Videostandardite referaat ja võrdlus (0)

VHS
Üldiselt
VHS on videomagnetofonide salvestus- ja taasesitusstandard, mis pärineb aastast 1976. VHS on tarbia taseme analoogse salvestamise videokassett, mis on standardselt aretatud Jaapanis poolt. 1970. aastad oli periood, kui videosalvestamine muutus suureks toetajaks televisiooni tööstuses. Nagu paljud teised tehnoloogilised innovatsioonid, iga mõnest ettevõttest üritas luua televisiooni salvestus standardi, mida suurem osa maailmast kasutaks. Selle kõige tipus oli koduvideote tööstus kaasahaaratud videoklipi formaadi sõdades. Kaks nendest formaatides, VHS ja Betamax, said kõige rohkem paljastust. Lõppudelõpuks VHS võitis selle sõja ja sellega domineeris koduvideote formaadi kuni videoteibi formaadi perioodi lõpuni. 1980. ja 1990. aastatel oli VHS üldine standard mis on nüüdseks asendumas DVD-formaadiga.
Lindi laius: 12.70 mm
Lindi kiirus: 3.335 cm/s NTSC.le, 2.339 cm/s PAL.ile
Salvestus aeg: Kuni 6 tundi kasutades peenemat linti. Keskmine lint salvestab maksimaalselt 3 tundi.
Ülekandekiirus: Umbes 3 MHz
Horisontaalne resulutsioon: Umbes 240 rida
Vertikaalne resulutsioon: 486 rida NTSC.le, 576 rida PAL.ile
Ajalugu
1970.tel muutus videosalvestus televisioonitööstuses suureks kaasategijaks. Nagu iga teine tehnoloogiline innovatsioon püüdsid nii mõnedki firmad luua standardi video salvestamises, mis lööks maailmas läbi. Käis sõda, mis formaati võiks videod olla.
Kaheksakümnendatel olid konkurentsis kaks formaati- VHS ja Betamax mis said mõlemad päris palju tähelepanu meedialt. Mõned professionaalsed stuudiod eelisasid Betamax, pidades selle pildi kvaliteeti paremaks kui VHS-i oma. Kuid olenemata kvaliteedist pidavat VHS säilima kauem ning VHS kassetil oli pikem salvestusaeg kui Betamax kassetidel. VHS oli see kes sõja võitis ning seetõttu lõppetas kui dominantne koduvideo format , püsides domineerivana läbi kogu kassetiperioodi.
Variatsioonid
Super -VHS / ADAT / SVHS-ET
Eksisteerib ka mitmeid täiustatud VHS verisoone, eelkõige Super-VHS (S-VHS), mis on analoogne video standardile ja täiustatud videolindi ribalaiusega. S-VHS on tõstetud helenduse resolutiooni kuni 400 rida horisontaalselt iga pildi jaoks (VHS jaoks on see keskmiselt 250). Audio -süsteem (nii lineaarse kui ka AFM jaoks ) on jäänud samaks. S-VHS on vähe mõjutanud oma koduturul, kuid saavutas valitseva seisundi videokaamera turul tänu oma heale pildikvaliteedile. ADAT formaat võimaldab salvestada mitmekordselt digitaalset heli, kasutades S-VHS meediat . JVC arendas ka SVHS-ET tehnoliigia oma Super-VHS videokaamerate ja videomakkidega, mis võimaldab lindistada Super VHS signaale odavatele VHS kassetidele, kuigi kergelt on udused. Peaaegu kõik Super-VHS videokaamerad ja videomakid on tänapäeval SVHS-ET tehnoloogiaga.
VHS-C / Super VHS-C
Teine variant on VHS-C, algselt valmistatud kaasaskantavate VCR-de jaoks aastal 1982, kuid lõpuks peopesasuurutes videokaamerates. Pikeim lint, mis saadaval on, omab 60 minutit SP režiimis ja and 180 minutit EP režiimis. Kuna VHS-C lindid põhinevad samasugutel magnetlintidel kui täissuurustes lindid, siis neid saab mängida ka standardse VHS mängijaga kasutades mehaanilist adapterit, ilma, et oleks vaja mingit signaali ümber muuta. VHS-C kassetide magnetlint on keritud ühe peamise rulli peale ja kasutab hammasratast, et seda edasi kerida. Adapter ei nõua patarei funktsiooni ja on lihtsalt mehaaniline adapter. See on sisemise südamikuga, et ühenduda VCR mehhanismiga. Kui VHS-C on adaptarisse pandud, siis üks väik käsi tõmbab lindi miniatuurses kassetist välja , et pikendada lindi teekonda ümber rullide nagu täismõõdus lintidel. See võimaldab kasutada miniatuurset kasseti sama pealelaadimis mehanismiga, mis täismõõdus lintidel on.
W-VHS / Digital -VHS (kõrglahutusega)
W-VHS võimaldas lindistada MUSE Hi-Visioniga, analoog kõrglahutusega televisioonis, mis kasutati Jaapanis alates 1989 kuni 2007. Teine täiendatud standard on Digital-VHS (D-VHS), lindistab digitaalset kõrglahutusega video VHS laadse lindile. D-VHS saab lindistada kuni 4 tundi ATSC digtaaltelevisiooni 720p või 1080i formaadis , kasutades kiireimat salvesrusrežiimi ja kuni 40 tundi standardse lahutusega videot aeglase kiirusega.
