Vesuuv (0)

Järvamaa Kutsehariduskeskus
Referaat
Vulkaanid
Vesuuv
Elina Kardsepp
KM11
Järvamaa 2014
Vesuuv
Vesuuv
Vaade Vesuuvile Pompei varemetelt
Kõrgus
1281 m
Asukoht
Itaalia
Tüüp
Kihtvulkaan
Purskas viimati
1944
Koordinaadid
40° 49′ 17″ N, 14° 25′ 32″ E40.82138888888914.425555555556
Vesuuv (itaalia Vesuvio, ladina Vesuvius) on vulkaan Euroopas Apenniini poolsaarel Türreeni mere kaldal. Ta asub Campanias Napoli lahe ääres Napolist kagus. Vulkaan on tänapäeval 1281 meetrit kõrge. Vesuuv on ainus tegevvulkaan Euroopa mandriosas.
Vesuuvi kõige kuulsam purse toimus 24. augustil 79, mattes tuha alla Pompeji ja Stabiae ning mudavoolu alla Herculaneumi linna. Linnad mattusid nii kiiresti, et inimesed ei jõudnud põgeneda. Seetõttu on tollased ehitised suurepäraselt säilinud ja arheoloogilised väljakaevamised on andnud hindamatut teavet tolle aja olmest. Väljakaevamistelt leitud piltide järgi on ka selgunud, et enne seda purset oli mäel ainult üks tipp.
Pärast seda on vulkaan pursanud umbes kolmel tosinal korral, teadaolevalt aastatel 203, 472, 512, 787, 968, 991, 999, 1007, 1036, 1631, 1660, 1682, 1694, 1698 , 1707, 1737 , 1760, 1767, 1779, 1794, 1822, 1834, 1839, 1850, 1855, 1861, 1868, 1872, 1906, 1926, 1929 ja viimati 1944. Kuigi Vesuuvi kraatri põhjast on viimasest purskest saadik vaid auru ja suitsu tõusnud, siis peetakse seda jätkuvalt üheks maailma kõige ohtlikumaks vulkaaniks, sest see on varemgi ajaloos vaikne olnud. Kuigi purset vahetus tulevikus tõenäoliseks ei peeta, on kaugemas tulevikus selleks siiski suurt oht, sest vulkaanil on varem olnud kalduvus äärmiselt ootamatutele ja vägivaldsetele pursetele ning sellel võivad olla katastroofilised tagajärjed, kui arvestada, et mäe ümbruses elab üle 3 miljoni inimese.
Vesuuvi ümbruses on toimunud mitu sõjaajalooliselt olulist sündmust: pärimuse järgi hukkus Vesuuvi lähedal 340 eKr võitluses latiinide vastu Publius Decius Mus vanem, 73 eKr kogus seal oma poolehoidjaid Spartacus ning 553 langes Vesuuvi lähedal Lactariuse mäe juures viimane idagootide kuningas Teja, võideldes Bütsantsi väejuhi Narsesega.
Kaardil näidatud linnad, mida 79. aasta vulkaanipurse puudutas. Kaardil tumedana näidatud alale Vesuuvist kagus langes tuhk .

Vulkaanilised saadused

Basaltne laava (pahoehoe)
Aa-laava.
Tefra .
Obsidiaan .
Valdavalt vedelal kujul vulkaanist väljutatud ainet nimetatakse laavaks. Laava ei ole täielikult vedel, vaid sisaldab gaasilisi ja tahkeid komponente. Gaasilised komponendid moodustavad rõhu vähenemise tõttu vedelikust eraldunud gaasimullid, peamiselt veeaur ja süsinikdioksiid , ning tahked komponendid on kristallid ja kivimite fragmendid .
Magmat (ka laavat) ja sellest moodustunud tardkivimeid klassifitseeritakse vastavalt keemilisele koostisele. Magma koostis on väga tähtis, sest sellest sõltub otseselt vulkanismi iseloom.
Kõige levinum komponent tardkivimeis on ränidioksiid . Geoloogias on kombeks nimetada rohkem räni sisaldavaid kivimeid happelisteks ning ränivaesemaid aluselisteks.
Magma- ehk tardkivimid liigitatakse ränisisalduse (SiO2) alusel järgmiselt:

• ultraaluselised (SiO2 35–40%)
  
• aluselised (SiO2 40–52%)
  
• keskmised (SiO2 52–65%)
  
• happelised (SiO2 65–80%).
  

