub tarneahela juhtimise alla olulise 
osana tegevuse kooskõlastamine ning koostöö tarneahela partneritega, kelleks võivad olla
tarnijad, vahendajad, kolmanda poole logistikateenuste osutajad ja kliendid.  Tarneahela keskseks tegevuseks on tellimuste täitmise protsess.  Tarneahelasse kuuluva ettevõtte suhtes ülesvoogu jäävaid tarneahela liikmeid 
nimetatakse tarnijateks ja allavoogu jäävaid klientideks.  Kvaliteetse tarneahela juhtimise neli alustala on kvalifitseeritud inimressursid, 
organisatsiooniline korraldus, infotehnoloogijad ning tegevuse mõõtmine.  Härjapiitsa efekt illustreerib olukorda, kus ettevõtte tellimused tarnijale kalduvad 
kõikuma rohkem kui müük ostjale. Selline moonutus levib tarneahelas ülesvoolu ühe 
võimenduvas vormis.Tüüpiliselt võimendub nõudlus iga tarneahela astet läbides kaks 
korda. Kui reaalne nõudlus on tõusnud nt 5% siis tootja tasandil on see jõudnud lõpuks 
40%`ni. Ühesõnaga on see kõigi tarneahela liikmete ülereageerimisega. Tagajäjeks on 
üleliigsed varud, suurenenud tegevuskulud ja pikenenud reageerimisajad tarneahelas.  On olemas kaks tarneahela põhiliiki: säästlik ja nobe. Säästliku tarneahela eesmärgiks on 
toimimine minimaalsete kuludega, et saada toote võimalikult madalat müügihinda. 
Nobeda tarneahela põhijooneks on paindlikkus, võime kiiresti reageerida pidevalt 
muutuvale nõudlusele. Nobe tarneahel keskendub eelkõige klienditeenindusele ehk kõrge
tarnevõime tagamisele ja tellimuste täitmise/turustamise kiirusele. EKPEDEERIMIS- JA VEOLEPINGU SÕLMIMINE  Paljud ärilepingud, kaasa arvatud ekspedeerimis- ja veolepingud, sõlmitakse pakkumuse-
nõustumuse (oferti-aktsepti) vormi.  Viini konventsiooni põhimõtete järgi tekib juriidiliselt siduv lepingusuhe hetkel, mil 
pakkumus (ofert) on tingimusteta aksepteeritud vastaspoole poolt, hoolimata sellest, et 
formaalset kirjalikku, mõlema poolt allkirjastatud lepingut ei ole olemas.  Tahteavalduse vahetus võiks toimuda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (e-
post, faks) ehkki nii Viini konventsioon kui VÕS peavad lepingut sõlmituks ka suulisel 
tellimuse-kinnituse leppimisel.  Hinnapäring (kutse ofertile) peab sisaldama järgmisi andmeid: tellija/maksja 
kontaktandmed, veose nimetus ja eripära, brutokaal, math, pakend, pealelaadimisekoht, 
pealelaadimise aeg, vajadusel lähtesadam/-lennujaam, vajadusel sihtsadam/-lennujaam, 
lõppsihtkoht/mahalaadimise koht, vajadusel soovitud tarnetähtaega, müügilepingu 
tarneklausel, märkused kauba iseloomu ja käsitlemise kohta, täiendavad teenused.  Hinnapakkumine (ofert) peab olema nii täieslik ja kergesti mõistetav, et potentsiaalne 
klient saaks kogu info, mida ta vajab tellimuse tegemiseks.  Tellimus (aktsept) jõustub hetkel, kui pakkumuse tegija on nimetatud nõusoleku kätte 
saanud. Juhul kui klienti ei rahuldanud ekspedeerija hinnapakkumise tingimused, kuid ta 
soovib läbirääkimis jätkata, saadab ta ettepanekuga muuta mõningaid pakkumuse 
tingimusi.  Vastupakkumus on pakkumusele antud vastus, mille eesmärk on olla nõustumus, kuid 
mis ei sisalda täiendusi, piiranguid või muid muudatusi, lükates pakkumuse tagasi.