Lisandid
Peagi pärast VHS formaadi tutvustust töötati välja VHS lindi tagasikerijad. Nende seadmete ainus eesmärk oli VHS lindtide tagasikerijad. Tagasikerija pooldajad väidsid, et tagasikerimise funktsioon VHS mängijal mõjutab taasesituse kvaliteeti . Paljud odavad videomakid jätaksid lindi video pea ümber samal ajal kui tagasikerimine või edasikerimine toimuks , nii et tagasikerijad päästaksid linti. Tagasikerija keriks linti sujuvalt ja seda ka harilikult kiiremini kui tagasikerimise funktsioon VHS mängijal. Kuid mõned tagasikerijad tegid sageli järske pidurdusi, mis aeg-ajalt kahjustasid linti.
Eluiga
VHS-kassetide eluiga jääb umbes 10-20 aasta vahele.
DVD
DVD on tavalist CD-d meenutav optiline andmekandja, mis on võimeline salvestama rohkem andmeid kui tavaline CD, kuna ta kasutab lühema lainepikkusega laserit.
Ajalugu
1993. aastal töötati välja kaks optiliste andmekandjate standardit. Üks neist oli Multimedia Compact Disc (MMCD), mida arendasid sellised firmad nagu Philips ja Sony , teist – Super Density Disc (SD) – toetasid 8 suurt korporatsiooni: Toshiba , Time Warner, Matsushita Electric , Hitachi, Mitsubishi Electric, Pioneer , Thomson ja JVC.
Hiljem läksid standardite arendajate jõupingutused IBM-i alluvusse, mis ei tahtnud, et korduks formaatide sõda (sõda VHS-i ja Betamax-i videokassettide vahel 1980. aastatel). Seetõttu lõi Alan E. Bell, IBM-i Almaden Research Center ’i teadlane , arvutitööstuse ekspertidest koosneva grupi, kuhu kuulusid nimekamatest ka Apple 'i, Microsofti, Suni ja Delli esindajad. Selle grupi nimeks sai Technical Working Group ehk TWG. TWG survel jõudsid kaks leeri üksmeelele ja leppisid kokku ühes standardis, milleks saigi DVD. TWG tegi koostööd ka Optical Storage Technology Association’iga, et võtta uuele DVD-le kasutusele ka selle ISO-13346 failisüsteemi standard.
Uus ketas sisaldas kahte tüüpi tehnoloogiaid: enamasti oli ta tehtud SD ketta alusel, kuid kahekihilisus ja EFMPlus modulatsioonid olid võetud MMC ketta tehnoloogiast. EFMPlus osutus valituks, kuna ta oli üpris vastupidav kahjustustele nagu kriimustused ja sõrmejäljed.
Esimesed DVD- kettad ja –mängijad ilmusid Jaapanis 1996. aasta novembris ja USAs 1997. aasta märtsis. Kõik muudatused ja täiendused spetsifikatsioonidesse lisatakse DVD Forumi poolt, mille liikmeteks on 10 firmat -asutajat ja veel 98 teist firmat.
Tehnoloogia
DVD lugemiseks ja kirjutamiseks kasutatakse punast laserit, mille lainepikkus on 650 nm. See võimaldab võrreldes CD-ga väiksemat süvendit DVD pinnale graveerida. Seega on ka DVD mahutavus suurem. Kui vaadata Blu-ray Disci, DVD formaadi järeltulijat, siis see kasutab laserit lainepikkusega 405 nm ja ühe kahekihilise ketta mahutavus on 50 GB.
Andmestruktuuri järgi saab DVD-sid jaotada neljaks :
DVD-Video – sisaldab filmiandmeid (video ja heli)
DVD-Audio – sisaldab hea kvaliteediga heliandmeid
DVD-Data – sisaldab suvalisi andmeid
Segaandmeid sisaldav DVD
Iga tüüpi DVD võib kasutada ükskõik millist andmestruktuuri.
Formaadid
DVD-sid kasutatakse erinevate andmete salvestamiseks. Kirjutatavaid DVD-sid on kahte tüüpi: DVD-R ja DVD+R. DVD-R-e toodetakse kahes formaadis: General (650 nm) ja Authoring (635 nm), Authoring kettad võivad salvestada ka krüpteeritud sisu, aga General kettad mitte. „Pluss“ ja „ miinus “ formaadid kasutavad erinevaid kirjutamis -spetsifikatsioone.
1997. aastal oli DVD Forumisse kuuluvate ettevõtete grupiga väljatöötatud DVD-R(W) standard, mis oli kirjutatavate (hiljem ka ülekirjutatavate ketaste ametlik spetsifikatsioon. Kuna selle tehnoloogia litsentsi hind oli liiga kõrge, siis ühinesid kirjutavate ajurite ja andmekandjate tootjad DVD+RW Alliance ’iga. 2002. aastal töötasid nad välja DVD+R(W) standardi, mille litsentsi hind oli natukene odavam.
DVD-RAM on ülekirjutatav (~100 000 korda) andmekandja. Andmete ülekirjutamiseks kasutatakse faasi muutmise tehnoloogiat, mistõttu saab DVD-RAM-i võrrelda eemaldatava kõvakettaga. 2000. aastaks töötati välja DVD-RAM ketas (DS SL), mille mahutavus on 9,40 GB. Enamik DVD-RAM ketastest kasutavad kaitsekassette.
VHS ja DVD sarnasused ja erinevused
Sarnane nendele standarditele on see, et neile mõlemale saab salvestada erinevaid materjale peale ja nende pealt saab mängida erinevaid videosi, muusikat jne. DVD on VHS pärija. Erinevuseid on päris mitmeid. Juba kõige suurem silmatorkav erinevus on DVD ja VHS-kasseti suurus. VHS saab põhiliselt mängida ainult teatud videokasseti mängijatega, aga DVD on võimalik mängida nii arvutis ja eraldi mõeldud DVD mängijates. VHS töötab lindi põhimõtteliselt, aga DVD laseri. DVD ja VHS on vägagi erinevad standardid .
VHS
DVD