Aluselise magma temperatuur on keskmiselt 900–1200 °C, happelisel magmal aga keskmiselt 700–800 °C.
Mida enam on magmas räni, seda viskoossem ta on. Räni katioon seostub nelja hapniku aniooniga, moodustades nn räni tetraeedreid, mis omakorda üksteistega tippepidi liitudes moodustavad suuremaid kobaraid. Suurenenud sisehõõrde tõttu on happeline magma tuhandeid kordi viskoossem aluselisest. Ränirikka laava suurema viskoossuse põhjustab tema madalam temperatuur kraatrist väljumise hetkel.
Mida viskoossem on magma, seda plahvatuslikum on sellega kaasnev vulkanism . Happelised kivimid ja magma tekitavad enamasti plahvatusliku vulkanismi ning aluseline magma tekitab enamasti rahuliku vulkanismi. See on nii seetõttu, et viskoossest magmast ei pääse eraldunud gaasid hõlpsalt välja, vaid tekitavad ülerõhu ning lõpuks raevukalt vabaks murdes pihustavad ka magma peenteks tükkideks, mis seejärel tefrana maapinnale langeb.
Rahulikuma aluselise vulkanismi tagajärjeks on peamiselt basaltsed laavavoolud, sest aluselise laava tardumisel tekib basalt. Happeline laava on vähem levinud, sellest moodustunud kivimit nimetatakse rüoliidiks. Happeline magma võib tarduda ka pimsi ja vulkaanilise klaasi ehk obsidiaanina. Koostiselt rüoliidi ja basaldi vahepealseid kivimeid nimetatakse datsiidiks ja andesiidiks. Vulkaaniliste kivimite loetelu sellega ei piirdu, kuid ülejäänud neist esinevad oluliselt harvem.
Vulkaanilise kivimi koostis sõltub peamiselt vulkaani asukohast. Kui tegemist on ookeanis paikneva vulkaaniga, siis on peamiseks purskeproduktiks aluseline basaltne laava (ookeanis paiknevad kuumad täpid ). Kui aga magma läbis teel maapinnale mandrilist maakoort, siis on ta koostis oluliselt ränirikkam (mandrilised kuumad täpid ja subduktsioonivööndid), vulkanism plahvatuslikum ning vulkaanilised produktid tunduvalt mitmekesisema koostisega (esinevad kõikmõeldavad vulkaanilised kivimid).
Tahkel kujul vulkaanist väljutatud materjali nimetatakse tefraks. Vastavalt suurusele jaotatakse tefra vulkaaniliseks tuhaks, lapillideks ning vulkaanilisteks pommideks. Vulkaaniline tuhk koosneb osakestest , mille läbimõõt on kuni 2 mm, vulkaaniliste pommide läbimõõt on vähemalt 64 mm, vahepealse suurusega osakesi nimetatakse lapillideks. Vulkaanilise tuha taas kivimiks liitumise tulemuseks on tuff. Lõõmpilvest mahajäänud tulikuumast vulkaanilisest tuhast tekib ignimbriit.
Vulkaanipursetega kaasneb ka suurte koguste gaasiliste ainete atmosfääri paiskumine. Peamised vulkaanilised gaasid on veeaur ja süsinikdioksiid. Vulkaanilised gaasid väljuvad koos laava ja tefraga kraatrist, kuid lisaks võivad leida tee atmosfääri ka vulkaani nõlvadel paiknevaist fumaroolidest.
Allikad: Vikipeedia