 Tellimuse kinnitusega ekspedeerija/vedaja tõendab, et on kliendi tellimuse kätte saanud; 
tõendab, et on kätte saanud kliendi juhised, millest lepingu täitmisel lähub; teavitab 
klienti, kuidas, millal ja kes võtab kauba vastu ekspedeerimislepingu täitmiseks ja millal 
kaubad sihtkohta jõuavad. VARUDE HALDAMINE  Varud on materiaalsete väärtuste kogum, mida ettevõtte tavapärase tegevuse käigus 
transporditakse või teisaldatakse, hoiustatakse laos, tarbitakse, toodetakse, pakitakse või 
müüakse. Varude plaanimine, hoiustamine, liigutamine ja arvestamine on kogu logistika 
aluseks.  Varudel on rahaline väärtus, mida raamatupidamisarvestuses loetakse käibevaradeks   Argumendid varude omamise poolt: parem klienditeenindus; tootmis-,ostu – ja 
transpordikulude kokkuhoid; kaitse hinnakõikumise vastu; kaitse nõudluse ja täitmisaja 
ebakindluse vastu; kaitse ettenägematute asjaolude vastu.  Argumendid varude omamise vastu: varud seovad kapitali, mida ettevõte saaks mujal 
paremini kasutada; sagely varjavad varud tegevuse kvaliteediprobleeme/kitsaskohti; 
varude olemasolu soodustab juhtkonna kitsarinnalist lähenemist tarneahelal kui tervikule.  Varude haldamise põhieesmärgiks on hoida varrud sobival/optimaalsel tasemel, nii et 
neid ei ole üle ega puudu.   Varude kontrollimine hõlmab juba ettevõttes asuvate varude haldamist. See tähendab 
teadmist, millised tooted on olemas, millises koguses ja kus need asuvad.  Varude juhtimine seisneb kindlaksmääramises, millal ja millises koguses kaupa tellida, 
milline on optimaalne reservvarude suurus ja millised on iga  kauba tõhusaimad 
tarneallikad.  Varusid saab liigitada erineval viisil: tooraine, lõpetamata toodang, valmistooted.  Kasutusvaru e ringlusvaru-varud, millest rahuldatakse tavapärane nõudlus varude 
täiendamise vahel.  Transiitvaru-tooted ja materjalid, mis asuvad veovahendil teel ühest asukohast teise. 
Need on vajalikud kuna varude füüsiline liikumine ühest asukohast teise võtab aega.  Reservvaru-varud, omatakse tavavajadusest või tarte ebakindluse vastu.  Spekulatiivne varu-varud, mida omatakse muudel põhjustel, kui jooksva nõudluse 
rahuldamine.   Hooajaline varu-spekulatiivse varu vorm, varude akumuleerimine enne hooaja algust.  Seisev varu-varud, mille järele on nõudlus teatud perioodi jooksul puudunud.  Sõltumatu nõudlus-teatud laovaru artikli nõudlus on sõltumatu, kui see ei sõltu muude 
artiklite nõudlusest. Sõltumatu laoartikli nõudlus tuleneb klientide otsestest ostu- või 
tarnetellimustest.  Sõltuv nõudlus-teatud laovaru artikli nõudlus tuleneb mingi muu laovaru artikli 
nõudlusest või on sellega otseselt seotud. Nõudluse sõltuvus võib olla: vertikaalne 
(detaile kasutatakse tootmisprotsessis lõpptoote või kompnendi koosteks); horisontaalne 
(kui teatud lisand peab kaasnema teatud tootega).  Traditsioonilise tähtajalise inventeerimise kõrval on kaks laialdaselt kasutatavat varude 
kontrolli meetodit ABC-analüüs ja pidev inventeerimine.


 Inventeerimine on ettevõttes tegelikult olemasoleva vara raamatupidamisandmetega 
võrdlemiseks korraldatav vaatlus, mille käigus selleks moodustatud 
inventeerimiskomisjon kontrollib erinevaid varaobjekte kas ülelugemise, kaalumise või 
mõõtmise teel.  ABC-analüüsi aluseks on Pareto printsiip 80:20 (20%ettevõtte laoartiklitega tehakse 80%
varudega seotud toimingutest). See on kategoriseerimise viis, kuidas oma kliente, tooteid 
või varusid prioriteetsuse alusel segmenteerida ja paremini juhtida.  Varude täiendamise meetodite eesmärk on tagada, et iga laoartikli varu hoitakse tasemel, 
mis on optimaalne eesmärgiks seatud klienditeeninduse taseme juures.  Valdav enamik kasutavatest varude täiendamise meetoditest on variatsioonid kolmest 
alljärgnevast varude täiendamise teoreetilisest baasmudelist: tellimisperioodi süsteem 
(eeldab, et tootevaru tase vaadatakse regulaarsete ajavahemike tagant üle); tellimispunkti 
süsteem (eeldab varude teatud tasemetellimispunkti-kindlaksmääramist); ajalise 
