Videostandardid (0)

VHS VHS (lühend inglise sõnadest (Video Home System 'Video Kodusüsteem') on videomagnetofonide salvestus- ja taasesitusstandard, mis pärineb aastast 1976. Algselt omas VHS tähendust (Vertical Helical Scan, mis viitas seadmes kasutatavale salvestusseadmele), kuid hiljem otsustati muuta ümber Video Home System'iks. Video Home System on tarbia taseme analoogse salvestamise videokassett, mis on standardselt aretatud Jaapani Victor Company poolt. 1970. aastad oli periood, kui videosalvestamine muutus suureks toetajaks televisiooni tööstuses.
1980. ja 1990. aastatel oli VHS üldine standard mis on nüüdseks asendunud DVD- formaadiga. Hiljemastel aastatel hakkas optiline disk pakkuma palju paremat kvaliteeti. Kõige varajasem formaat , laserdisk, ei olnud laialdaselt adopteeritud, aga järgnev DVD formaat sai lõppudelõpuks massilise tarbia nõusoleku ja asendas VHSi kui eelistatud video levimis viis aastal 2000.
Kaheksakümnendatel olid konkurentsis kaks formaati- VHS ja Betamax mis said mõlemad päris palju tähelepanu meedialt. Mõned professionaalsed stuudiod eelisasid Betamax, pidades selle pildi kvaliteeti paremaks kui VHS-i oma. Kuid olenemata kvaliteedist pidavat VHS säilima kauem ning VHS kassetil oli pikem salvestusaeg kui Betamax kassetidel. VHS oli see kes sõja võitis.
VHS- kasseti eluiga sõltub lindi kvaliteedist, mängimise sagedusest, videomaki mehhanismi seisust ja hoiutingimustest.Kui plastriba ilmastiku, niiskuse, kriipsude-kraapsude, tolmu ja puru mõjul või välja venides amortiseerub, on lindile talletatu jäädavalt kadunud.
Eelmainitust tingituna jääb VHS-kasseti eluiga 10­20 aasta vahele.
Peagi pärast VHS formaadi tutvustust töötati välja VHS lindi tagasikerijad. Nende seadmete ainus eesmärk oli VHS lindtide tagasikerijad. Tagasikerija pooldajad väidsid, et tagasikerimise funktsioon VHS mängijal mõjutab taasesituse kvaliteeti . Paljud odavad videomakid jätaksid lindi video pea ümber samal ajal kui tagasikerimine või edasikerimine toimuks , nii et tagasikerijad päästaksid linti. Tagasikerija keriks linti sujuvalt ja seda ka harilikult kiiremini kui tagasikerimise funktsioon VHS mängijal. Kuid mõned tagasikerijad tegid sageli järske pidurdusi, mis aeg-ajalt kahjustasid linti. SP on standarne mängimine, LP on aeglane mängimine, EP/SLP on pikendatud aeglane mängimine. DVD DVD on tavalist CD-d meenutav optiline andmekandja, mis on võimeline salvestama rohkem andmeid kui tavaline CD, kuna ta kasutab lühema lainepikkusega laserit.
Tähekombinatsiooni "DVD" tõlgendati algul lühendina inglise keele sõnadest digital video disc , sest algul kasutati seda videokassettide asendajana. Hiljem hakati DVD-d kasutama ka suvaliste andmete talletamiseks ja "DVD" tõlgenduseks sai digital versatile disc.
DVD lugemiseks ja kirjutamiseks kasutatakse punast laserit, mille lainepikkus on 650 nm (CD jaoks kasutatakse laserit lainepikkusega 780 nm). See võimaldab võrreldes CD-ga väiksemat süvendit DVD pinnale graveerida. Seega on ka DVD mahutavus suurem.
Kui vaadata Blu-ray Disci , DVD formaadi järeltulijat, siis see kasutab laserit lainepikkusega 405 nm ja ühe kahekihilise ketta mahutavus on 50 GB.
2002. aastal töötasid nad välja DVD+R(W) standardi, mille litsentsi hind oli natukene odavam. DVD-RAM on ülekirjutatav (~100 000 korda) andmekandja. Andmete ülekirjutamiseks kasutatakse faasi muutmise tehnoloogiat, mistõttu saab DVD-RAM-i võrrelda eemaldatava kõvakettaga. 2000. aastaks töötati välja DVD-RAM ketas (DS SL), mille mahutavus on 9,40 GB. Enamik DVD-RAM ketastest kasutavad kaitsekassette.