planeerimise süsteem(arvutipõhine süsteem, mis plaani varude vajadust nii, et tellimine 
toimuks ajalises ja koguselises vastavusest plaanitud/prognoositud nõudlusele).  Varude täiendamisotsuste tegemiseks kasutatakse järgmisi meetoteid: visuaalne 
inspekteerimise meetod; kahe kasti meetod; tellimisperioodi meetod; tellimispunktiga 
tellimisperioodi meetod; tellimispunkti meetod; min-max-meetod.  Varuühiku kogukulu on järgmise kolme kulukomponendi summa: materjalikulu (toote 
ostuhind+tarnekulud+maksude+tootmise hind); tellimuskulu (ostutellimuse 
esitamise+vastuvõtu+maksmisega seotud kulud); säilituskulu (varude omamise kulu kuni
nende müümiseni, tarnimiseni või muul viisil kasutamiseni).   Optimaalne tellimiskogus (EOQ) on tellimispartii suurus, mis tasakaalustab säilitus- ja 
tellimiskulud.  Laoartikli varu täiendamisotsus tehakse siis, kui tellimispunktini või alla selle väheneb 
varu jääk, mitte laosaldo.  Olemasolev varu-kogus mida laoarvestussüsteem näitab füüsiliselt laos asuvat.  Vaba varu-kogus saadakse, arvestades maha kõik nõudluse tellimuste kogused.  Tellitud varu-on kogus mis on tarnijalt tellitud, kuid ei ole veel lattu vastu võetud.  Varu jääk-nõudluse tellimuste kogused+tellitud varu.  Reservvarude omamine on arvatavasti kõige enam kasutatav abinõu, millega äriettevõtted
kaitsevad end oma tegevuses ebakindluse vastu-olgu selleks nõudluse kõikumine, 
tarnehäired, ettenägematud tootmisprobleemid või ka lihtsalt varude kontrollimise 
täpsusvead.  Varude ringlemissagedus näitab mitu korda ettevõtte omanduses olev tootevaru aasta või 
muu ajavahemiku jooksul vaheldub.  HANKIMINE  Ostmise alla kuuluvad operatiivtegevused, mida teostab rohkem või vähem täielikult 
organisatsiooni üks funktsioon-ostufunktsioon, siis hankimine ja hangete juhtimine 
eeldab tihedat koostööd muude ettevõtte funktsioonidega, mis toimub ristfunktsionaalse 
meeskonnatöö kaudu.  Omamise kulu on filosoofia, mille eesmärgiks on mõista teatud tarnijalt teatud toote või 
teenuse ostmise tegelikku kulu.


 Olelusringi kulud-kõik omamise kogukulu mud komponendid, mida ei hõlma 
materjalide/toodete ostuhind ega nendega kaasnevate teenuste hinnad/kulud.  Tõhus hankestrateegia tarneahela juhtimise kontseptsioonide toetamiseks nõuab märksa 
tihedamaid koostöösuhteid ostjate ja müüjate vahel, kui seda traditsiooniliselt 
praktiseeritud on.  Hankemahtude konsolideerimine ehk tarnijate arvu vähendamine.  Tarnijate integreerimine ettevõtte tegevusse-ostjad ja müüjad integreerivad oma protsesse
ja tegevusi eesmärgiga saavutada olulist teegvuste tulemuslikkuse paranemist 
tarneahelas.  Väärtuste juhtimine on veelgi tihedam tarnijate integratsiooni vorm, mis läheb ostu-
müügi tegevustele keskendumisest kaugemale, osalistevahelise kõikehõlmava suhteni.  Taktikaline vastassuhe-ostja teeb teatud toote või teenuse ostuks valiku paljude turul 
tegutsevate tarnijate hulgast.  Taktikaline distantssuhe-ostuhind on tähtis, kuid määrav on ka tehingu kogukulu, samas 
ei ole klienditeenindus ega kvaliteet üliolulised.  Taktikaline osalussuhe-tarnijate valikul on rõhuasetus pigem tehingu kogukulul ja 
klienditeenindusel kui ostuhinnal.  Strateegiline sidussuhe-Tarnijaid on 1 või 2. Tõenäoliselt on ostja ja müüja vahel 
sõlmitud pikemaajalisem raamleping.  Strateergiline usaldussuhe-kasutab ostja hankeks ühteainsat tarneallikat.  Üldtellimus-ostja teeb tarnijale tellimuse/sõlmib ostulepingu teatud ajavahemiku jooksul 
vajalike kaubamahtude ostuks.  Nõudetellimus-tähendab strateegiat viivitada nende tarente kättesaamisega, mida kohe ei 
vajata.  Varadepõhised logistikateenuste osutajad: transpordi-,ekspedeerimis- või laoettevõte, 
kellel on või omavad vajalikke varasid (veoautod, lennukid, load jne).  Võrgustikupõhised logistikateenuste osutajad-DHL,UPS,TNT jne.  Oskustepõhised logistikateenuste osutajad-nad pakuvad oma klientidele konsultarsiooni- 
ja finantsteenuseid, infotehnoloogiat ja juhtimisoskusi.